Üks roll

ELLEN ARNOVER

sest nii tark kui Öökull ka oli, oskas ta hädavaevalt omaenda nime ÖKUL veerida ja kirjutada, niisuguste peente sõnade juures nagu „läkaköha“ või „piparkook“ võis ta end otse surnuks vaevata.

  A. A. Milne, „Karupoeg Puhh“

Viimasel ajal tahetakse igast otsast ohje lõdvemale lasta. Alles tuli uudis kooli kehalise kasvatuse tundide reformimisest, kuna normide täitmise kohustus kahandab liikumisrõõmu ja nimetus „kehaline kasvatus“ on oma aja ära elanud. Seepeale on keegi tabavalt nähvanud: „Muudame praegu ära liikumisõpetuseks, et hiljem ei peaks muutma liigutamisõpetuseks.” Nüüd siis sai üldsus kuulda, et teoksil on järgmine samm. 2018. aasta kevadest tahetakse teha eesti keele riigieksamisse muudatus, mille järgi ei kontrollita ega hinnata enam eksami funktsionaalse lugemise osas õigekirja. Haridus- ja teadusministeeriumi välishindamisosakonna juhataja Kristin Hollo meelest on õige minna lihtsustamise teed: „Kui praegu on lugemisoskuse hindamisel natukene arvesse võetud kirjutamise korrektsust, siis nüüd muudetakse seda hindamist selliselt, et lugemisoskuse mõõtmisel me tõesti hindame ainult lugemist ja sellest loetust arusaamist.“ Tähtis olevat arusaamine, mitte see, kuidas oma arusaam kirja pannakse. „Kui hindame seda, kuidas sa loetust aru saad, siis me hindamegi seda, kuidas sa sellest aru saad, mitte seda, kuidas sa kirja paned, sest kirja panemine on kahtlemata väga oluline, kirjavahemärgid, suured algustähed, see ei kao kuhugi, grammatika on väga oluline ja kirjutamisosas jääb see alles alati ja igavesti,“ rõhutab Hollo optimistlikult.

Kas ikka jääb? Kui hinnata ametniku mõtteavalduse väljenduslikku ilu ja täpsust, siis küllap keeletundlik inimene võib siin norida, mis siis veel rääkida noorte väljakujunemata isiksuste väljendusoskusest, kui ei ole saadud piisavas koguses emakeelealaseid teadmisi. Oma mõtete keelelist väljendust ja nende kirjapanekut ei saa lahutada. „Emakeeleeksam on emakeeleeksam. Ei saa igas asjas ainult järele anda,“ kommenteeris äsjast otsust mu tuttav emakeeleõpetaja.

Kõige häbiväärsem kogu loos on see, et tähtsate otsuste puhul enam asjatundjatega nõu ei peeta. Eesti Emakeele­õpetajate Selts saab otsusest viimasena teada. Mõistagi ollakse ehmunud ja pahased. Seltsi esimees Kaja Sarapuu toob välja otsuse pahupoole: „Muudatusest jääb mulje, et emakeeles ei peagi alati õigesti kirjutama. Tegelikult peaks igal eksamil õigesti kirjutama. Kui aga öeldakse, et isegi emakeele eksamil pole keeleoskus oluline, siis tekitab see hirmu.“ Ta jätkab: „Mulle tundub, et viga tehti siis, kui eksamivormi muudeti. Tekstid, mida lugemise osas kasutatakse, pole eesti keelega seotud, vaid hoopis näiteks geograafia või bioloogiaga. Sellist teksti mõistmist õpetavad kõik ained, see konkreetne osa ei peagi olema emakeeleeksami osa.“

Ministeeriumist aga lastakse väljapoole paista, et otsuse taga on keeleteadlased ja emakeeleõpetajad ise, tullakse justkui vastu nende soovile. Üld- ja kutsehariduse asekantsleri Mart Laidmetsa jutt „Aktuaalses kaameras“ kinnitas seda: keeleteadlased tulid välja muudatusettepanekuga, emakeeleõpetajad kiitsid heaks … Laidmets, kes on ühtlasi ka sihtasutuse Innove nõukogu esimees, selgitas TVs otsust järgmiselt: „Keeleteadlased on juba pikemat aega öelnud, et sellisel kujul, nagu me hindame lugemist praegu üsna ühtemoodi, ei tasu seda teha, et seda võiks rohkem eristada. [—] Nagu me näeme elavast debatist, ei ole õpetajate seas päris üksmeelt selles, et kuidas täpselt siis seda lugemisosa hinnata, ja õige on ju ka see, mida on öelnud osad eksperdid, et võib-olla peaks tõepoolest hoopis teistmoodi kui lihtsalt teksti kirjutamisele lähenema, et saada aru, kas laps, või siis täiskasvanu juba, kes lõpetab gümnaasiumi, on seda teksti mõistnud, ja see ei ole nii oluline, kuidas ta seda seal siis kirja paneb.“

Kui meie üldine kirjaoskuse tase oleks laitmatu, siis ei tekitaks äsjane otsus mingisugust furoori. Vanu kirju lugedes olen alati imestanud, kui hästi ja kujundlikult oskasid end väljendada ja vigadeta kirjutada need põlvkonnad, kes olid koolis käinud varasema Eesti Vabariigi ajal, võib-olla hiljemgi. Vaevalt neid vitsahirmus sunniti maalima ilusat kirja ja hoiduma kirjavigadest. Lihtsalt nõudmistes ei tehtud järeleandmisi ja enamik sai asja selgeks.

Nüüd siis ilmub Puhhi raamatust välja keegi Ökul, kes arvab, et ta on kõige targem, aga ise ei oska oma nimegi kirjutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming