Üks roll

OTT KARULIN

Mõni aasta algab kohe eriti suure hooga, kärtsu ja mürtsuga. Iseenesest ju ootuspärane, et ka riigi juubeliaasta, kuigi jah, enamik meist ootas ilmselt teistsuguseid hooandjaid.

Kõige selle taustal tundub, et hädasti on vaja üle korrata mõned semiootika ja lingvistika põhimõisted, millest kaks olgu siin ka välja toodud.

Esiteks „konnotatsioon“ (keskld connotatio < kon– + ld notatio märkimine, märkamine, kirjeldamine): viitamine, meenutamine, kaudne märkimine; sõna põhitähendusele mõnikord lisanduv tundmuslik tähendusvarjund, vastand denotatsioon (VSL). Eristatakse ka mõistet „sotsiaalsed konnotatsioonid“ ehk konnotatsioonid kui sotsiokultuurilised ja personaalsed assotsiatsioonid, mille märk selle lugejas/vaatajas äratab. Tuntuim näide: koer on denotatiivsel tasandil „hundist põlvnev koduloom, kodukoer (Canis familiaris)“, konnotatiivsel tasandil näiteks truuduse ja sõpruse sümbol. Teisi näiteid: traditsioonist loobumine võib tunduda ähvardusena rahvusriigile; kõrge riigiametniku riigi suursündmusel millegi hukkamõistmist, aga järgmisel aastal samal üritusel töö pakkumist ühele eksinuist tajutakse mitte ainult vastuolulise käitumisena, vaid ametiisiku enda tõstatatud teema tõsiduse vähendamisena.

Teiseks „homonüüm“: üks samakujulistest või -kõlalistest, kuid eri tähendusega keelendeist (ÕS). Näiteks sõnal „arm“ on mitu tähendust (EKSS): paranenud koekahjustuse (hrl haava) jälg; (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus, soosing; karistuse kergendus või tühistus, andeksand, halastus; armastus, kiindumus; kõnekeeles väljendatakse sellega imestust, üllatust või ehmatust (nt „Taevane arm, kui kaua see veel kestab!“).

See nädal tõi ühe huvitava näite juurde. Nimelt on otsustatud, et sel aastal peetakse võidupüha paraad Tallinna lauluväljakul (teate ju küll seda 1960. aastal arhitektide Alar Kotli ja Henno Sepmanni kavandi järgi valminud laululava, millest sai meie ühegi lasuta taastatud iseseisvuse, laulva revolutsiooni sümbol). Kaitseliidu pressiesindaja major Tanel Rütman selgitas otsust järgmiselt: „Lauluväljak on teatud sümboolse tähendusega paik tervele Eestile,“ (Õhtuleht 23. I) ning lisas: „Leidsime, et selline püha paik nagu lauluväljak ei ole üldse halb paraadi korraldamiseks … Võidupüha paraad on eelkõige inimkeskne ja tehnikat on vähe. Me ei vaja paraadi läbiviimiseks nii palju ruumi, kui oleme harjunud nägema aastapäevaparaadidel. Mahume ilusti sinna lauluväljakule ära, oleme korduvalt seda mõõtnud“ (ERR 23. I).

Rütmani sõnul räägib lauluväljaku kasuks seegi, et seal häirib paraad vähem liiklust kui näiteks Vabaduse väljakul, ning lohutas, et kuigi liikluskorralduse plaanid on veel tegemata, siis mõlemat liiklussuunda kindlasti kinni ei panda (Õhtuleht 23. I). Paraad ise on planeeritud nii, et laulukaare alla, mis mahutab laulupidude ajal kümneid tuhandeid lauljaid, paigutatakse „tähtsad külalised“ (ilmselt ei saa neid siiski olema tuhandetes) ning pealtvaatajatele jääb lauluväljaku nõlv. Nende vahel siis paraadil osalejad: lisaks 1500 kaitseliitlasele, politsei- ja piirivalveameti üksusele ka liitlasüksused. Olgu ka meelde tuletatud, et viimati toimus võidupüha paraad Tallinnas 2008. aastal Pirita teel, sest Vabaduse väljak oli toona remondis.

Jätan siinkohal kõrvale küsimuse, kui altid oleksid kodanikud taluma liikluspiiranguid seoses riigi juubeliaasta tähtsündmusega. Jääb siiski tunne, et kuigi lauluväljaku füüsilist mahutavust jõuti korduvalt mõõta, jäi selle otsuse sümboolne mõju Eesti iseseisvuse taastamise narratiivile täitsa mõõtmata. Kuna selle aasta esimene kuu on toonud mitu samalaadset juhtumit, tasub ehk tõsiselt kaaluda riigisemiootiku või tähenduskantsleri institutsiooni loomist, nagu meil on põhiseaduslike institutsioonidena olemas riigikontroll ja õiguskantsler.

Uue ametkonna ülesandeks oleks anda riigiametnikele ja poliitikutele asjakohast nõu, millised (soovimatud) tähendused nende otsustega kaasnevad, kuidas neid avalikkusele selgitada, samuti vajadusel menetleda kodanike järelepärimisi ja kaebusi. Ja kui põhiseaduse muutmine tundub liiga aeganõudev protsess, mida kergekäeliselt ette ei võeta, võib vastava ametkonna luua riigikantselei või miks mitte õiguskantsleri juurde.