Üks roll

OTT KARULIN

Tsirkust ja õlut!

Et just seda rahvas tahab, teati juba Roomas peaaegu kaks tuhat aastat tagasi. Pole põhjust kahelda, et see kehtib ka tänapäeva Eestis. Kuigi jah, viimaste kuude sündmusi jälgides on tõesti tunne, et leib on ammu januks villitud (kui teaks, et purju ei tee, siis ei võtaks muidugi suu sissegi).

Põllumaa on joomas,

maada joovad metsad;

oja annab juua

sinimere suule;

päike joomas merda,

kuu on joomas päeva.

Mind mu sõber sõimab,

et ma tahan juua.

Üksjagu on sel aastal juba ka tsirkust saanud: viimati seati rahva rõõmuks ritta poliitikud masside taltsutajad, teadus- ja kultuuriakrobaadid ning muud oma ala tipptrapetsistid eelmisel laupäeval Eesti Rahva Muuseumis (sõin ja jõin seal minagi).

   Pole kahtlustki, et kõige enam sai tähelepanu üks mees kaugetest aastatest, kes justkui pidanuks häbenema selle pärast, et tema pea kakssada aastat tagasi kirja pandud read nii valusalt ka a. D. 2018 lõikavad:

Kui ma Tartust läksin Riia poole,

oma vanemaid vaatama

tehtud on see laul

Tuule kõrtsis.

Vabariigi sajanda aastapäeva pidustuste järelkajas keerutab tuul lausa tormimõõdulisena (kas pelgalt veeklaasis, on juba igaühe enda hinnata): tsirkus olevat liiga tõsine ja kallis olnud ning ekraani vahendusel pakutud rännak polevat täitnud hambaaukugi.

Nii kui vahuse jõe

mürisevad lained,

mis kalju pealta

langevad oru sisse;

nii kui taeva pikne

musta pilvede alla

hirmsasti kärgatab:

nõnda on jooksmas laulu

ilus tuline oja.

Nii kui valguse allikas

seisab austud laulja

oma vendade keske’ella.

Kärgatab pikne —

ja metsad on vait:

laulja on tõstamas

oma hääle, valamas

suusta laulukaste.

Ja tema ümber,

vait kui merekaljud,

rahvad on kuulemaies.

Tutkit sulle, rahvalaulik! Kes siis kuulab, kui endal on nii palju öelda:

Minu isa ütleb, et ööpik laulab nõnda:

Ostsin orja, ostsin härja;

Ori läks põldu kündemaie,

Ader läks katki – krr, krr, krr!

Pealegi on ju ütlemisega ka ülimalt kiire, sest järgmine kogu rahva viha ühendav tsirkuseetendus toimub juba homme, kui valitakse laul, mis meid Eurovisioni lauluvõistlusel esindab. Siiani pole veel õnnestunud seda teha nii, et kõik rahul oleksid, kuigi väga tahaks ju loota:

Ei nüüd leinahääl tule

Enam mu suusta välja!

Nii kui allikasta

Selged lained on keerlemas,

Nii kui päeva põuesia

Valgus maha on tulemas:

Nõnda mu meelesta tulevad

Ilusad rõõmulaulud.

Jah, me vajame sündmusi, mil prahvatab vimm, sest parimal juhul teeb see õhu selge(ma)ks. Ilmselt peavad riigijuhid siiski veidi mõtlema, miks eestlane pettumusesüldi just pidulauale kannab.

   Seda enam et pärast homset on järgmise ühispeoni hea mitu kuud aega, mil paljudel paratamatult ununeb:

Haljas metsas on kasvamas

Tammepuu tammepuu juures,

Ühe ema lapsed.

Tulevad nende juured

Selle ema viluses,

üllises põues kokku,

Ja selges taeva tuules

Nende lehed on mängimas

Teineteisega ilusa

Päeva paistuse all.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming