Üks roll

TRISTAN PRIIMÄGI

Õige eesti mehe nime võrdkujuks on ikka olnud Jaan, kuigi tänapäeval veab pigem sinna Kevini ja Robini kanti. Jaani peetakse küll pikaldaseks, aga huvitaval kombel on tema elemendiks hoopis tuli – ohtlik, ettearvamatu, kirglik olend.

Jaanil on tulega omad probleemid. Tema ebastabiilne, ütleksin isegi passiiv-agressiivne sõltuvussuhe tuliveega viis seadusliku lähenemiskeeluni, mis on põhjustanud laialdase meelepaha ja sundinud Jaani oma muusa otsinguil tegutsema lõuna pool Jānise valenime all. Tule ja vee kui vastandlike elementide meelevaldse ühendamise tulemusena tekkinud plahvatuslik retsept käib Jaanil kohati üle kübara.

Jaani sünnipäev on aga kohe tulekul ning ka selleks puhuks tehakse keset pidu alati suur lõkketuli, mille ümber üritatakse taaselustada paganlikke traditsioone. Rituaalse ja grupiviisilise vabaarmastuseni läheb asi tänapäeval ilmselt harva, küll aga praetakse tulel raske vaevaga supermarketist kinni püütud saakloomi. Nagu tulivesi, on lõkketuligi Jaanile sõber ja ühtlasi konkurent, kellega mõõtu võtta. Ühed kõvad mõlemad – aga kumb jääb peale? Seetõttu on mõlemal juhul – olgu see jook või lõke – suhteliselt keeruline kinnistada sellist suhtumist nagu „tuleohutuse tagamine“, sest mis mõte on mõõduvõtul, kui vastase võimalused otsekohe ära nullitakse ja talle päitsed pähe pannakse? Eestlane on alati olnud ka kõva spordimees, vähemalt teoorias. Piirangud ning keelud ja mingi ebamäärane häma turvameetmetest hävitab aga sportliku võistlusmomendi ning võtab võimaluse tegijal end piirsituatsioonis tõeliselt proovile panna. Kuna tuleohutusest ühtki rekordit ei sünni, mis siis üldse jamada.

Legendaarne loomade praadimise festival „Grillfest“ pakkus aastatuhande alguses kaks korda võimaluse osaleda maailma suurima lõkkega jaanitulel, kolmandal korral üritati Paabeli lõket püstitada Kadriorgu, Stroomi randa ja Lauluväljakule, aga edutult. Maailma suurimad unistused on nüüdseks vist maha maetud, aga võistlus iseendaga kestab jaaniööl edasi tuhandete lõkete ümber üle kogu Eesti. Jaanipäev on enese proovilepanemise ja isikliku vabaduse manifest. Kuna Eesti suvi on napp, siis on inimeste tolmlemisaeg väga üürike. Suve valgeimasse öösse on paanikahõnguline üleskutse juba sisse kirjutatud: võta nüüd viimast, sest varsti on see läbi!

„Sööge hoopis maasikaid, ei peagi kogu aeg grillima,“ annab päästeameti vastutav korrapidaja Sven Jablonski meeleheitlikku dieedinõu, aga ilmselt üsna kurtidele kõrvadele. Kuum soovitus külmalt võtta sobib palavasse suvepäeva muidugi ideaalselt, aga ainus tegelik dilemma on siin, kas liha või kana.

Paraku on ilmaolud meid tänavu viinud silmitsi ajuvaba paradoksiga: kuidas teha tuld nii, et midagi põlema ei lähe? Kui Eesti kuulsaim tuletõrjuja on Karuisa „Mõmmi aabitsast“, siis on selge, et levinud arvamuse kohaselt on maja selleks ajaks juba maani maha põlenud, kui pritsimees oma hüdropumba üles leiab. Just nüüd, kui eestlased on valinud hundi oma rahvus­loomaks, meenuvad hundikutsikad Uugu ja Uudu, kes metsa tule tegid ja sellest pärast paras jama oli.

Põlisrahvastelt ehk Metsamoori elamisest imbus „Nukitsamehe“ kaudu meie tsivilisatsiooni iidne komme teha lõket toas. Ilma eriteadmisteta seda kellelegi ei soovitaks. Seejuures oleme me ju enda loodusrahvana identifitseerimise kõrval igati valmis end näitama ka tugeva äpirahvana. Kui me juba oskame oma saunakerist telefoniga käima panna, siis milleks peatuda? YouTube’is on rohkelt HD-kvaliteedi ja isegi lausa 4K-resolutsiooniga kaminakanaleid koos praginaga. Nett on tänapäeval iga põõsa taga, nii et kunstlõkke saab püsti panna kuhu tahes. Selle lõkke saab vajadusel liigutada nii katusele, aeda kui ka siseruumidesse. Seega kahaneb metsapõlengu risk minimaalseks ja kui ka keegi üritab digilõket ära kustutada, valades läpakasse natuke õlut, puudutab kahju vaid arvutiomanikku.

Ehk siis on aeg sel kuival ja ohtlikul aja kehastuda uue ajastu Nuti-Jaaniks? Vorste küll äpiga pruuniks ei saa, aga selleks on meil olemas vastava eriväljaõppega kodumasinad.

Kuidagi peaks saama nii, et Vikipalus lahvatanud kümnendi suurim metsatulekahju ei osutuks jaanipäeva peaprooviks. Peaksime nüüd näitama, kui väga me seda metsa armastame, sest metsa mahapõletamine on veel mõttetum puidu utiliseerimise viis kui lageraie.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht