Üks roll

MARIA MÖLDER

Terry Pratchetti raamatus „Mort“ saab nimitegelasest Surma õpiposs. Kettamaailmas läheb põnevaks, kui Surm võtab puhkuse ja Mort peab peremehe liivakellade eest hoolitsemisele lisaks tema ülesanded üle võtma. Surm otsib samal ajal uusi kogemusi ja püüab inimese kombel elu nautida. Ta veedab aega näiteks kõrtsis sõrmkübarasuurustest klaasidest ähmakest mekkides, tantsides ja hasartmänge katsetades.

Hiljuti pälvis teravat vastukaja Viljandis korraldatud matusepidu, kus vilistati lahkunust jäänud autokumme ja peeti niisama korralikku labrakat, nagu surnugi oli armastanud teha. Peied olid tavatud ja häirisid ümbruskonna elanikke, aga see juhtum võiks olla ka sobiv mõtteharjutus, mil määral peaks matuste puhul lähtuma lahkunu isikust.

Kas meid huvitab, kes ta tegelikult oli ja mis talle rõõmu pakkus, või on tähtsam pärast kringlit ja kohvi vagaselt laiali minna?

Pratchetti raamatus avastas Mort, et on saatusesse sekkudes loonud paralleelreaalsuse. Mulle näib, et meil on see paralleelreaalsus juba ammu: ehkki ilmalik matus kinnitas Eestis kanda juba 1940.–1950. aastatel, on see kinni jäänud võltsformaalsusse. Noorte leinakombed on samal ajal muutunud ja muutuvad edaspidigi, aga see kõik leiab aset väljaspool matusetalitust, sest see ei taha muutuda. Juba kümme aastat tagasi kirjutas Kadri Kivimaa leinast virtuaal­maailmas: „Ajal, mil suur osa just noorte suhtlusest toimub netis, on tekkinud YouTube’i rohkelt noortele pühendatud videonekrolooge.“ (EE 18. VI 2008)

Kui matus ei ole lahkunu ja seega ka tema kaaslaste mõttemaailmaga kuidagi kooskõlas ega puuduta neid, siis ei täida matus oma üleminekurituaali eesmärki: midagi tähtsat jääb kogemata, lein jääb n-ö õhku ja sellega tuleb iseseisvalt sageli edasi tegeleda.

Usukommetest sõltumata peaks matus lähtuma lahkunust ja tema eluvaatest, mitte kellegi teise soovidest. Et see nii oleks, peaks inimene lähedastega suhtlema, nagu on öelnud ka praost Jaan Tammsalu: „Hea lahkunu on see, kes ei tee oma matuseid lähedastele raskemaks. Iga inimene, kes on juba üle 30 aasta vana – ei, ma ei eksi arvuga! – , võiks oma lähedastega sellel teemal rääkida. Me kõik võime ühel hetkel minna, olgu aastaid 40 või 80. Tuleks rääkida vähemalt sellest, kas inimene soovib kiriklikku või ilmalikku matust, kas urni- või klassikalist matust.“ (Valve Raudnask PM 1. XII 2010)

Keskkonnahoiu seisukohast on ehk huvitav teada, et Eestis tuhastati juba 2010. aastal 30 protsenti surnukehadest, kremeerimine on vahepeal hauamatuse kõrval ainult populaarsust võitnud, krematooriumide arv kasvanud. Säilmete keemiline palsameerimine ja hulganisti metalli sisaldavas kirstus betoonauku matmine õnneks meie traditsioonide hulka ei kuulu: eestlane ei ole nii rikas kui keskmine ameeriklane, et maksta matuste eest 8000–10 000 eurot. Ehkki urnimatus on maailma rikastes riikides järjest levinum, odavam ja palju keskkonnasõbralikum kui palsameerimine (surnumatjad ei pea kokku puutuma suures koguses vähki tekitavate mürgiste kemikaalidega nagu formaliin ning ka metalli ei maeta ilmaaegu maha, urni matmisele kulub ka kordi vähem ruumi), on oma keskkonnamõju sellelgi: surnukeha põletatakse kaks tundi 900–1000 °C juures, seejuures kulub looduslikku gaasi ja elektrit ning õhku paisatakse saastet, peamiselt elavhõbedat.

Sellepärast ongi rootsi teadlased välja mõelnud meetodi, kuidas külmutada surnukeha vedelas lämmastikus ja pudistada pärast imepisikesteks tükkideks – tulemus näeb välja üsna kremeerimisel tekkiva tuha moodi. Ehkki meetodit ei lubata veel inimeste puhul kasutada, lahendab see enamiku tuhastamise ja USAs levinud palsameerimise keskkonnaprobleemidest. Teise uudse meetodina asetatakse surnukeha leeliselise veega täidetud kambrisse, kus sellele avaldatakse survet ja kuumutatakse umbes 160 °C-ni, nii et kehakoed lagunevad mürke kasutamata ning alles jääb vaid skelett. Praegustest võimalustest kõige keskkonnasõbralikumaks peetaksegi aga loomulikku haua­matust, kus surnukeha maetakse biolagunevas kirstus või linas, nii et inimene saab mullaks.

„Niisugused need surelikud juba on – neil on ainult mõned aastad siin ilmas olla ja nad kulutavad need kõik selle peale, et teevad asjad endale keeruliseks,“ on nentinud ka Pratchett.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht