Üks roll

OTT KARULIN

„Walk in the park“ ehk „jalutuskäik pargis“ tähendab kaht asja: kerge vaevaga tehtud tööd, aga ka karistust, töötasuta kojusaatmist mingi teo eest. Sel nädalal on kõige rohkem jalutatud Tallinnas Kanuti aias – vähemalt meediast jääb selline pilt.

Nimelt olevat sellest XIX sajandi lõpul valminud pargist (varem oli seal veega täidetud vallikraav), kus peatusid üle-eelmise sajandi lõpul sageli ka rändtsirkuse trupid ning kahe maailmasõja vahel töötas lõbustuspark, saanud Tallinna noorkurjategijate pesitsuspaik. See noortekamp, -gäng või -jõuk, nagu ajakirjandus seda tituleerinud on, kakleb omavahel ning ründab ka teisi. Oluline roll on vägivalla tekkimisel alkoholi tarvitamisel.

Probleem on vaieldamatu ja kui miski on avaliku tähelepanu pälvinud, on üldjuhul kohe platsil ka poliitikud. Nii võtsidki teisipäeval jalutuskäigu Kanuti aias ette nii justiits- kui ka siseminister (nad tegid tiiru ka linnahalli katusel ja Musumäel), Tallinna linna­peast ja tema abilistest rääkimata. Läbi astus ka oma sõnul pojaga koduteel olnud peaminister. Praeguseks on Kanuti aias Tallinna linnavalitsuse otsusel sisse viidud mehitatud valve, aga kaalutakse selle laiendamist ka muudele linna avalikele rohealadele. „Esialgu tellime valve kümneks päevaks ja tasume vastavalt patrullide vajadusele. See hakkab olema turvaettevõte. Kellelgi teisel ega munitsipaalpolitseil mehitatud valvet osutada ei ole võimalik,“ ütles kesklinna linnaosavanem Vladimir Svet (ERR 28. VIII).

Turvameetmete suurendamine – kas või ajutiselt – leevendab muidugi linnarahva hirmu ja on seega põhjendatud, aga kardetavasti on see sama poolik lahendus kui justkui Mary Poppinsina parki maandunud poliitikud, kes teevad kaamerate ees näo, et neilgi on ligi võetud üks imepärane sakvuajaaž, kust saab välja võtta just selle eseme (või lahenduse), mida parajasti kõige enam vaja. Kuigi Julie Andrewsi reisikotti mahtus 1964. aasta filmis kübara­nagi, peegel, potitaim, põrandalamp ja veel nipet-näpet, tundub avalikku diskussiooni jälgides, et poliitikuil on kasutusel vaid mõõdulint, mis näitab laste pikkuseks „väga põikpäine ja kahtlane“ ning mõõtjale „alati peaaegu täiuslik“.

Ka Põhja prefektuuri juht Kristian Jaani nendib, et üldises plaanis pole noorte kuritegevus Tallinnas kasvanud, kuid kokku on linnas umbes 20 ninameest, kes on pärit eri piirkondadest ja erineva taustaga ning kelle järele on ülejäänud noored koondunud. Politseile on need 16-17aastased lapsed, kelle taust pole üldjuhul sotsiaalses mõttes kõige parem, tuttavad enamasti juba ajast, mil nad olid kümneaastased. Kuus ninameest on ka vahi alla võetud, seega töö käib. „Kui ei ole ninamehi, ei ole kaasa­jooksikuid,“ loodab Jaani (ERR 28. VIII).

On arusaadav, et avalikkus nõuab kiireid lahendusi (ja poliitikud on altid neid pakkuma), aga kõigi probleemsete laste ühiskonnast isoleerimine võib küll olla ajutiselt see suhkrutükk, mis pipratera magusaks teeb, kuid pikaajaliselt mõjus lahendus eeldab senisest märksa paremat koostööd nii korrakaitseorganite, noorsootöötajate kui ka kooli ja vanematega.

Ja sellestki ei pruugi piisata, kuid õnneks on maailmast võtta mitu head näidet – tuntuim ilmselt Islandi oma. Selles saareriigis on kahekümne aastaga vähenenud nende 16-17aastaste hulk, kes tunnistavad, et on eelmisel kuul purjus olnud, 42-lt protsendilt 1998. aastal vaid viiele protsendile 2016. aastal. Muu hulgas saavutati see tänu sellele, et suurendati riigi toetust nii huviringides osalemise kompenseerimiseks kui ka spordisaalide ja kultuurikeskuste ehitamiseks. Eesmärk oli pakkuda lastele alternatiiv pargis jõlkumisele ja alkoholi ning narkootikumide tarvitamisele, sõltumata nende päritolust või vanemate rahakotist. On neidki, kes näevad selles otsest seost Islandi rahvusmeeskonna eduga jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel kahe aasta eest. (Mosaic Science 17. I 2017) Muide, ka Eestis tegutseb MTÜ, mis õpetab lastele jalgpallimängu abil sotsiaalseid oskusi. Õnneks toetab seda SPIN-programmi ka riik, kuid toimiva üleriigilise süsteemi loomiseks peaks investeerima märksa enam ja erisugustesse programmidesse, et lapsed ei peaks kuskil pargis ootama, millal see Mary Poppinsi vihmavari juba paistma hakkab.

On selge, et praegu pole tegemist jalutuskäiguga pargis, nagu seegi, et lahenduseks pole need lapsed tühja kõhuga kuhugi müüride vahele jalutama saata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht