Üks roll

OTT KARULIN

Enamik meist pole ilmselt kunagi pidanud taluma avaliku kadalipu häbivääristavat turmtuld. Tead küll, et see on mäng, nad ei mõtle ju seda tõsiselt, elavad end niisama välja, edevusega kaasnebki tähelepanu, seega kannata ära, ise sa ju ronisid püünele, kes sul käskis, elu ongi raske. Lahe mäng muidugi, ise tahtsin, ise ka lõpuks teenin selle pealt.

Avaliku elu tegelane on ilmselt üks keerulisemaid rolle, mida keegi meist eal täita saab. Valvekommentaator, staarnümfomaan, armastatud näitleja (võttis 50 000 eest dividende) on atraktiivne müügiargument, mis veab su järgmiste pudrumägedeni ka siis, kui võhm ja ideed on otsas. Hull mäng, aga kõik ju mängivad!

Teatrikriitikuna olen ikka kahjatsenud, kui mõni jumala, universumi või niisama DNAst anne viskub avaliku vaata-mind-ja-laigi tänamatusse kiirtunnustuse murdlainesse. Süstlatäis imetlust sisse ja peesse need tagajärjed, sest parem olla oluline siin ja praegu kui riskida võimalusega teha vaikselt omaette ja saada unustatud. Nii saab Kroonika esikaanele, aga teatri aastaauhindade nominentide nimekirjast ära unistagi!

Mis teha, klikimagnetilist avalikku kuvandit ja tõsiseltvõetavust erialases eneseteostuses on peaaegu et võimatu seostada: kui oled esimene, siis sa ei saa olla teine, ja kui püüdled teise poole, siis on esimene vastunäidustatud. Ei saa öelda, et oleksin varem ülemäära aktiivselt selle vastuolu ebaaususe eest võidelnud, sest alati on kergem teha maha kui mõista. Mis ta siis eputab, eks ole! Oma süü, et püünele ronis jne.

Muidugi inspireeris mind neid ridu kirjutama nädala alguse uudis, et Marika Korolev andis kohtusse need Perekooli veebikeskkonna anonüümsed kommentaatorid, kes üldinimliku naudinguga teda mõnitasid ja ründasid, sest fantaasiarikas kasutajanimi õigustab ju kõike ja üldse on meil sõnavabadus. On muidugi, aga kuidagi on läinud nii, et sõnavabadusest on saanud õigus olla tige ja vastik. Pole tarvis öelda kõike, mis sülg suhu toob, noomis mind mu vanaisa, kui teismelisena ajastuängile truudust vandudes mölakaks muutusin. Taati enam kahjuks pole, kuigi ilmselt oleks tal nii mõndagi öelda nende kohta, kes end poliitikuks kuulutanuna elementaarse viisakuse europropagandana põrgu neavad. Oh, et nende valimisteni ikka veel nii palju kuid on jäänud …

Keegi ei mäleta enam Jaan Toominga Vanalinnastuudio 1998. aasta lavastust „Victor ehk Laste võim“, mille puhul kriitika oli pehmelt öeldes hämmingus, et Korolev (hea) näitleja on, või ka tema äärmuseni läbi tunnetatud ja mitmekihilist rolli muidu üksjagu pealiskaudses Jüri Sillarti filmis „Kuldrannake“ (2006). Kui sa juba „Õnne 13“ maailma sisened, siis lepi sellega, et kuigi sind teatakse ja mingil määral ka armastatakse (kiruda), siis Evelin Sumbergi ja sinu vahel keegi enam vahet teha ei viitsi. Kui mängid kasuahnet beibet, siis järelikult oled seda ka ise. Kunst on tõde ja näitleja tema hoor.

Nii arvasid ka Perekooli uljad anonüümsed kommentaatorid, kes ei pidanud paljuks oma loomingulisuse kahtlase väärtusega riismeid ja päriselu ilmselt vägagi tõelist pettumust Korolevi siunamisse investeerida. On ta ju üks … ja … ning ilge … Ja kujutage nüüd ette: Korolevil oli ülbust arvata, et selline ühismeediaona polegi okei, ning ta läks, nagu üks kuradi kitupunn, kohtus omale õigust nõudma. Ennekuulmatu, kas pole?

See, et üks meie päevaleht pidas vajalikuks teemat kajastada põhjuseta kahtlustuse saanud isiku kaudu (Perekool polnud just kõige altim meta­andmeid korrastatult hagejale avaldama), näitab muidugi, kui šokeerivalt ootamatult tuli Korolevi ristiretk. No kui raske on nõustuda, et veebianonüümsuses lahmi­mine mõjutab avalikus diskussioonis aktsepteeritavat ärapanemist, mis laieneb ka erakondadele, kes selle mõnuga ära kasutavad, aga kehtestab ka uued mängureeglid argiaruteludele, mida iga ärgas kodanik võiks tahta ikka ja jälle pidada. Aga noh, Evelin Sumberg on ju … ja … ning kohe kindlasti …

Korolevi kohtusaaga juures on aga kõige olulisem tõdemus, et argpükslikud vihkajad, kelle julguse mõõdupuuks on inimeste hulk, keda nad oma lärmamisega tegudele utsitavad (ise nad tänavale oma käsi määrima ei lähe, selleks on nad liiga … khmm … haritud), on hästi teenivad ja pigem kõrgharidusega inimesed. See on väga valus teadmine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht