Üksilduse ja ükskõiksuse, türannia vastu

Ennetav allumine on totalitarismi üks õõvastavamaid õppetunde, sest pugejad ise näitasid võimule kätte, kui kaugele see võib minna.

KAAREL PIIRIMÄE

„Ajalugu näitab meile kätte mustrid ja aitab jõuda otsusele. Ajalugu visandab meile struktuurid, mille raames püüdleme vabaduse poole. Ajalugu avaldab hetki, millest igaüks on erinev, kuid ükski pole täiesti ainukordne. Mõista üht sündmust tähendab oskust näha võimalusi tegutseda teise sündmuse kaaskäivitajana. Ajalugu õpetab meile vastutustunnet: mitte kõige suhtes, kuid millegi suhtes siiski. Poola poeet Czesłav Miłosz leidis, et arusaam vastutustundest on rohi üksilduse ja ükskõiksuse vastu. Ajalugu pakub nende inimeste seltsi, kes on teinud rohkem kui meie ja kannatanud rohkem kui meie.“

Timothy Snyder kõigutab värskes raamatus arvamust, et ajalugu on eraklik tegevus. Ajaloolast ümbritsevad lihast ja verest inimesed, kuid vaid juhul, kui ta võtab vaevaks neid märgata. Snyder on selle oskusega silma paistnud. Pea alati seob ta nähtused või protsessid inimestega, olgu ohvrite, tunnistajate või vastutajatega. Snyderi tuntuma teose „Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel“ muudab eriti õõvastavaks just selle inimlik mõõde. Võiks ju arvata, et viieteistkümne miljoni inimese mõrvamist Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu kokkupuutealal oleks arukas käsitleda statistikast või mingitest institutsionaalsetest protsessidest lähtudes. Mitte Snyder. Pea alati juhib ta jutustuse inimestele, kes olid mingisuguse massihukkamisega seotud. Alati leidub neidki, kes julgesid eristuda: kes astusid kõrvale või ajaloo põhivoolule vastu. Nii eristub Snyder ühest teisest tänapäeva suuremast ajaloolasest Niall Fergusonist, kelle analoogne raamat „Maailmasõda“ nii sügavat jälge ei jäta.

XX sajandi Euroopa kõige hirmsamate režiimide ja kuritegude uurimine on andnud Snyderile ülitundliku sotsiaalse närvi. Ajaloolistele ja tavaliselt vähetuntud tegelastele viitab ta ka raamatus XXI sajandi türanniast (ja kuidas selle vastu võidelda). Näiteks toob ta eeskujuks Teresa Prekerowa, kes elas 1940. aastal sakslaste okupeeritud Varssavis. Kui natsid hakkasid juute getosse koondama, sulgesid poolakad silmad. Neil endilgi oli küllalt muresid. Paljud püüdsid unustada juutidest sõpru. Teresa enda vend oli kaotanud sõbra getole. 1940. aasta lõpus hakkas Teresa oma perekonna teadmata ja eluga riskides salaja getos käima, et viia juutidele toitu ja ravimeid. 1942. aastal aitas ta oma venna tüdruksõbral ja ta perel sealt põgeneda. Sama aasta suvel deporteerisid sakslased 265 040 juuti Treblinka surmavabrikusse ja tapsid 10 380 juuti sealsamas linnatänavail. Pärast sõda sai Teresa Prekerowast holokausti-ajaloolane, kuid mitte kunagi ei kirjutanud ta oma tegevusest, mida pidas normaalseks. Snyderi sõnul oli see kõike muud kui normaalne. See oli eriline. Teresa Prekerowa julges eristuda.

Snyderi juhtmõte on, et me kõik vastutame, mis saab lääne tsivilisatsioonist ja maailmast üldse. Lühikeseks raamatukeseks põimitud Snyderi kakskümmend XX sajandi õppetundi keerlevad küsimuse ümber, mida üks suudab teha ajaloo peahoovuse vastu. Piltlikult väljendades, eelmine sajand tõestas, et türanlikud režiimid võivad igaühe meist asetada mahalaskmiskraavi ette, püstol käes, näpp päästikul. Mida sel juhul teha? Totalitarismi pärand õpetab, et parem on karta kui kahetseda, isegi kui hetkel ei tundu olukord nii hull. Loomulikult sai Snyderi raamat tõuke Donald Trumpi valimisvõidust eelmise aasta novembris. Snyderi kriitika teravik on suunatud Trumpi vastu, kuid probleem ei ole Trumpi isikus, vaid USA institutsioonide ja kultuuri arengus, mille puhul Trumpi võit on sümptomiks – nagu Brexiti, Erdoğani jms puhul.

Trumpi valimisvõitlus purustas tabusid. Kandidaat avaldas häbenematult austust välismaa diktaatoritele Bashar al-Assadile ja Vladimir Putinile. Ta avaldas soovi teha koostööd, et koos Venemaaga tõrjuda terrorismi. Paraku toetab Venemaa üleilmset terrorismi, õõnestades demokraatlikke valitsusi oma lähipiirkonnas ning kaugemal Euroopas ja Ameerikas. Putini enda võim rajaneb terrori sihipärasele juhtimisele (terror management). Kohe pärast peaministriks saamist 1999. aastal kärgatasid pommid, mis pühkisid maa pealt elumajad mitmes Vene linnas. Nagu natsid 1933. aasta Reichstag’i põlengu järel, on president Putin, nagu ka Türgi president Recep Erdoğan, kasutanud erakordseid sündmusi oskuslikult omaenda võimu kindlustamiseks. Esimeses telefonikõnes Vene liidriga nõustus Trump tegema koostööd „terrorismi ja ekstremismi“ vastu, pööramata tähelepanu, et türannide äraspidises keeles tähendab „ekstremist“ kõiki, kes ei ole rahul olukorraga oma maal.

Sisepoliitiliste vastaste vastu kasutas Trump hirmutamist ja jõudu. Trump käskis oma turvameestel puhastada kihutuskoosolekute ruumid oponentidest. Ta ässitas oma andunud pooldajaid ajama viimaseidki kahtlejaid välja, hüüdes: „Mõned jäänused on veel alles. Võiks ehk jäägid välja ajada. Saatke jäägid välja.“ Saksamaal tegid natside kõnekoosolekutel samasugust tööd paramilitaarsed organisatsioonid SS ja SA. Nad hirmutasid ja kihutasid kodanikke üles agressiivseks pööbliks. Esialgu tegutsesid SS ja SA seadustest väljaspool, hiljem hävitasid seaduskorra kui sellise. Kui eraorganisatsioonid hakkavad kõigutama riigi vägivallamonopoli, on tulevik tume.

Mida saab tavaline kodanik teha, et ära hoida demagoogide ja türannide esiletõusu? Kõige tähtsam on üle saada kahest uinutavast dogmast, mida Snyder nimetab teravmeelselt „paratamatuse poliitikaks“ ja „igaviku poliitikaks“. Esimene seostub külma sõja järel maad võtnud ajaloo lõpu uskumusega, mille järgi ajalugu liigub paratamatult liberaalse demokraatia poole. Õpetus ei eitanud ajalugu, kuid käsitas kõrvalekaldeid demokraatia vääramatust võidukäigust pisidetailidena. See tegi ajaloo ebahuvitavaks ning lämmatas kriitilise mõtlemise. Poliitilise mõtte eesmärk paistis olevat kaitsta status quo’d.

Igavikupoliitikaks nimetab Snyder ideoloogiat, mis püstitab monumente (nii otseselt kui ülekantud tähenduses) ja otsib ajaloost kinnitust rahvuse puhtusele ja süütusele. Enamasti manatakse esile rahvuse müütiline kuldaeg, mis nii USAs, Inglismaal, Prantsusmaal kui ka Eestis langeb 1930. aastatesse. Rahvuslikud populistid ei vaevu küsima, kui õnnelik see ajastu tegelikult oli. Rahvus­riik on püha, hoolimata sellest, millist poliitikat see ajab. Välisvaenlasele keskendumine muudab poliitikaareeni võitluseks hea ja kurja vahel. Tuleviku üle arutamine tundub juba iseenesest rahvuse reetmisena. Paratamatuse poliitikat lahutab igaviku poliitikast lühike samm. Kui müüt paratamatust progressist puruneb, haarab inimene kinni usust, et ajalugu liigub tsükliliselt. Selleks et midagi paremaks läheks, tuleb minna tagasi rahvuse juurte juurde. Teeme Ameerika jälle suureks! Püstitame samba Konstantin Pätsule!

Esimeses telefonikõnes Vene liidriga nõustus Trump tegema koostööd „terrorismi ja ekstremismi“ vastu, pööramata tähelepanu, et türannide äraspidises keeles tähendab „ekstremist“ kõiki, kes ei ole rahul olukorraga oma maal.

Merle Karro-Kalberg

Timothy Snyder astub suurte Ameerika intellektuaalide kõrvale, kes on hoiatanud natsionalismi eest. Üks mõjukamaid XX sajandi publitsiste Walter Lippmann kirjutas 1937. aastal ilmunud teoses „The Good Society“, et natsionalism soodustab karjamentaliteeti ja üle­üldist usku, et rahvusriik peab hoolitsema mitte ainult turvalisuse, vaid ka masside heaolu eest. XIX sajandi liberalismile oli riik olnud „öövaht“; majandusliku külluse eest pidid kodanikud ise seisma. Kui XX sajandi rahvusriik võttis lisaks kohustuse kasvatada sisemajanduse kogutoodangut (Gross Domestic Product, GDP), sai temast korrapealt teiste rahvusriikide konkurent. Lippmanni arutluskäigu viga oli, et ta ei teinud vahet Roosevelti uuel kursil (ingl New Deal), fašismil ja kommunismil, ega näinud võimalust, et rahvusriigid püüavad nullsummamängu asendada vastastikku kasuliku koostööga (nt Euroopa Liit). Kuid Donald Trump, kes lubab ameeriklased taas rikkaks teha, seejuures teistele rahvastele trääsa näidates, näitab, et Lippmannil oli vähemalt osaliselt õigus.

Natsionalism on rahvale ohtlik oopium, kui parafraseerida Marxi. Just nimelt oopium, sest pakutav vale on uinutav ja tõde on habras. Toetudes juudi keeleteadlasele Victor Klemperile, kes dokumenteeris natside ajastut põhjalikes päevikutes, ütleb Snyder: „Tõde sureb neljal moel.“ Esiteks esitatakse väljamõeldisi süüdimatult faktide pähe. Teiseks loitsitakse, nagu šamaanid peletavad pahasid vaimusid. Näiteks laususid Trump ja ta fännid valimiskarnevalidel hüpnootiliselt: „Kelm Hillary“ („Crooked Hillary“). Kolmandaks võetakse omaks maagiline mõtlemine, mille osaks on vasturääkivad lausungid. Näiteks lubatakse vähendada makse ja samal ajal suurendada riiklikke toetusi; või lubatakse eetilist puhastust ja samal ajal mängitakse vana lahinguratsu Edgar Savisaarega. Neljandaks usutakse juhti kui oraaklisse. Kui inimene on veendunud, et ainult Trump suudab ette näha ja lahendada globaalprobleeme, on teda väga raske veenda vastupidises. Kodanikud muutuvad karjaks, kes järgneb kuulekalt oma prohvetile.

Kas on lootust? Snyder ei ole pessimist. Türannia vastu on võimalik võidelda, kuid selleks peab olema tundlik ja vaimselt virk. Türannia võib ligi hiilida peaaegu märkamatult. Ta võib ajada oma kavalaid kombitsaid sümbolite ja märkide keeles. 1933. aastal võimule tulles hakkasid natsid panema poodidele silte „Jüdisch“. Esialgu süütuna näiv märk oli salakaval, sest lahterdas omandi rassikategooria järgi. Siit oli lihtne jõuda mõttele, et juutide vara võiks ka röövida. Snyder utsitab meid olema valvas. Suured massimõrvad on peale algatajate alati nõudnud teostajaid, kaasaaitajaid ja kaasajooksikuid. NKVD poleks suutnud nii palju inimesi teise ilma saata, kui miilitsad poleks neid arreteerinud. Nii NSV Liit kui ka Kolmas Reich toetusid ametnike ja spetsialistide armeele, kes andsid nõu, dokumenteerisid, planeerisid, viisid ellu, ja tihti tegid rohkemgi, kui isandad otseselt nõudsid. Ennetav allumine on totalitarismi üks õõvastavamaid õppetunde, sest pugejad ise näitasid võimule kätte, kui kaugele see võib minna.

Kõige tähtsam on säilitada, mida Snyder nimetab individuaalsuseks. Lääne demokraatia toetub indiviidile. Kui kaob indiviid, kaob ka lääne tsivilisatsioon. Individuaalsuse säilitamiseks on vaja säilitada eraelu. Igaüks, kes suudab tungida su eraellu, võib sind häbistada ja šantažeerida. Totalitarismiteoreetik Hannah Arendt sai suurepäraselt aru diktaatorite püüdlusest hävitada privaatsus. Uudishimu saladuste suhtes juhib inimesed normaalse poliitika juurest vandenõuteooriate juurde. Järelikult tuleb kaitsta privaatsust; mitte uskuda võimu, kes pakub turvalisust eraelu puutumatusest loobumise hinnaga.

Meedia ja meie kõik lugejatena teema karuteene demokraatiale, kui jahvatame lõpmatute paljastuste ja kuulujuttude veskeid. 1953. aastal avaldatud Ray Bradbury teoses „Fahrenheit 451“ põletavad tuletõrjujad raamatuid, samal ajal kui enamik kodanikke põrnitseb interaktiivset televisiooni. Kuid valitsevale pealiskaudsusele ja jõuguvaimule on vasturohtu. Tuleb eelistada trükimeediat. Kui raatsime maksta torulukksepale, raatsime maksta ka uuriva ajakirjanduse eest. Tuleb ise mõelda ja uurida, mitte süvenemata kaasa aidata pealtnäha sensatsiooniliste, kuid tegelikult sisutühjade kõlakate levikule. Enamgi veel, peame toetama kodanikuorganisatsioone rahaliselt või osalema ise poliitikas. Vajaduse korral praktiseerime „kehalist poliitikat“, kohtudes mõttekaaslastega või kogunedes miitingule. Lõppkokkuvõttes on ainult tänaval toimuv jõuks, millega türannid arvestavad.

Nii võtame vastutuse. Nii leiame rohtu üksilduse ja ükskõiksuse, türannia vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming