Unamuno ja surm

Jaan Kivistik

Varem oleks nagu olnud üks, vähema hirmuga suhtumine surmasse ning alates Unamunost uus, mis toonud kaasa hirmu kasvamise.        I Unamuno kohta on eesti ajalehtedes või ajakirjades või raamatute järelsõnadena palju kordi lugeda olnud, ligi paarkümmend korda kokku. Ei ütleks et palju lugeda, ikka palju kordi lugeda. Pea kõik need korrad on kirjeldatud samu tõsiasju: Unamuno kui filoloog, bask, ülikooli rektor, pagulane, ramooni (uue romaanivormi) leiutaja, pidulikul koosolekul frankistide  vastu kõneleja, seejärel surnu.

Oleks kui antaks mingit halvasti meeles ustavusvannet talle niiviisi aina. Kuigi see on muidugi vaid ajakirjanduse komme alati nullist alata, nagu lugeja oleks alati kui täna alles lugema õppinud, on siin varjul midagi veel, sest sedasama tehakse aina uuesti, ei raatsita teda jälle ja jälle tutvustamata jätta. Miks aga ei püüelda sügavamale ajakirjanduse pealiskaudsusest, kuigi maha ei taheta vaikida, selles võiks olla küsimus.  Ning vastus oleks lühidalt, et Unamuno mõtted on liiga tähtsad, et unustada, aga liiga tavalised, et oleks huvitavad käsitleda. Selge, et need kaks külge on seotud; vaid see saabki tõeliselt tähtis mõte olla, mis on võimeline tõeliselt tavaliseks saama, kõige tähtsamad mõtted on kõige igavamad. Nii igavad, et sageli nende juures ei märgatagi, et tegemist pole igaveste tõdedega, vaid ajalistega ning et kõige igavamatelgi mõtetel võib olla esmaautor. Praegu  on lugu just nii. Unamuno räägib asjadest, mis meie jaoks täiesti enesestmõistetavaks saanud, sellepärast vist pole teda enam huvitav põhjalikult käsitleda. Ta on olnud liiga edukas, tal paistab oma õpetuses kas liiga palju või liiga vähe õigus olevat, et teda oleks huvitav käsitleda. Asjaks, milles Unamunol nii palju õigus, et paljudele vist igavgi käsitleda, on näivalt see, et me kardame surma – tore tarkus küll ju, kes seda ei teaks, eks ole.

Teiseks on tal teemaks asi, mis  paljudele vale mis vale võib tunduda, niivõrd enesestmõistetavalt vale, et ajab käsitlemise isu ära, see on ta mõte, et teaduste edu teeb meid antiintellektualistideks. Sest teadus on ju intelligentsusega seotud, arvatakse. Püüan pisut seletada, miks pole esimene Unamuno mõtetest, et kardame surma, triviaalselt tõene, ega teine, et teadus tingib antiintellektualismi, triviaalselt vale. Püüan jutustada, miks teda siiski tasub lugeda ja ta mõtetest mõtelda.   

II 

Surmahirmust kõneldes on kõneks ning sageli  segiläbi kõneks kaks erinevat asja: suremisega seotud vahetud läbielamised ja reaktsioonid ning teiselt poolt teoreetilised mõtted selle kohta, mis meist saab, mis on surm ning mis võiks olla pärast surma. Kui need oleks alati koos ja ainult inimesel, poleks ehk õige neid lahutada, aga pole nii. Sureja kannatused ja ka emotsioonid, mis tulenevad sureva kaaslase nägemisest või kuulmisest, on ilmselt olemas ühtviisi nii loomadel kui inimestel ning  nende suhtes vaevalt on põhjust ajas suuremat muutlikkust väita või Unamunot nende avastajaks kuulutada. Unamuno pole ei füsioloog ega etoloog. Teine lugu on mõtetega surmast, arvamustega surma või ka surmajärgse kohta. Loomadel ilmselt seda pole, inimestel aga küll, ning see on ajaloos muutunud, nende mõtete mõju on olnud muutlik. Vahel on mõtted surmast tekitanud suuremat, vahel vähemat hirmu. Unamuno on ühe viimase ja eriti  intensiivse surmahirmu perioodi alguse juures olnud, selle sisse juhatanud, võib-olla midagi avastanudki. Muidugi pole ta tingimata ainus uue surmahirmu avastaja, kuid temaga samaväärsetest praegu ma lihtsalt ei tea rääkida. Aga vähemalt Unamuno ajast alates on surm ja suremine, sellest mõtlemine emotsionaalselt märksa koormavam kui enne seda aega, tahan ma väita. Surmahirmu üle on mõeldud ajast aega,  eriti hellenistlikus filosoofias. Gümnaasiumiharidussegi kuulub vist teadmine, et stoa inimeseõpetuse tähtis osis oli surmahirmust vabakssaamine. Et tuli vahet teha asjadel, mida saab muuta, ning asjadel, mida ei saa, esimestega leppida, teisi muuta.

Surm on asi, mida me ei saa muuta, vältida, küll aga saame muuta seda, kas tunneme selle ees hirmu või mitte. Surmahirm on vaid suhtumine, vale, välditav suhtumine vältimatusse, surmasse.  Iva selles muidugi on, kuid mitte ainult. Suhtumine on tihedasti seotud teadmistega sellest, millesse suhtutakse, need on lahutatavad vaid piirjuhul. Kui surmahirm oleks vaid suhtumise küsimus, siis oleks varem nagu olnud üks, vähema hirmuga suhtumine surmasse ning Unamunost peale uus, mis toonud kaasa hirmu kasvamise. Ühe suhtumise asendab teine, võib olla, et õige suhtumise asendas vale. Siiski mitte, mitte vaid suhtumine surmasse, aga vaid  ka teadmine surma kohta muutub XIX sajandi jooksul, olgu muul ajal suhtumise muutustega kuis on, Unamuno ajal muutuvad nii suhtumine kui teadmine surma kohta. Surmahirm on praegu ka teadmise küsimus, selles on asi. Millegi teadmise ja sellesse suhtumise küsimus on keeruline, ühelt poolt nagu poleks millessegi, millest midagi ei teata, nagu võimalikki suhtuda, teiselt poolt, kui suhtumine pole seesama mis teadmine, peab see olema  millegi poolest sõltumatu. Võimalikud on mitmed lahendused, olgu nagu stoikutel, tahtest sõltuva ja sõltumatu eristamisega, või eriti esinduslik näide, Lucretiuse surmakäsitus, mille järgi teadmine surmast on ammendav ja kõrvaldab sellega hirmu kui suhtumise. Kui kõik on teada, pole lihtsalt kartmise ruumi. Pääseme siiski teadmise-suhtumise probleemist, sest, arvan, XIX sajandi lõpust teadmine surmast lihtsalt lakkab olemast, millega ka sellesse  suhtumise probleem redutseerub palju lihtsamaks. Selle suhtes, millest teatakse vaid, et ta on, näiteks nagu surmast tänapäeval, on võimalikud vaid vist kaks elementaarsuhtumist, pluss ja miinus, ligikaudu surmarõõm ja surmahirm. Stoikutel oli ettekujutus ehk teadmine sellest, mida surm enesest kujutab, olemas, pole tähtis, et meie meelest vaieldav, kvalifitseeruv vaid „arvamusena”. Unamuno ajal, ja see on ka meie  aeg, pole enam midagi, mis võiks arvestataval viisil esindada teadmist surma kohta. Ja sellepärast on meie ajale omane teadmatusega kaasnev vaene, teadmatusest tulenev plussmiinussuhtumine surmasse, enamasti surmahirm, vahel harva võib olla ka surmarõõm. Rõhutan veel kord, et niiviisi saab rääkida, kui ikka suremise intelligentset külge silmas peame. Ma ei räägi sellest, et suremine ja selle tunnistajaks olemine põhjustab nii inimestele  kui sotsiaalsetele loomadele kaheldamatult kannatusi. Täpsemas mõttes polegi ju tegemist surmaga, vaid elupuhuste kannatuste läbielamise või neisse kaasatusega tunnistajana. Suremine on elu osa, surm praeguses mõttes enam mitte.     

III

Kust küll tuleb Unamuno ja ka meie teadmatus sellest, mida surm enesest kujutab? Ja mismoodi seda siis enne teati ning miks teadmine ära lõppes, vaat selles on nüüd küsimus. Lühike  vastus oleks: XIX sajandi teaduste arenemine, eriti loodusteaduste arenemine on meilt varasema teadmise võtnud. Või arvamuse. Vaadakem lähemalt. Unamuno on klassikaliste keelte professor, kirjanik ja filosoof ja käitub vastavalt. Oma kaks traktaati, kus ta põhjendab inimeste ja ka rahvaste surmahirmu, arvab ta puhtaimasse traditsioonilisse filosoofiasse kuuluvaks. Tõepoolest, ta kirjutab kui elevandiluutornis, nt peaaegu  ainsad autorid, kellele ta viitab või kellega polemiseerib, on filosoofiaklassikud, eriti Kant, Pascal, Kierkegaard, Descartes, Augustinus, ka apostel Paulus – ja ei mingit loodusteadust. Vaid natuke kirikutegelikkust ja -sündmusi, pikemalt isa Hyacinthe’i katoolsest kirikust lahkulöömise lugu „Kristluse agoonias”, lisaks filosoofiaklassikute analüüsile.

Klassikute analüüsi võib läbi viia mitmel tasemel, aga seal, kus analüüsi tulemuseks  on analüüsitud arvamuste heakskiit või kummutus, on selleks vaja mingit tausta, midagi filosoofiavälist, mille suhtes arvamused mõõdetaks, millega kõrvutataks. Ilma taustata on klassikutega polemiseerimine vaid tühi kombinatoorika, parimal juhul filoloogiline analüüs, close reading, eksegees. Filosoofiline tõde käib millegi kohta, mis on teada ka mittefilosoofiliselt, antud juhul inimene, elu, surm. Ning Unamuno paistab teadvat nagu  meiegi, et tegelikult pole kellelgi õiget aimu sellest, mis need on, ning sellest tulenevalt ei saa klassikud nagu Kant või Descartes ega ka jesuiidid või paavst seda teada ning nende teooriad siis ka seepärast tuleb tühisteks arvata. Vaid Kierkegaard paistab talle enam sobivat, vaid Kierkegaard mõistab inimest kui lootusetut ja tundelist üksiklast, teised ikka esitavad paljusõnalisi, inimese, elu, ka surma olemust avavaid teooriaid. Kust aga on pärit  Unamuno arvamus, et inimene on aatom, mille kohta ei saa olemust kirjeldavad vanad teooriad käia, et inimesel vist polegi sellist, intelligentset olemust, mille kohta teooriad saaksid käia? Vastus oleks: kaudselt küll, aga siiski XIX sajandi teadusest. Mitte otse ei näita ükski teadus seda, pole ühtegi teadust ei siis ega praegugi, mis oma viisidega näitaks, et inimesel pole olemust. See poleks võimalik. On kaudne tee. Teaduse areng, autoriteetseks  muutumine tema tollasel kujul kinnitas kaudselt XIX sajandi algupoolest peale vähemalt Unamuno eluaja keskpaigaks, et olemusest rääkimine pole aktsepteeritav, muu hulgas siis ka inimese olemusest rääkimine. Olemusest rääkimise asemel on tõsiseltvõetav asjade välistest suhetest rääkimine. Meenutan XIX sajandi teaduse suuremaid uudisasju. Kõigepealt muidugi Darwini teooria. Vaieldi mis vaieldi, aga vähemalt Darwini  lähenemisviis liikide kujunemisele sai aktsepteerituks ja võib-olla mujalgi mõõtuandvaks: iga indiviid mingist liigist võib areneda omasoodu ja sealjuures mingi erilise seesmise olemuseta, liiki vormivad indiviidiülesed välised suhted, nn looduslik valik, ebaõnnestunud indiviidid annavad vähem järelkasvu, tõhusamad rohkem. Olemust pole indiviidil vaja, tema olemus pole tähtis. Sama pilt koos kordub paljudes eriteadustes. Veelgi läbipaistvam  näide on statistilise füüsika kujunemine. Seal makroskoopilised parameetrid nagu rõhk või temperatuur osutuvad, eriti veenvalt L. Boltzmanni formalismis, täielikult esitatuks vastavaid makroobjekte moodustavate mikroosakeste, olgu aatomite või molekulide liikumise kirjelduse kaudu. Pole isegi see tähtis, kas on tegu molekulide või aatomitega, rääkimata iga üksiku osakese olemusest, otsustav on vaid osakeste vastastikune asend ja liikumine, need  määravad soojuse ja rõhu. Uurimisväärsed on vaid objektide välised suhted ja ei mingid olemused, nii näib olevat teaduste üldine suund. Mingist raskelt määratletavast hetkest peale ei paista teistsugune teadmine lihtsalt enam kvalifitseeruvat teaduslikuna. Teaduses uuritakse mingite objektide vahelisi või vähemalt nende väliseid suhteid – teistsugune, näiteks varasem asjade olemust eeldav käsitlusviis ei ole teadusliku teadmise autoriteetsuse kõrval  enam aktsepteeritav. Väliste (unifitseeritud objektide vaheliste) suhete uurimisena saab mõista millist tahes XIX sajandil kujunenud eriteadust. Olgu või keemia (reaktsioonid kui molekulidevahelised välised suhted) või näiteks elektriõpetus (mitte elektri sisemine loomus polnud seal küsimuseks; elektrit uuritakse alul kui laetud kehade vastasmõju, seejärel kui liikuvate magnetkehade vastasmõju jne).

Sünnivad ka sotsiaalteadused,  sealgi on tavaline inimindiviidide suhtes väliste suhete käsitlemine. Näiteks sajandi algusse kuulub statistika ulatuslikum kasutus, selle kujunemine, ka tõsisemalt võetav sotsioloogia kujuneb XIX sajandi lõpuks. Viimse piirina võiks nimetada, et isegi pööre loogikas, täpsemalt, matemaatilise loogika formaliseerimine Frege poolt sajandi lõpul näikse kui järgivat teaduse vajadusi kirjeldada objektide väliseid suhteid, sest näib toetavat  senisest (aristotellikust) teravamat objekti (subjekti) ja predikaadi vastandamist.   

IV

Teadusliku teadmise autoriteetsus, tema mõõtuandvus oli XIX sajandi lõpuks kaheldamatu  tõsiasi, millega filosoofid pidid tingimata arvestama. Tahan rõhutada, et iseenesest, mitte sellepärast et ta on teadus, pole teadus filosoofidele esmatähtis käsitlusobjekt. Igasugune elutegelikkus ning igasugune mõtlemine on. Teadus on tähtis vaid kui üks valdkond kõigi teiste seas. Teadus aga on esmatähtis praegu seepärast, et ta on peamine faktor, millele saame omistada mõtlemise muutmise XIX sajandi jooksul, sealhulgas olemusekeskselt  suhetekesksele mõtlemisele ülemineku. Mõnel teisel ajal või kohas, kus muutuse põhjused on teised, ei tarvitse teadusel olla filosoofia muutjana mingit rolli. Näiteks filosoofia muutumisel riigikorra muutudes. Kui aga jääme XIX sajandi juurde, näeme pea kõigi filosoofide puhul reaktsiooni teaduse arengule, erisugust muidugi. Oli igasuguseid filosoofe. Ühed tegid teaduse arengust oma filosoofia sisu, tuntuim näide Herbert  Spencer. Vist kõige suurem osa filosoofidest võtab teadusest tulenevad muutused teadmiseks, aga püüab ühtlasi arendada positsiooni, mis ei tulene otseselt teadusest. Olgu näiteks Nietzsche või Marx. Ning on ka neid, kes leiavad, et uus olukord tekitab ka uusi probleeme, mis nõuavad lahendust. Nende sekka kuulub muidugi Unamuno. Ning keskne probleem tal on: kui teadmine olemusest pole aktsepteeritav, pole enam aktsepteeritav teadmine surma  kohta. Millest vahetult tuleneb, et surm muutub lihtsalt artikuleerimata suhtumise objektiks. Meenutagem, et olemus on iga asja mõistusega tabatav loomus, tänu millele asi on see, mis ta on.

Olemuse metafüüsiline loomus võib olla vaieldav, kuid ta muutumatus, ajatus on kindel. Siit ka ilmne, miks inimese olemus saab olla aluseks teadmisele tema surma ja isegi surmajärgse kohta, ajatule olemusele pole ajalise elu lõpp probleem; kui inimese olemuseks  on õnne taotlemine, taotleb ta õnne ka surmajärgselt, muidu poleks ta ju inimene; kui inimese olemus on olla keha funktsioneerimine, lõpeb ka inimene keha funktsioneerimise lakkamisel; kui inimene on olemuselt mõistus, mis püüdleb teadmise poole, teeb ta seda igavesti, olgu või kehatuna … Samuti on ilmne, miks teaduslik teadmine ei saa väljendada midagi surmajärgse kohta – sest välised suhted ei kesta läbi surma. Surmaeelse  elu kohta teadaolevad välised suhted ei kitsenda kuidagi surmajärgset. Selle asemel on vaid teadmatus. Kui teadmine on suhete kohta, pole meil surma või surmajärgse kohta võimalik midagi teada, surmaeelsed suhted ei kesta edasi, need on ajalised. Tasub märkida, et teadmatus surma suhtes kimbutab kõiki, nii ateiste, kes koos teaduse tunnistamisega peavad kohustuslikuks jumala eitamist, kui ka kristlasi ja teisigi teiste,  kellele pole jumalikud imeteod probleemiks. Ateistide puhul on surma probleemsus ehk triviaalne, kristlaste puhul vajab uuesti seletust. Probleem pole ju selles, kas surm või midagi surmajärgset on, kui on kõikvõimas jumal, on tal lihtne korraldada seda või teist. Probleem on selles, et me ei saa teada, mis surm või surmajärgne on, selline teadmine on lihtsalt substandardne, ei järgi teadusajastu  aktsepteeritava teadmise eeskuju, sest pole väliste relatsioonide teadmine. Tegelikult pole ju ajatugi ehk aprioorne teadmine teadusajastul kuhugi kadunud, lihtsalt on uskumatult kitsenenud, ei käi enam millegi määratletu kohta, väljendab vaid universaalseid loogilisi, aga samas tühje seoseid. Väga hästi võiks arutleda selle üle, kas Unamuno oli kristlane, või et milline on „Kristluse agoonia” tegelik roll kristluse agoonias. 

Kindlasti on ta roll kaalukas ning mitte asjatult polnud ta traktaadid ning ka ramoon märter Manuelist sisse kantud index librorum prohibitorum’isse. Huvitavad küsimused küll, aga meie siinse ja ka Unamuno enese peateema suhtes täiesti kõrvalised. Peateema, kordan, on probleem, et kuidas küll hakkama saada maailmas, kus sureme, aga ei saa selle kohta mitte midagi teada. Tänapäeval teab seda probleemi igaüks ning ka lahendab omal  viisil, vahel muretsedes, kartes, vahel unustades. Saja aasta eest tõstis probleemi ta väärilisele kohale me armas Miguel de Unamuno.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming