Uneaeg, majanduskasvu

Kaarel Tarand

Riigikogu tegi esmaspäeval oma töö, milleks ta kokku kutsuti, poolest saadik ära. Oluliste eelnõude arutamine jäi pooleli ja parem nii, kui et need oleks üldse menetlusest välja kukutatud. Kui keegi nüüd ütleb, et mis töö see ka oli, produkti ju ei sündinud, siis vaidlen vastu, produkti sündis kõvasti, ainuüksi istungi stenogrammi on 52 lehekülge, kust igaüks võib aegade lõpuni järele vaadata, mida rahvaesindajad istungil rääkisid, kas nad tegid katsetki arutada energiamajanduse tulevikku sisuliselt ja tõsiselt, nagu näiteks mõni peaministri erakonna saadik enne istungit lubas, või mitte. Kas keegi selle produkti sisu ka järgmiste valimisteni meeles suudab pidada ja sellest oma järgmistes valimisotsustes juhinduda, on iga kodaniku vaba valiku ja võimete küsimus. Nii et: tööd tehti ja mu arvates on irisemine selle üle, et miks “need seal” ei tööta 24x7x365 tundi aastas, võtnud maotud mõõtmed. Ega riigikogu liikmete puhkuseaegne töö piirdunud ju ainult kolme istungitunniga, sellele eelnes töö komisjonides, fraktsioonides, mõttekodades ja tagatubades, info hankimine, töötlemine, läbirääkimised ja kompromissitamine. Pea iga rahvaesindaja tegi selle istungi toimumise eel keskmise töönädala jagu tööd, korralise puhkuse ajast. Ja et nad sinna juurde pisut nurisesid, pole ka midagi imestamisväärset, igaüks võib ju olukorra omaenda töösuhte peale ümber mõelda. Teisest küljest oli riigikogu erakorraline istung hea näitlik kinnitus, et endistviisi on demokraatias ka üks lahinguväljal sõdur. Riigikogu väiksem fraktsioon, seejuures noore erakonna oma ning opositsiooniline, on suutnud oma tegevuse poolaasta jooksul suruda enamusele peale oma agenda. Energiateema on poliitilise debati keskmes, kuigi valitsuskoalitsiooni plaani järgi peaks seal olema hoopis muu, kõik need kaunid lubadused, mis enne valimisi anti, maksude langus ja toetuste tõus. Eks needki ületavad uudisekünnise, aga üsna tagasihoidlikus koguses. Ja eksivad need, kes loodavad, et venitamistaktika aitab roheliste eelnõu septembris vaikselt kalevi alla sokutada ja unustada. Kord juba pealavale pääsenud, jääb energeetika tähtsaimaks poliitilise debati aineks veel aastateks ning võib üsna hõlpsalt poliitiliselt areenilt kustutada need, kes ennast tõsise aine juures täielikuks tolaks teevad, nagu juhtus esmaspäeval Igor Gräziniga.

Kolmandaks, energiadebatis on uute tootmisvõimsuste ja ühenduste rajamise kõrval alati oluline energiasäästu teema, mis sai riigikoguski kosutavat tähelepanu. Eks raiskamist, see tähendab Eesti majanduse ülisuurt energiamahukust, tuleb seni hurjutada, kuni igaüks kas või häbitundest energiat säästma hakkab. Ja mitte ainult elektri- või soojusenergiat vaid ka oma isiklikku füüsilist energiat. Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi värskete andmete kohaselt on eestlased tundides mõõdetult Euroopa Liidu töökaim rahvas. Me teeme tööd 1872 tundi aastas, teises äärmuses on prantslased 1568 tunniga. Prantslased suudavad selle “laiskuse” juures tekitada üle 2% aastast majanduskasvu, Eesti majandus kahaneks Prantsusmaa töötundide arvuga ligikaudu 8% aastas. Tööjõud ja energia on täiesti võrdväärsed tootmissisendid. Energiasäästu oponentidelt kuuleb üha juttu, et Eesti majandus vajab rohkem energiat ja ka elektrimajanduse arengukavasse on kirjutatud tagasihoidlik, kuni 3,75% elektri brutotarbimise kasv. Et olla lõpuni järjekindlad, peaksid Eestit Euroopa rikkaimate riikide hulka vedajad sama mõttekäiku ka tööjõule kui sisendile kohaldama.

Mida rohkem tööjõudu kasutada, seda vägevam majanduskasv (tööstuses üritatakse tootmisliine ju ka ikka 24 tundi ööpäevas kasutuses hoida, et tulu sünniks). 1872 töötundi aastas ületab küll juba tublisti pärisorjuse aja talupoja aastase töötundide hulga (kui, nagu praegugi, koduseid majapidamistöid mitte arvesse võtta), aga kasvuruumi ometi on. Ainuüksi riigipühade arvelt (mida meil on 6 ja mille nädalavahetusele sattumist ei kompenseerita vaba päevaga – jällegi ELi riikide hulgas kõige viletsam näitaja) saaks elanikkonnale ja majanduskasvule võita ligi 50 tundi tööaega. Peale selle magavad eestlased kuritegelikult palju. Seda, et me igal tööpäeval töötame tunni võrra rohkem kui prantslased, me ju õieti ei märkagi. Kui me näiteks igal ööl magaksime tunni vähem kui prantslased, siis võidaksime taas suures koguses väärtuslikku tööaega, nii umbes 300 tundi. 1% SKT tekitamiseks kulus Eesti tööjõul mullu 16,8 töötundi. Riigipühade ja uneaja arvelt on meil kasutamata tervelt 350 töötundi, mille jooksul jõuaks luua ligi 21% lisarikkust aastas ja saavutada majanduskasvu kogunäitajaks 28–32% aastas ehk kaheksas maailmaime. Juba Tammsaare ütles küll, et ega armastust sellest ei tule, kui tööd teed ja vaeva näed. Aga tema ajal polnud riikide rikkuse edetabeleid ka leiutatud, ning ta ei osanud ettegi kujutada, millist kirjeldamatut mõnutunnet võiks pakkuda Prantsusmaast möödaminek SKT per capita arvestuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming