Ungari jätkab autokraatlikul kursil

Bálint Magyar: „Maainimestele ja vähekindlustatutele anti hirmutav soovitus, et vasakpoolsete poolt hääletamise asemel tuleks lakkuda kätt, mis toidab.“

ERO LIIVIK

2. oktoobril toimus Ungaris rahvahääletus, mille algatas valitsus eesmärgiga küsida ungarlaste seisukohta, kas Ungari peaks nõustuma Euroopa Liidus kokku lepitud liidu territooriumile sattunud pagulaste liikmesriikidesse ümberpaigutamise kavaga. Ungari ühes Slovakkiaga vaidlustas nimetatud otsuse ka Euroopa Kohtus. Milline on teie vaade selle referendumi tagamaadele?

Bálint Magyar: Võimul olev Viktor Orbáni poliitiline režiim jätkab aastatega sisse töötatud kursil, kus esmalt otsitakse ja seejärel tehakse kahjutuks kõikvõimalikke vaenlasi. Vaenlasekuju muudetakse populistliku retoorikaga vihkamisväärseks ning loomulikult peab režiim hakkama siis ühiskonda kahjurite ja parasiitide eest kaitsma. Sellise rünnaku alla on hiljuti Ungaris jäänud töötud, kodutud, romad, ka juudid, kuid mitte nii otseselt. Juba mõnda aega võideldakse ka liberaalsetelt intellektuaalidelt lähtuvate „kahjulike mõjudega“.

Pagulastega hirmutamine on osutunud Orbánile poliitiliselt väga tulusaks. Muide, pagulaste kohta kasutab režiim järjekindlalt väljendit „migrandid“. Teatavasti ei tohi neid termineid segi ajada – pagulaste all mõistame inimesi, kes on sunnitult põgenenud sõjakoldest või tagakiusamise eest, migrandid on aga ise vabatahtlikult liikvele läinud eesmärgiga leida paremat tööd, saada mujalt haridust jms. See mõistete segiajamine on teadlik tegevus, mis aitab luua pilti, mille järgi on Brüsseli käsul Ungari piiride taha kogunenud kuritegelike „migrantide“ hordid, kes himustavad lihtsate ungarlaste töövilju ning keda saadetakse siia abirahal parasiteerima. Valitsuse ülesanne on neile loomulikult vastupanu osutada.

Rahvahääletus, kus osales vaid 43 protsenti valijatest, kukkus küll läbi, sest kehtiva tulemuse saamiseks oleks pidanud osalema vähemalt 50 protsenti valijatest. Kas Orbán on nüüd pettunud?

Kaugeltki mitte. Ka selline tulemus sobib talle. Referendum teenis Orbáni poliitilisele režiimile kasulikke sise- ja ka välispoliitilisi eesmärke. Ungari vasakpoolsed erakonnad boikoteerisid referendumit täielikult, väike liberaalne partei soovitas ainsana hääletada poolt. Kuid suur osa nendest, kes osalesid, hääletasid ju Orbáni valitsuse suuniste järgi – tervelt 98,3 protsenti andis ei-hääle. Mis omakorda tähendab, et valitsusel on ülevaade enam kui kolme miljoni ungarlase seekordse valimiskäitumise kohta. Seda andmebaasi annab juba järgmistel parlamendivalimistel 2018. aastal kasutada Fideszi huvides. Mäletatavasti sai Orbáni Fidesz ühes liitlastega 2014. aasta parlamendivalimistel umbes 2,2 miljonit häält, kuid praegu hääletas referendumil eitavalt juba 3,3 miljonit valijat. Seega siis veidi enam kui miljon inimest, kes ei ole tõenäoliselt varem Fideszi valijad olnud. Võimalik, et nad tõmmati ära nii paremradikaalide juurest kui ka spektri vasakult servalt. See ei pruugi muidugi tähendada, et nad kõik peaksid hakkama edaspidi Fideszit valima, kuid kui saaks arvestada juba mõnesaja tuhande uue valijaga, on see suurepärane tulemus.

Referendumi teema aitas valijate mälust kustutada kõik need asjad, mida valitsus pole hästi teinud, mille suhtes on ühiskondlikku nurinat. Näiteks kui su elu on ohus, sest terroristid tulevad või on su naine ohus, sest teda võidakse vägistada nendesamade väidetavate terroristide poolt, siis ju riigi haridussüsteemi probleemid paistavad kohe teisejärgulised või vähetähtsad. Ühiskondliku viha õhutamine aitas hästi tähelepanu tegelikelt kitsaskohtadelt mujale juhtida.

Referendumi põhimõte näeb ette, et ära tuleks kuulata mõlemad pooled, infovahetuse käigus aidatakse valijal luua asjast objektiivset pilti. Kuidas suhtus ülejäänud võimuladvik sellesse teemasse? Kas oli kuulda ka kriitilisi hääli?

Tegelikult pakkus see kampaania Orbánile hea võimaluse mobiliseerida kogu riigi poliitiline ladvik oma poliitiliste eesmärkide teenistusse. Poliitiline juhtkond pidi üksteise võidu Orbáni seatud eesmärki kiitma, kaasa mängima ning vastavaid avaldusi tegema. Ungaris on kokku 3200 kohalikku omavalitsust, nendest umbes 2000 tegi avalduse, kus kinnitati, et toetatakse valitsuse seisukohta. Seda tuleb pidada isegi Ungari senist võimupraktikat arvestades täiesti enneolematuks. Orbánil õnnestus survestada kampaaniasse panustama ka kõik riigiteenistujad. See on ju lausa ebaseaduslik, avalik teenistus peab olema mittepoliitiline. Midagi sellist ei ole kunagi varem toimunud.

Kas ja kuidas eristus valijate käitumine geograafiliselt? Milline oli see Budapestis? Kas kasutati ka mingeid spetsiifilisi võtteid?

Huvitaval kombel oli valimisaktiivsus kõige väiksem just Budapestis ning kõige suurem väikestes külades. Tavaliselt on olukord vastupidine. Kuidas see tulemus saavutati? Näiteks hoiatasid kohalikud Fideszi poliitikud kogukondi, et kui ei võeta selget seisukohta „sundkvootide“ vastu, siis tuuakse pagulased just nendesse paikadesse, sest nende süül valitsus „kaotab lahingu Brüsseliga“. Samasuguse hoiatuse andis ka valitsus ise: kus osavõtt suur ja hääletatakse vastu, siis sinna pagulasi ei paigutata, kuid kohad, kus aktiivsus jääb väheseks või hääletatakse lausa pagulaste poolt, siis sinna nad ka tulevad. Samuti ähvardati, et „vale“ tulemuse korral antakse sotsiaaltoetused just pagulastele, mitte aga kohalikele. Ungari omavalitsused annavad tööd ka paarisajale tuhandele nn avalikule töötegijale, kes muidu oleksid töötud, kuid sotsiaalabi korras pakuvad linnad-vallad neile tegevust. Neile makstakse pool riigi miinimumpalgast ehk umbes 200 eurot kuus. Nende seisund on õigusliku kaitseta ja vallandamise korral ei ole sotsiaaltagatisi ette nähtud. Ka sellele grupile anti hoiatus: kui te ei lähe hääletama pagulaste vastu, võetakse kogu avaliku tööde eelarve ja antaksegi pagulastele. Maainimestele ja vähekindlustatutele anti hirmutav soovitus, et vasakpoolsete poolt hääletamise asemel tuleks lakkuda kätt, mis toidab.

Referendum pakkus hea võimaluse liigutada avalikku maksumaksja raha mõne oma soosikust oligarhi äridesse – see iseloomustab ikka ja alati Orbáni valitsemise stiili. Ka referendumil soovitud tulemuse saamiseks telliti lojaalsetelt oligarhidelt hiiglaslik reklaamikampaania, mis hõlmas trüki- ja välimeediat, veebi, telet ja raadiot. Kogu show nimetati tagasihoidlikult informatsioonikampaaniaks. Kümned miljonit eurod. Seega võime kokkuvõtteks öelda, et kuigi referendumi osalus jäi väiksemaks kui kehtivaks tulemuseks vajalik 50 protsenti, siis Orbán saavutas enda jaoks täiesti rahuldava poliitilise tulemuse.

Milline on aga selle referendumi välispoliitiline mõju? Kas see oli lühiajaline jõudemonstratsioon Brüsselile või taotleb Orbán ka mingeid laiemaid, pikaajalisemaid eesmärke?

Orbánil oli siin selge isiklik eesmärk. Näiteks püstitati välireklaame, millelt võis lugeda, et nõutakse ungarlaste respekteerimist. See oli justkui sõnumi saatmine Brüsselile. Orbán mängib praegusele ELi liidrikriisile. Ma usun, et paari aasta jooksul lahkub Fidesz Euroopa Rahvaparteist – nii nagu nad on kunagi juba lahkunud Liberaalsest Internatsionaalist – ning liitub hoopis euroskeptikute ja paremradikaalide rühmaga. Pagulaskriisiteemaline referendum on heaks kütuseks sellisele strateegiale. Ta ei hooli sellest, et võib oma tegevusega kahjustada Ungari huve ELis, vaid ehitab isiklikku karjääri. Siin erineb ta näiteks Poola Õiguse ja Õigluse Partei (Prawo i Sprawiedliwość, PiS) esimehest Marek Kuchcińskist. Praegu toimub poliitiline rebimine kahe ideoloogiliselt sarnase partei vahel, kumb neist Brüsseli suhtes häälekam paistab. Ungari ja Poola poliitilised režiimid paistavad küll esmapilgul sarnased, n-ö klassikalised autokraatlik-konservatiivsed, ent Ungari puhul ei tohi unustada, et tegemist on siiski maffialaadse süsteemiga. Kui Kuchciński eesmärk on võim ja ideoloogia, siis Orbáni motiivideks on võim ja raha. Erinev on ka nende aetav välispoliitika.

Milline poliitik on Orbán? Millised peamised mõjurid suunavad tema käitumist?

Orbánit ajendab enamasti kättemaks varasemate solvangute eest – ükskõik, kes on teda julgenud puudutada, olgu selleks siis Juncker, Clinton või Merkel. Igal juhul ta ründab neid isiklikult, mõtlemata sealjuures Ungari strateegilistele huvidele. Poola Kuchciński ründab aga Saksamaad (kui riiki). Näib, et Kuchciński kopeerib Orbáni käitumist, kuid midagi arukat sellest välja ei tule. Veel: Orbán toetas näiteks Donald Trumpi, nähes selles kättemaksu Clintonile. Seevastu enamik ungarlasi oleks näinud parema meelega presidendina Hillary Clintonit. Üks, keda Orbán sageli materdada tahab, on näiteks rahandustegelane George Soros, kellest on vormitud Ungari (loe: Orbáni) suure vaenlase kuju. Sorosit on süüdistatud näiteks pagulaskriisi mahitamises.

Milline võiks olla Orbáni režiimi tulevik? Kas on lootust muutustele või jätkub kõik nagu seni? Kuidas paistab Ungari võrdluses Poolaga?

Režiim on tugev. On selge erinevus Poola ja Ungari vahel. Näiteks Poola PiS on küll võimas paremkonservatiivne jõud, kuid seda tasakaalustavad parlamendis tegutsevad teised erakonnad, näiteks tsentripartei Platforma Obywatelska (PO) ja moodne liberaalpartei Nowoczesna (N). Poolas pole PiSil sellist võimumonopoli nagu Orbáni režiimil. Fidesz on saanud parlamendis pikka aega nautida lausa kahekolmandikulist enamust, mis on võimaldanud ka põhiseadust oma soovi järgi painutada, et seda võimu kindlustada. Mina nimetan Ungarit maffiariigiks, ainsaks postkommunistlikuks autokraatiaks ELis. Ülejäänud Kesk- ja Ida-Euroopa probleemsete riikide kohta võib siiski öelda, et need on postkommunistlikud demokraatiad – neis esineb küll näiteks probleeme põhiõiguste tagamisel, kuid kõigele vaatamata on nad demokraatiad.

Ungari meenutab kõige rohkem Venemaad või Aserbaidžaani. Tavaliste valimistega Ungari valitsust enam vahetada ei ole võimalik. Kõik see tuletab meelde olukorda enne Nõukogude Liidu langemist, kui Ida-Euroopa bürokraatlikult ülalt alla tsementeeritud võimupüramiidi suutsid raputada alles värvilised revolutsioonid. Ungaris ei ole mingit revolutsiooni tulemas, režiim tunneb ennast väga kindlalt, kuid Ungari on lõksus. Ühelt poolt piiramatu korruptsioon, mis nõuab ka ettevõtjatelt poliitilist lojaalsust, ehk kõik see, mis kokku moodustab kriminaalse maffiariigi. Ja nagu teada, siis maffiast ei ole võimalik vabaneda, sest maffia ise ongi poliitiline võim. Teisalt kuulub Ungari ELi, tekitades Brüsselile peavalu, kuidas selle probleemse riigiga toime tulla. Tundub, et EL või NATO ei ole hästi aru saanud, mida Orbáni režiimi endast kujutab, ja kuidas käituda, kui on vaja koostööd teha kriminaalse organisatsiooniga.

Milline on Ungari ja Venemaa omavaheline läbisaamine? Kas tehakse koostööd ja milline see on?

Kaks autokraatiat tõmbuvad ja siin aetakse vastastikku kasulikku äri. Kumbki ei eelda, et teine peaks olema oma ambitsioonides avatud või tegudes läbipaistev. Ungari on venelastest tugevas energiasõltuvuses – nende käest ostetakse lausa 80 protsenti naftast ja 60 protsenti maagaasist. Mõni aasta tagasi sõlmiti umbes 10 miljardi euro suurune tehing, mille kohaselt pidi Budapesti lähedal asuva Paksi tuumajaama laienduse ehitama Venemaa Rosatomi tütarfirma. Lepingu blokeeris Euroopa Liit. Tegelikult on küsitav, kas seda ehitust üldse on vaja. Esmalt tuleb uurida, kas Ungari saaks toota senisest rohkem rohelist energiat, võib-olla polegi siis vajadust täiendava tuumaenergia järele.

---

Bálint Magyar

• Ungari parlamendi liige 1990–2010
• haridus- ja kultuuriminister 1996–1998
• haridus- ja teadusminister 2002–2006
• peaministri büroo ELi fondide eest vastutav riigisekretär 2007–2008
• Euroopa innovatsiooni ja tehno-loogia instituudi nõukogu liige 2008–2012

Dr Magyar omandas doktorikraadi majanduspoliitika alal Budapesti Eötvös Lorándi ülikoolis ning töötas teadusuurijana eri instituutides (1977–1990). Aastatel 1979–1990 tegutses ta antikommunistlikus opositsioonis. Oli aastatel 1988–2009 üks Ungari Liberaaldemokraatliku Partei liidritest. Pärast kommunistliku võimu lagunemist osales aktiivselt üleminekuperioodi ülesehitustöös, hiljem Ungari poliitikas nii parlamendiliikme kui ka ministrina. Käesoleval ajal tegutseb dr Magyar Budapestis asuva Finantsuuringute ASi eksperdina. Alates 2010. aastast on ta seotud UNICEFi, Avatud Ühiskonna Fondi ja Euroopa romade õiguste keskusega. On nõustanud Ida-Euroopa riikide haridusreformide teostamist, samuti osalenud valimistel vaatlejana. Viljakas publitsist.