Unistus igikestvast oktoobrist

Hent Kalmo

Kui Nõukogude Liidus tähistati 1977. aastal Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäeva, mõtles ehk nii mõnigi Leonid Brežnevi kõne kuulaja ajaloo kombele vempe mängida. Vananev parteijuht rääkis sellest, kuidas 1917. aasta revolutsioon oli võitu saanud „ajaloo inertsist”... ometi ei saanud just 1970. aastate stagnatsiooni ja gerontokraatia tingimustes enam olla kahtlust, et revolutsiooni spontaanne ind oli ajaloo inertsile taas alla jäänud. Nagu eakaaslased teispool raudset eesriiet, ootasid ka paljud nõukogude noored revolutsiooni, siin aga kinnitas Brežnev neile monotoonsel, käsu korras aplausidest katkestatud häälel, et see oli juba ammu teoks saanud. Nõukogude võim oli algusest peale lubanud ellu viia Suurt Prantsuse revolutsiooni saatnud unistuse vahetust demokraatiast, kus ühistahet ei moonuta mingisugune poliitiline esindus. Riik ja rahvas pidid lahutamatult ühte sulama. Nõukogude peaideoloogi Suslovi sõnad, et Oktoobrirevolutsioon rajas „tõelise demokraatia”, polnud niisiis päris sisutühjad. Ka prantsuspärase vahetu demokraatia eestkõnelejatele oli häälte täpne lugemine tehniline üksikasi, välditav vahepeatus teel „tõelise demokraatia” poole. Lubatud lõppjaama aga ei jõutudki. Nõukogude Liidus sai „tegelikult eksisteerima” ainult sotsialism, kommunism jäigi unistuseks (hoolimata sellest, et Brežnev nimetas kommunismi oma aastapäevakõnes „reaalseks perspektiiviks”). Antonio Negri küsib siinses intervjuus: „Miks läks nii?”. Püüd seletada seda näivat paratamatust, millega asutatud võim alati asutavat võimu lämmatama kipub – mille käigus „vanade valitsevate klasside inerts ja väsimus lasevad juhtimisel hajuda ja haldusrutiinis kaotsi minna”1 –, iseloomustab kogu tema poliitilist filosoofiat. Negri toob oma lugejatele häid uudiseid. Tema sõnul tähistab 1968. aasta otsustavat murdepunkti, millele järgnenud kapitalismi kriisi tingimustes kukub läbi nii elava töö täielik allutamine kapitalile kui ka asutava võimu konstitutsiooniline allutamine asutatud võimu mehhanismidele. Uuelaadse revolutsiooni kandja – rahvahulk – ei nõua tihedamaid valimisi või senisest rohkem otsest demokraatiat rahvahääletuse ja -algatuse vormis. Pigem pakub Negri välja igikestva revolutsiooni (dis)utoopia, kus algsündmuse kaja ei vaibu iial: „Suveräänsus ei eraldu kunagi oma algpunktist ning on korraldatud suhtena algpunkti ja elluviimise vahel”.2 Retoorikast hoolimata kaotas nõukogude võim Negri arvates revolutsiooniga peatselt sideme. Tema sõnul peab poliitika jätkuvalt ammutama alglättest, asutavast võimust, mis ise on juurdunud rahvahulkade ühiskondlikkuses ja elavas töös. Negri märkusi absoluutse demokraatia ja rahvahulkade spontaanse ümberkorraldumise kohta ei tohiks siiski mõista nii, nagu sooviks ta esitada uuendatud anarhistliku teooria (à la nõukogud pluss Internet). Anarhism pole tema arvates muud kui katse viia asutav võim väljapoole poliitikat, arvestamata, et tegelikult on asutav võim  „poliitilisuse kõikehaarav maatriks”. „Selles mõttes osutab asutava võimu mõiste revolutsiooni normaalsusele... Me peame vähendama revolutsiooni mõistega seotud dramaatilisust, muutes selle asutava võimu abil pidevaks, järelejätmatuks, ontoloogiliselt tõhusaks aja muutmise kireks.”3 Ehk aitab ajaloo inertsi vastu tõesti ainult igapäevane revolutsioon – mitte tähtpäevade rutiin, vaid unistus igikestvast Oktoobrirevolutsioonist. 

 

1 Negri, A., Il potere costituente. Saggio sulle alternative del moderno. Manifestolibri, 2002, lk 391.

2 Osundatud teos, lk 399.

3 Osundatud teos, lk 411.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming