Unistus sulandumisest

EVI ARUJÄRV

Kummalise inertsi tõttu püsib uskumus, justkui oleksid kõik ?suured lood? tänaseks surnud. Tegemist on siiski pigem kollektiivse tsensuuriga: mitmel (maailma-ajaloolisel) põhjusel ei loeta heaks tooniks mingite lokaalsete ?suurte lugude?, müütide ja müüdikeste propageerimist. See-eest müüt, millel on globaalset haaret, mille taga on suur jõud, on au sees ja isegi kohustuslik. Ühest küljest on iga ?suur lugu? võimu instrument. Aga vaieldamatult on sellel ka positiivne tähendus: moodustavad mitmesugused ?suured lood? ju ühiskonna või rahva kõige lihtsama, positiivse enesepildi. Kuigi primitiivne, on müüt samal põhjusel ka töökindel: sellega ei suuda konkureerida mingid keerukad poliitilised konstruktsioonid. Iseasi, et PR-ajastul ei sünni suured lood enam nii väga ?loomulikul viisil?, s. o. pika aja jooksul, idealiseeritud ajalookogemusest ja eliidi positiivsel juhtimisel. Täna tehakse katseklaasilugusid ? raha eest ja raha nimel. Seepärast puudub neil enamasti legitiimsus. Neist pole pääsu, sest nende taga on suur jõud. Võib üksnes oletada, mil määral on agressiivsed ja manipulatiivsed propaganda- ja PR-tehnikad devalveerinud sõna mõjujõudu ja kasvatanud inimestes skeptitsismi. Poliitilise aktiivsuse kahanemine on selle kõnekas märk.

Ilusa mõttega positiivse omamüüdi vajalikkusest algas ka üks Jaan Krossi arvamus (EPL 7. VI). Miskipärast lõppes see tungivate soovitustega sulanduda kas Pätsi 1940. aasta või Gustav Suitsu 1917. aasta ideede kohaselt ? ja saada soomlaseks (?). Eestlaste sulandumise unistuses on üllatavat järjepidevust. On iseloomulik, et ka integratsiooni paljudest tähendustest valitakse eksimatult just sulandumise, kellekski teiseks saamise tee. Lahkesti ja ?humanistlikel kaalutlustel? näiteks kas või omaenese keeleruumi ahendades (J. Ross, ?Meie ja venelased?, PM 17. IV). Tundub, et lugu edukast sulandumisest on lausa meie rahvuslik ?suur lugu?.

Kui algselt oli integratsiooni mõiste meil tihedasti venelastega seotud, siis täna on sel juba avaram tähendus. Tegelikult ongi too maagiline sõna uue aja ühe vägevaima ?suure loo? tugisammas, mis tõotab kõikide pattude lunastust ja inimkonna probleemide lahendust. Mis on integratsiooni mõiste tuum? Miks eestlane (Eesti eliit?) seda nii kirglikult armastab? On?s tõesti küsimus ligimesearmastuses ja humanismis? Aga sel juhul peaks ligimesearmastus terves Eesti ühiskonnaski õilmitsema. Pole nagu kuulda. Ei ole meil ju üht ühtset Eestit, vaid viimastel andmetel vähemasti kakskümmend kaks. Integreerudes kogu maailmaga, ei ole eestlased paraku suutnud eestlastega integreeruda või eesti ühiskonda (rahvusest sõltumata) integreerida.

Ei ole ju päris kindel, kas ikka tasub pidada positiivseks lahendiks meil viimasel kümnendil ellu viidud ?huntide ja lammaste? mudelit, mida kiidab reformierakondlane Ignar Fjuk (?Hundid ja lambad?, PM 10. VI). Pole kahtlust, et see variant meeldib ?julgetele ja isekatele kriimsilmadele?. Integratsioon mitte sotsiaaldarwinistlikus vaid inimlikus tähenduses eeldab ikka mitme osalise tahte arvestamist.

Näib, et integratsiooni mõiste populaarsus poliitikas ei põhinegi mitte selle positiivsel, konsensuslikul, vaid pigem negatiivsel tähendusel: eeldab kaitsemehhanismidest loobumist, alistumisrituaale. Alistumisrituaalid on loomariigist pärit tarkus: kui paljastad õrna kõripiirkonna, võid ellugi jääda. Eestlaste kui rahvuse ajaloole mõeldes näib, et tegemist on ?õpitud? käitumisega. Pole kahtlust, et ühiskonna lõikes meeldivad alistumisrituaalid kõige rohkem tugevamale poolele.

Kas üldse ongi kahe kohaliku integratsioonimooduse, igihalja ?õndsa sulandumise? ja progressiivse ?huntide ja lammaste? mudeli kõrval võimalik mingi väärikam ja inimlikum variant nii maailmaga suheldes kui omade keskis?

Teoreetiliselt küll. Väliskontekstis näiteks vana hea lahke peremehe ja viisaka külalise mudel. Peremees määraks oma tare reeglid ja oleks külalislahke, aga ei võtaks iga külalist kohe tagakambrisse intiimselt integreeruma. Külaline ehk ei tahagi nii põhjalikult. Üleilmne integratsioonimudel paraku ei tunnista (egoistlikku) peremeheõigust, vaid apelleerib vabaduse vaimu ja humanismi kiirgavale igameheõigusele: iga teeline kohe tagakambrisse, valgete linade vahele. Humanism ja vabaduse vaim teadagi on nagu viiruk idealistide ninasõõrmeis. Jäävadki rumalad uskuma. Kuigi peremeheõigus ei ole kadunud, vaid funktsioneerib nüüd mujal, mitte rahvusriikide, vaid suure raha tasandil. Ja uus peremees ? Suur Raha ? on tabamatu ja ebaisikuline, asub kõikjal ja eikuskil nagu Püha Vaim.

Ka kohalikus kontekstis tuleks üldiseks kasuks ?vana moodi?, rohkem inimese, mitte hundi või kõikjalviibiva vaimu näoga peremeheõigus. Inimesega ju saab kõnelda, kokku leppida. Vaimu poole saab vaid palvetada. Hundile meeldivad vaid soe veri ja alistumisrituaalid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming