Unistusest lahutas vaid väin

TIIU SPEEK

Rein Vahisalu, Amundseni nimekiri. Eestlased Loodeväilas. Varrak, 2004. 200 lk.

1995. aasta augustis-septembris läbis 18 eesti meest ja 5 naist eesotsas kapten Riho Randojaga Livonial Loodeväila. Esmakordselt Eesti ajaloos ja samal hooajal koguni kaks korda ? idast läände ja läänest itta. Südametohtril Rein Vahisalul, kes on käinud sama kaugel kui mitmed nimekad baltisaksa arstid-meresõitjad, oli sama laevaga varem juba lõunamandril käinud. Nüüd avanes talle harukordne võimalus näha Arktikat.

Turiste vedamas

Eestlased ei läinud moodsa ajastu ümbermaailmapurjekaga seiklusretkele. Pöördeliste aegade surutises oli Eesti Mereinstituut sunnitud andma oma teaduslaeva Kanada turismifirma Marine Expeditions käsutusse, et rendilepingu alusel vedada asjahuvilisi Atlandi ookeani saartele, sh. Islandile, Gröönimaale ja Kanada Arktikasse. Oma elu unistuste reisil viibides oli nii entusiastlikel reisijatel (kellest lõviosa moodustasid ameeriklased) kui nende eest hoolt kandval laevapersonalil võimalik esmakordselt oma silmaga näha jääkarusid, vaalu jt. arktilisi loomi, keda enamik inimesi teab teleekraanilt, raamatutest ja postkaartidelt. Merereisi naelaks kujunes kõikide jaoks rännak loodemeretee avastamise karmi ajalukku. Polaaruurijate John Franklini, Roald Amundseni ja Henry Larseni jälgedes läbiti seesama jääst ummistunud saarte, lahtede ja väinade labürint, mis moodustab Kanada arktilise arhipelaagi. Ning sellega koos ühtlasi terve polaaruurimise ajastu, mille majanduslikuks mootoriks oli võitlus mitu korda lühema kaubatee eest Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani. Jäävabu alasid polaarmeredes, mis võimaldaks pääseda otse Hiinasse, olid inglased otsinud juba XV sajandist peale.

Polaarreiside tegelikkus

Inglise kapteni sir John Franklini traagiliselt lõppenud 1845. ? 48. aasta Arktika ekspeditsiooni lugu on jätnud nii sügava jälje kanadalaste kultuurilisse eneseteadvusse, et selle mõjul rändab Arktikasse veel tänini nii mõnigi huviline ammu kadunud meeste ja laevade jäänuseid otsima. Ekspeditsiooni saatuse ümber tekkinud müüte on lahanud Margaret Atwood oma põhjateemalistes esseedes. Ka Vahisalu raamatus on pikalt juttu sellest, miks hukkus nii suurte lootustega alanud uurimisreis täies koosseisus (kõik 129 meest), miks Amundsenist sai aastatel 1903 ? 1905 võidukas loodemeretee esmaläbija ning Larsenil õnnestus see läbi sõita mõlemast otsast, aastatel 1940 ? 42 idast läände ja 1944 läänest itta, samuti ilma talvituseta.

Franklini nelja meremehe hauad Beechey laiul, kurikuulus Victoria väin, kus külmusid jäässe Erebus ja Terror, kelle nukrat saatust meenutavad nüüd kaks lahte Kuningas Williami saare läänerannikul. Crozieri maabumiskoht, kust mehed peavarju otsisid ja tegid plaane mööda Backi jõge esimese kindlustatud asulani jõuda. Paat surnutega Paadikohaks kutsutud rannal ja Starvation Cove ehk Näljakoobas Adelaide?i poolsaarel. Ning see vähene, mis brittidest liiva ja nimedesse järgi jäi.

Amundseni laeva peatuspaik sama saare lõunakaldal, mis kannab nüüd Gjoa Haveni nime. Siit pääses norra maadeuurija läbi kitsukese Simpsoni väina Kuninganna Maudi lahte. Franklit lahutas sellest lahest vaid Victoria väin. Edasi purjetas Amundsen Johanseni lahte, kus Victoria saare kagunukil asub ka Livonia peatuspaik Cambridge Bay. Siis tulid väinad, mida keegi polnud enne laevadega läbinud: Dease, Coronation, Dolphin ja Union ning lõpuks Amundseni auks nimetatu. Henry Larseni lõunapoolne teekond jäi suures osa samaks.

Kui polaarvetes liigutakse laevaga ja jala samades kohtades, mis tähistavad Loodeväila vallutust, on tänapäeva tsivilisatsiooni elanikel võimalik end korraks samastada esmaavastajatega. Seesama kristallpuhas õhk ja kirgas päikesepaiste võimsatel hallidel lumega kaljudel, paks udu, lõikav tuul, oma reeglite järgi liikuv, lagunev ja uuesti tekkiv jää, ohtlikud madalikud, sügavuse loodimine, purunenud mehhanismid ja kurnavad tormid andsid aimu sellest, millistes tingimustes tuli puulaevadel Arktika kaarte täiendada. ?Barrow väin, 29. august 1995. Livonia sõidab praegu Gjoa kursil, hetkel langevad sellega ühte ka Erebuse ja Terrori omad.?

Rein Vahisalu tunneb Franklini, Amundseni ja Larseni marsruuti, neis peituvaid lugusid, isiksusi ja ekspeditsioonide käekäiku sedavõrd hästi, et paneb kujutluses kokku ideaalse meeskonna traagilise saatusega britte asendama: sinna pidanuksid kuuluma vaalapüügilaeva kaptenid William Scoresby ja William Penny, mereväelaste seast Antarktikat uurinud James Clark Ross ja suurepärane Arktika tundja McClintock, ja muidugi John Rae, kelle oskus pikkadel kelguretkedel ellu jääda pärines inuittidelt.

Eesti on mereriik

Raamatu alguses kirjutab autor, et Livonia meeskond oli unistanud ?sõita polaaralade jääs? ja saada tööd, mis on laeva vääriline. Olgugi et nad on vedanud rikaste suurriikide turiste, on rasketes polaarvetes kindlameelselt käitunud eestlased ometi tõestanud, et üks väike mereriik on võimeline samaks, mis suured, kellele on kuulunud juhtiv roll maadeavastuste ajaloos. Amundseni auväärses nimekirjas, laevade nimistus, mis on läbinud Kanada Arktika jäised väravad alates Gjoast 1903 kuni aastani 1994, on Eesti umbes 60. kohal. ?Loodeväilast läbi sõitnud asjaarmastajate huviliste isikunimekirjas pääsete kindlasti esimese kahesaja sekka, ?ütleb giid Laurie. ?Ja kui tabelid veel kord üle vaadata ja ainult laevade päritoluriigid kokku lugeda, võime endid Norra, Kanada, USA ja Venemaa kõrvale rivisse võtta. Kas pole uhke loetelu, Eesti on selle arvestuse järgi maailma viies mereriik, kohe gigantide sabas,? nendib Vahisalu rahulolevalt.

Teistmoodi avastada

Eneseteostuse unistusest saab Loodeväila läänepoolses väravas aga alguse teistsugune merereiside ja maismaaretkede traditsioon ning jagatud unistused. Kujutan ette Livoniat sellisel reisil. Ta sõidab Amundseni väinast edasi läbi Beauforti mere, teeb tiiru ümber Alaska ja siseneb Beringi merre. Selle mere kahel kaldal on eestimaalased käinud ilmselt juba 1805. aastast alates, ümber maailma purjetades või pikkadel rännakutel läbi Siberi Ohhotskisse. Sellel aastal peatus Kamtðatkal ja Uus-Arhangelskis/Sitkal A. J. Krusenstern 1. vene ümbermaailmaretkel Nadeþda ja Neevaga.

Mõtlen kaua ühele tähelepanuväärsele faktile. Baltisaksa maadeavastajate ja loodusteadlaste hulgas, kellest mitmed olid elukutselt arstid, oli tunnustatud Vaikse ookeani uurimise pioneer, Harjumaalt Triigi mõisast pärit Otto Kotzebue ainuke, kes seadis oma 1. ümbermaailmasõidul (1815 ? 1818) laeval Rjurik endale eesmärgiks Loodeväil üles leida. Ta tegi kindlaks kirdesuunalise hoovuse Beringi väinas, mis osutus üheks esimeseks teaduslikuks tõendiks laevatatavate läbipääsude olemasolu kohta Põhja-Jäämeres. 1817 oli Kotzebue tuttavas meres tagasi ja purjetas läbi Aleuutide St. Lawrence?i saare lähistele, kust edasi põhjas oli kogu meri jääga kaetud. Tema nime kandvasse lahte tal välja jõuda ei õnnestunud. Tormis kukkus mast ekspeditsiooni juhile pähe ja ta pidi võtma vastu raske otsuse loobuda purjetamast ümber Ameerika kontinendi põhjaranniku. Sellest retkest kirjutab Kotzebue 1821. aastal ilmunud raamatus ?Enteckungsreise in die Süd-See und nach der Bering-Stasse zur Erforschung einer nördlicher Durchfahrt?.

Geopoliitilisest survest kirdemeretee avastada olid ajendatud ka Vitus Beringi ürituse lõpuleviija, Virumaa mehe Ferdinand Wrangeli 1820. ? 1824. aasta Kolõma ekspeditsioon, mille käigus ta koostas Kirde-Siberi rannikuala esimese merkatoorse kaardi. Wrangeli kõige suurem panus oli Suure Siberi lahvanduse avastamine (tänu millele ka Amundsen sai parema ettekujutuse jäävabadest aladest Kirdeväilas) ning veendumus, et Aasia ja Ameerika vahel on väin. Wrangel oletas loodete, ahelhangede, tuulte suuna, rüsijää kuhjatiste välimuse jt. loodusnähtuste ning tðuktðide pärimuse põhjal, et ðelagi neemest põhjas on meres maad. Ekspeditsiooni loodusteadlaseks oli sellelgi retkel arst August Erich Kyber. 1828.-29. aasta ümbermaailmaretkel peatus Uus-Arhangelskis Wrangeli eluaegne sõber Friedrich Lütke, kes andis ilmavaatluste, tõusu ja mõõna ning jääolude järgi Ameerika looderanniku ja Ohhoota mere kliima üldiseloomustuse.

Mõned aastad enne seda, aastatel 1824-25, viibis Beringi mere basseinis laeval Predprijatie taas Otto Kotzebue koos teda juba esimesel ümbermaailmapurjetamisel saatnud arsti-loodusteadlase F. Eschscholtziga. Meeskonda kuulus veel teinegi Tartu bioloog

H. Siewald ja füüsik Lenz. Selle uurimisreisi terve uurimisprogramm koostati rektor Parroti, Struve ja Engelharti poolt. Sellest retkest pajatab eesti keelde tõlgitud ?Reis ümber maailma aastail 1823 ? 1826?. Vististi on see esimene raamat, kus Liivimaa provintsist pärit haritlane avaldab muret ühe loomaliigi kadumise pärast. Kotzebue kirjutab, et just merisaarma halastamatu mahanottimine Kamtðatka vetes oli põhjuseks, mis sundis vene kaupmehi laiendama oma tegevuspiirkonda üle Aleuutide kuni Kodiaki saareni, kuhu viidi üle Vene-Ameerika Kompanii peaasundus.

?Siit korraldati jahipidamist kuni Tðigatði lahe ja Cooke?i jõeni. Vaesed saarmad pidid ränka hinda maksma selle eest, et loodus neile nii ilusa karviku andis. Neid jälitati nii, et nad ka siin haruldaseks muutusid. Kamtðatkalt ja Aleuudi saartelt olid nad juba mõne aasta jooksul täielikult kadunud.? 1

Alaskas elanud eestimaalasedSiberi olude ja Vaikse ookeaniga hästi tuttav Wrangel siirdus koos naise Elisabethiga Uus-Arhangelskisse elama 1829. aastal, kui ta määrati viieks aastaks Vene kolooniate kuberneriks. Kohalejõudmiseks tuli neil läbi teha väga pikk raske reis läbi Venemaa, Lõuna-Siberi ja Jakuutia Ohhotskisse, kust edasi sõideti laevaga Sitkale. Nagu teada, oli Elisabeth esimene eurooplanna Alaskal. XX sajandi alguskümnenditel rändas Brooksi mäeahelikus eesti kajur ja trapper August Maasik (1887 ? 1976), kes oli samuti merekaru ja laevaomanik. Selle mehe teadmised Tðukotka polsaare ja Alaska rannikumerest olid sedavõrd head, et Kanada Arktika ekspeditsiooni (1916 ? 1919) juht Vihjalmur Stefansson palkas ta oma teenistusse. Maasik sõitis esimese triivjaama juhina jääpankadel läbi Beauforti mere. Tema palkonn asus ranniku lähedal tillukesel Sandspiti laiul, kust paistsid kätte Endicotti mäed. Harukordse saatusega eestlase panust jäätriivi uurimisse meenutab mäekuru Banksi saarel, mille ta avastas mitte kaugel paigast, kus Amundsen 1906 a. Gjoaga pikal Loodeväila teekonnal viimast korda talvitus.

Arktilised unistused

Ent nii Livonia erakordse mereretke ja sellest sündinud raamatu kui Tartust pärit maadeuurijate meresõitude ja maismaarännakute sügavamad ajendid peituvad kusagil mujal kui vaid loodetud ja auga välja teenitud edus. Ning aegade jooksul on alati olnud küllalt palju lugejaid, kes on soojas toas avastajate avaldatud päevikuid neelanud. Olenemata sellest, millised asisemad kaalutlused poleks ka mehi (ja mõnda naist) viimastel sajanditel valgesse tundmatusse tõmmanud, on nende minek rahuldanud igivana vajadust vaimuvabaduse ja tasakaalu järele. Vaatamata sellele, kas nad läksid sinna raha, kuulsuse, ametikõrgenduse, ühiskondliku positsiooni, isamaa-armastuse pärast või bona fide, s.o. õilsatel teaduslikel eesmärkidel.

Ameerika bioloog ja kirjamees Barry Lopez mõistis pikkadel rännakutel Arktikas, et kõik need puulaevade ajastu kanged mehed sõitsid nii kaugele isiklikel ja geopoliitilistel põhjustel. Valitsejate teenrite ja teadlastena jäid nad elust hämmeldunud unistajateks. Veel XXI sajandil, kui Arktika ökosüsteemide säilimine on suurema küsimärgi all kui kunagi varem, vaatavad eurooplased ja ameeriklased põhjapooluse all paiknevaid maid unistaja pilguga. Põhi esindab otsijaile kõike seda, mille nad on kaotanud tsivilisatsiooni hierarhiates, piiratuses, moraalituses ja pealiskaudsuses. Sõit Arktikasse on siiani eelkõige ?igatsus saavutada midagi tõeliselt suurt, vabaneda elu sünkraskest koormast, olgu selleks rumalus, hingekitsus, jõuetus, hirm olla kõikide poolt unustatud ja vaene. Kirglikule otsijale on karm lume ja jää riik kohaks, kus kõigist neist asjadest saab end lahti kiskuda ja neist üle olla.? 2

1 Otto von Kotzebue, Reis ümber maailma aastail 1823 ? 1826. Eesti Raamat, Tallinn 1978, lk. 173.2 Barry Lopez, Arctic Dreams. Imagination and Desire in a Nortern Landscape. Bantam Books, 1989, lk. 310.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming