Unus pro omnibus, omnes pro uno

Ülle Madise

Dumas’ musketäride deviis „üks kõigi, kõik ühe eest!” on lihtne ja tabav solidaarsuse kirjeldus. Tõsi, see ei näita üksteise eest väljasolemise moraalset või praktilist alust. Õigluse, võrdsuse, solidaarsuse ja headuse tähendust ning retsepti on otsitud sajandeid ja otsima jäädaksegi. On need ju iga inimkoosluse ühespüsimise seisukohalt tähtsad küsimused. Olgu tegu pere, sõprade, kooliklassi, rahvuse, rahva või lõpuks kogu maailma  ja inimkonnaga. „Millal maksan memme vaeva?” küsitakse rahvalauluski.       

Kuidas endale põhjendada enese kammitsemist, millestki teiste heaks loobumist või üldistes huvides mõne töö tasuta ärategemist? Kas minna koristustalgutele või mitte (sest miks peaksin mina koristama seda, mille teised on maha visanud)? Kas võtta korteriühistu juhtimine oma kätte ja teha maja korda, kas või parandada omal käel ukselink  (kellel neid lõputuid vaidlusi ja teiste majaelanike süüdistusi tarvis on, parem eemale hoida)? Kas jääda Eesti maa-asulasse tööle või liikuda aegsasti keskuse poole (aga mis sest ühest ohverdusest ikka, teised nagunii lahkuvad)? Kas loobuda osast sissetulekust, et viletsama toimetulekuga inimesed saaksid rohkem tuge (aga kes mind aitab, kui hätta jään, parem endale varusid koguda)? Vastata oleks lihtne, kui võiks eeldada, et teised üldistes  huvides antud panust hindavad ning käituvad ka ise sama põhimõtte järgi.   

Paraku tuleb olla hea inimene ja teha õige otsus, kujutledes vaimusilmas, kuidas rullnokad autoaknast pudeleid välja pildudes põlglikult irvitavad, et küll mõni märsilohistaja või puukallistaja need jälle kokku korjab. Samamoodi  võib ulatusliku ümberjaotamise tulemuseks olla sotsiaaltoetuste najal olesklejate ning leivatöö tegijaile ülalt alla vaatava kihi laienemine. Sedagi on heaoluriikides nähtud. Mõnda Aafrika piirkonda suunatavast üldinimlikust abist kõneldes on lihtne tänitada, et eks nad seal arengumaadel ise ole oma olukorras süüdi: piiraku iivet, tõstku haridustaset, tehku rohkem tööd ja varastatagu vähem, saabki jõukus majja. Süü küsimus on  siin küll mitmetahuline, küllap lunastatakse osaliselt eurooplaste minevikupatte, mis loomuliku arengu segamini olevat löönud. Iseasi on abi katastroofide korral, seda laadi solidaarsust on lihtsam mõista. Jaapan jättis kuuldavasti tuumajaama kvaliteedi küllaldaselt kontrollimata, aga maavärina muud kahjud pole kuidagi jaapanlaste süü. Euro stabiilsuse ühiseks tagamiseks panustamist on juba veidi keerukam õigustada: mõnede riikide üle jõu elamine ei ole ju kuidagi nende vastutusel, kes riigieelarvet tasakaalus on hoidnud ja õigel ajal kärpeid teinud, seejuures kõiki sisepoliitilisi riske võttes. Küll aga on euroalas olek ja selle olgu või pealtnäha ebaõiglasel alusel kindlustamine oma praktilise julgeolekulise väärtusega. Nõnda on abivajaja süü ja andja kasu päris head pidepunktid solidaarsuse õigustamisel.         

Üks paljudest definitsioonidest ütleb, et solidaarsus on ühtsustunne, mis saab olla ja peakski olema ka praktiline. Kui nõnda, siis näib teiste heaks tegutsemine õiglane ja  mõistlik, sest oodata on otsest või kaudset vastutasu. Olgu selleks tasuks kas või süütundest vabanemine, abisaaja tänutunne või tänuvõlg. Keeruliseks läheb olukord just siis, kui tänu ei ole, vastutasu ka ei ole. Kuidas niisugusel puhul ühtsustundest tegutsemist kellegi heaks, kes tegutsejaga mingit ühtsust ei tunne, õiglasena näha? Kas peakski? On ehk jutt ühise turvavõrgu punumisest ja kaitsevarju avamisest lihtsalt mesine udutamine?  Loobumist oleks lihtne õiglasena näha, kui täidetud oleks John Rawlsi sõnastatud vastastikkuse reegel: õiglane on olukord, mis tundub õiglane sõltumata vaatepunktist, nii ennast konkreetses olukorras andja kui saaja rolli mõeldes. Seegi lahendus eeldab usku mängureeglite püsivusse ja ühiseid väärtushinnanguid.     

Kui ümberringi on liialt palju neid, kes lasevad teistel loobuda ja loovutada ning ise võidurõõmsalt käsi hõõruvad, et kõik nende ja nemad enda eest, ongi väga raske. Ja ikkagi: ühtsustunne on vajalik, mis siis, et keegi võib petta. Võtaks siis ehk asja nõnda, et vabast tahtest, rõõmsal meelel ja otsese vastutasuta ligimese või suisa üldistes huvides tegutsemine on hea võimalus omaenese hinge eest hoolt kanda. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming