Unustus ja andeksand

Tiit Hennoste

Ma tahtsin kirjutada sellest, et kõigest on kõrini. Kõrini poliitikutest, kelle juttudest ei saagi aru, kas nad on lollid, äärmuseni ülbed või proovivad kasutada vana Goebbelsi demagoogiaideid. Kõrini eesti natsionalistide ja rassistide võrgumölast. Kõrini osa eesti meedia lagunemisest kollaseks titesitahunnikuks enne, kui oleks saanud täiskasvanukski. Aga siis lugesin eelmise nädala Ekspressi kõrini-juhtkirja, millest edasi polnud kuhugi minna.

Ma tahtsin kirjutada sellest, et Eesti riiki valitsevaid arusaamu võib ju nimetada liberalistlikeks, aga tegelikult on see segu liberalismist, natsionalismist ja kommunismist, peegeldades seda pudru, mis valitseb juhtivate reformarite, endiste teise järgu kommunistlike funktsionääride peas. Aga üle kõige käib arusaam, et riiki peavad juhtima raamatupidajad. Raamatupidaja jaoks on ainult üks maailma konstitueeriv mõiste ja ainult üks tõe kriteerium. See mõiste on lahter ning tõde deebeti ja kreediti klappimine. Pole lahtrit, pole ka inimest. Kui arvud ei klapi, tuleb need klappima panna. Erandid on välistatud. Tulemuseks on see kuulus õhuke riik, mille bürokratiseerumise aste on kaugel ees isegi poolsotsialistliku Soome paksu riigi omast. Ja inimene peab olema väga rikas, et elada õhukeses riigis.

Ma tahtsin kirjutada sellest, et eesti ühiskond on jõudnud kaevikusõtta. Umbes 15 aastat pärast sündi jõudis Eesti Vabariik ummikusse, mille tulemuseks oli Pätsi vaikiv ajastu ja kaevikusõda eri leeride vahel. Ja on üsna jube, et 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist on Eesti jõudnud uuesti kaevikutesse ja tuleb kõnelda vaikiva ajastu hirmust. Ja sõjas tähendab vastasega dialoogi pidamine reetmist. Kõlbab ainult sõim, oma tõdede kuulutamine läbi megafoni või surnud rottide loopimine vastaste kaevikusse.

Lugesin selle jutu veel kord läbi. Ja sain aru, et see jutt on mõttetu, sest poliitikud ja natsionalistid ei taha muutuda ja meedia ei saa eriti muutuda, sest raha tahab tegemist. Ja ega minulgi pole pakkuda muud väljapääsu kaevikutest kui ikka vana loosungit: rääkige üksteisega, mitte üksteisele või üksteisest mööda. Ja kirjutasin millestki muust.

Ma tahan kõnelda sellest, et kõige ehitamine ainult mineviku tõele ja selle mäletamisele ei vii kuhugi. Sama oluline on unustamine. Selle all ei mõtle ma mälu hävitamist. Unustamine tähendab, et pooled ei kõnele teatud vanadest asjadest teatud aja ja käituvad nii, nagu neid asju poleks olnudki. On suur vahe mäletamisel ja mäletatava pideval vastasele näkkukarjumisel. Ja pole mõtet korrutada vana lauset, „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Me kõik mäletame minevikku väga juhuslikult, väga tükkidena. Ja see, mida mäletatakse ja mida mäletada tahetakse ja kuidas, on omaette suur teema.

Soome riik sündis suure sünnitraumaga. Kui eestlased võitlesid Vabadussõjas Nõukogude Vene vastu, siis Soomes võitlesid kodusõjas/klassisõjas (sel pole siiani kindlat nime) oma rahvusest punased ja valged, tulemuseks terror, tapmised ja kaheks jagunenud rahvas. Ja ainult teatud asjade unustamisega sai ehitada üles selle ühise Soome, mis pidas vastu Teise maailmasõja. Maailmasõja-järgne Euroopa ehitati paljuski teadlikule unustamisele. Ja minu arvates saab kas või Eesti-Vene suhteid viia edasi ainult siis, kui mõlemad teatud asjad teatud ajaks unustavad.

Aga „unustamine” pole ainus oluline sõna tuleviku tarvis. Teine on „andeksandmine”. Kui oli algamas mälestussamba sõda, siis jäi väga vaikseks ja vihasse uppunud hääleks üks küsimus: miks Eesti riik ei võiks andeks anda? Andeksandmine (mitte andeks palumine, need pole paaris käivad mõisted) on ülioluline kristlik mõiste Euroopa kultuuris.

Andeksandmine võiks olla väga mõjuv mõiste vähemalt vene rahva jaoks, kes on kristlik rahvas. Aga andeksandmine on mõiste, millel ei paista olevat eestlaste kultuuris mingit erilist rolli. Palju võimsam on viha. Eesti poliitikutele ei piisa lihtsalt vaenlase olemasolust. Vaja on ka avalikku viha tema vastu. Aastasadu elas eestlases salaviha baltisakslaste vastu ja purskus välja siis, kui Jakobson sellele tõuke andis. Ja praegu tegeleb veneviha pideva ülessorkimisega nii osa poliitikuid kui suur osa eesti meediast. Andeksand jääb üha kaugemale.

Nojah. Küllap on seegi mõttetu, kuulutada vanu lapselikke tõdesid unustamisest ja andeksannist. Aga, cutta cavat lapidem.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming