Uppujad, kes uurivad ja kollektsioneerivad vett

Alvar Loog

1.

Elame maailmas, mida valitseb looduses esinevaid semiootilisi protsesse käsitlev termodünaamika neljas seadus: kõigest saab tähendus. Ehk teisisõnu: kõikides süsteemides kulgevad kõik protsessid tähenduse kvantitatiivse kasvu suunas. Kuidas sellesse suhtuda? Mida teha või tegemata jätta? Kõigist võimalikest tegevusstrateegiatest on inimene valinud talle omaselt kõige vähem tervemõistusliku – kasvu teadliku ja sihipärase sekkumisega veelgi suurendada ning kiirendada. Homo sapiens on kujundanud tähenduste kultiveerimisest ja kogumisest oma missiooni.

Sajandeid otsis inimene tähendusi peamiselt kosmosest, ümbritsevast loodusest ning „taevase päritoluga“ pühakirjast, distsipliinidena arenesid ja võimutsesid füüsika, metafüüsika, teoloogia ning kahe esimese hübriidvorm astroloogia. XIX sajandi teisel poolel jõudis inimese intellektuaalse huvi fookus ringiga tema enese juurde, subjektist sai ühtlasi omaenese objekt. Nii umbes Freudi poolt esile kutsutud järjekordsest „Koperniku revolutsioonist” alates (eelmine oli Kanti oma) on inimene tõde ja tähendust (ehk kodustamisele kuuluvat transtsendentsi) otsinud eelkõige iseendast ning enese sünnitatud kultuurist.

Sestpeale valitseb kõigis humanitaar- ja sotsiaalteadustes (millest enamik sündis „juhuslikult” umbes samal ajal) metafüüsikast päranduseks saadud ning psühhoanalüüsi teoorias ja praktikas pühitsetud arusaam, et nii nagu kõik on tekst ja iga kultuuriline artefakt representeerib märgina eelkõige midagi muud kui iseennast, peitub tõde (ehk asjade „tõeline” tähendus) mitte tegelikkuses eneses, vaid selle taga, kust see tuleb dekodeerida. Sest, teadagi: „sigar pole kunagi üksnes sigar”, olgugi et Freud ise üritas legendi kohaselt omaenese personaalsele tubakatorule vastupidist väitva kalambuuriga välja kaubelda ontoloogilist eriõigust semiootilisele puutumatusele.

Kõnealuse kalambuuri väline võlu ja sisemine valu seisneb selles, et moodsast humanitaariast rikutud inimese jaoks ilmselt tagasiteed ei ole: sigar pole enam kunagi lihtsalt sigar. Semiootiline süütus on pöördumatult läinud. Semiootilist paranoiat ja kompulsiivset tõlgendussundi põdev inimene käsitleb tegelikkust selle kõigis avaldumisvormides (milledest üks on ta ise) kui teatavat metafoori, semiootilist puslet. Tähendusest, sellest inimteadvuse ja -tegevuse tasuta kaasaandest, on kujunenud meie kultuuris omaette väärtus või koguni peaaegu fetiš. Tähendused pole nagu mahasadanud lumi, millel inimene laseb asjade igaveses ringkäigus oma teed minna. Tänapäeva „kultuurne” inimene hindab tõlgendusprotsessis sündinud tähendusi kohati rohkem kui vahetut reaalsust.

Õigemini näivad vahetu empiiriline tegelikkus ning asjade „tõeline” tähendus sellest seisukohast võttes üksteisele koguni vastanduvat. Sealjuures aksioloogiliselt viimase kasuks: subjektivistlikust alusest ning mitu korda suuremast spekulatiivsuse astmest hoolimata näib metatasand inimesele objekttasandist millegipärast olulisem. Asjade „tegelikust” tähendusest on kujunenud kõrge eneseteadlikkuse astmeni jõudnud inimsoole Püha Graal, selle otsingust inimese (auto)eksegees. Inimsootsium kulutab kõvasti ajusid ja raha, et „tõelisi” tähendusi fikseeritaks, eksplitseeritaks ning publitseeritaks, nende kogumisest ja talletamisest on tehtud prestiižne amet.

Tähenduste kollektsioneerimine on mõistagi sisyphoslik ülesanne, kuna need ei saa otsa senikaua, kuni subjekt püsib kontaktis välise reaalsusega. Selle suhte kadumisel võiks tõlgendusprotsess aga lõpmatult jätkuda sisemiste ressursside najal, sest tähendus paisub nagu pärm – semioosis vajab vohamiseks üksnes inimaju või kultuurisemiootilise tarkvaraga varustatud arvutiprogrammi mõnes perpetuum mobile serveris. Tähendusüksuste potentsiaalne hulk on lõputu nii avatud kui ka suletud süsteemides, sest vanad tähendused ja uued seosed sünnitavad potentsiaalselt omavahel lõputult uusi tähendusi.

Käimasoleval tähendusplahvatuse ajastul, mida moodsad info levitamise ja talletamise vahendid üksnes soodustavad ja kiirendavad, on tähenduste analüüsimise ja kogumise kümneteks akadeemilisteks distsipliinideks ülendanud inimene justkui uppuja, kes uurib ja kollektsioneerib vett. Aga miks ta seda teeb? Millist väärtust ja tõde peale museaalse selline tegevus kas uurija enese või laiemalt ühiskonna jaoks toodab? Olen endalt korduvalt küsinud, mis on akadeemiliste tähenduseküttide maailmas väärtuseks. On see teaduslik tõde? Meetodi teenimine? Akadeemiline prestiiž ja karjäär? Kildkondlik konformism? Või midagi hoopis muud? Kuid pole osanud vastata.

Ja veel: kas tähenduste analüüsi õigustab ja õilistab iga konkreetse uurimuse puhul tema objekt, meetod ja/või tulemus? Mulle kui kõrvaltvaatajale tundub, et mitte ükski pakutuist. Sest „õige” meetodi korral ei ole formaalselt võimalik läbi kukkuda ning päris valesid meetodeid pealtnäha pole, kuna humanitaarias puudub objektiivne ja universaalne kriteerium nende hinnanguliseks võrdlemiseks. Samuti ei ole justkui olemas vale objekti, sest ükski teema pole kaasaja kõrgendatud semiootilise valvsuse ajastul uurimiseks liiga tühine või kõrvaline – kõik on tähenduslik, tõde peidab end teatavasti kõiges ja kõikjal. Võta aga „õige” meetod ja uuri: lase teadaolevad (või enesele sobivad) empiirilised faktid teooria hakklihamasinast läbi ning garneeri tulemus akadeemilise žargooniga.

Matemaatilises mõttes on tähenduste otsimise ja analüüsimise puhul tegu sellise võrrandiga, mis tingituna oma humanitaarsest eripärast alati lahendub, olgu ühel või teisel moel. Päris valesid lahendusi ei ole, sest pole ka päris õigeid. Seega ei saa ka tulemus protsessi õigustada. Milleks see kõik?

2.

Võtan siinkohal tähenduste kogumise ja talletamise akadeemilist praktikat vaadelda mullu Tartu ülikooli kirjastuselt ilmunud ingliskeelse artiklikogumiku näitel. See kannab pealkirja „Asjad kultuuris, kultuur asjades“ („Things in Culture, Culture in Things”) ja sisaldab 13 artiklit 8 riigi 10 ülikooli uurijatelt. Vaatluse all on kultuuri materiaalne külg, asjade suhted inimeste, ideede, identiteetide ning väärtustega. Kirjutiste eesmärk näib olevat defineerida asjade tähendus inimeste kaudu ning inimeste tähendus asjade kaudu; teadvustada asjade praktilise mõõtme kõrval ka nende sotsiokultuurilist dimensiooni ning aktiivset rolli tähendusloome protsessides. Et seda dimensiooni ja rolli praegusel semiootilise revalveerimise ajastul (mille kõige käepärasem näide on brändikultus) iseseisvalt mitte märgata ja mõista, peab inimene olema kas väga rumal või mõnelt teiselt planeedilt. Seega ei saa need uurimused kuidagi täita üldistusvõimeliste ja valgustavate näidete funktsiooni. Iga sellise kirjatöö väärtus peaks seisnema konkreetses tekstis eneses, tähendusplahvatust esile kutsuvas suhtes analüüsi objekti, meetodi ning järelduse vahel.

Stephen H. Rigginsi uurimisobjektiks on elutubade interjöör. Otsides oma kodukultuurist eripärast ja eksootilist, läheneb ta endast põlvkonna jagu nooremale inimesele nagu mõne koloniaal­impeeriumi peremeeskultuurist pärit antropoloog pärismaalasele; teadusliku objektiivsuse nimel räägib Riggins sealjuures skisofreenilist üldmuljet trotsides iseendast läbivalt kolmandas isikus. Tekstis kirjeldatakse väliste parameetrite põhjal pikalt ja pedantselt ühe Toronto noore kunstniku kodu, sellele järgnev lühike analüüs sumbub oma järeldustes üldsõnalisusesse ning kõige käepärasematesse stereotüüpidesse: autor seob uuritava elamispinna omaniku elufilosoofia ja esteetilise eneseväljenduse lõdvalt pungi ning antikonsumerismiga (sealjuures tunnistades, et ta ise esimesest suurt midagi ei tea). Kokkuvõtvas osas unustab Riggins oma kiretu objektiivsuse ning annab uurimisobjektiks olnud võõra inimese elamispinnale subjektiivse väärtushinnangu: „see on kõike muud kui kodune” (lk 53). Lõpetuseks raporteerib ta reipalt, et uurimisalune isik ei nõustunud suure osaga tema teaduslikust analüüsist.

Carlo A. Cuberot on huvitanud transnatsionalismi audiovisuaalne dimensioon. Luxembourg’is elavate Aafrika muusikute ning ühe nende kasutatava instrumendi näitel tõestab ta tõestamist mitte vajavat semiootilist aabitsatõde, et objekti rekontekstualiseerimisega kaasneb selle tähendus(t)e teisenemine. Ühtlasi kirjutab ta pikalt ja kirglikult sellest, kuidas seda tüüpi etnograafilist materjali, mida ta alles ise pikalt sõnadega on kirjeldanud, on tegelikult tulemuslikum esitada hoopis filmimeediumi vahendusel.

Rowan R. Mackay käsitleb sotsio­semiootilisest perspektiivist American dream’i ning otsib empiirilisest reaalsusest selle müüdi materiaalseid avaldumisvorme. Kui autor üldse oma tekstiga midagi tõestab, siis seda, et neid pole sealt eriti raske leida. Susanne Nylund Skog osutab Viinist Stockholmi emigreerunud juudi perekonna ning neile kuuluva magamistoa mööbli näitel, kuidas üks materiaalne objekt omandab ajalooliste sündmuste käigus sümboolse tähenduskihi. Sealjuures loob uurija ise kujundi ning asub seda siis analüüsiga hingestama.

Timo Muhonen teeb etnograafilise ülevaate kultuuriliselt töötlemata kivide kasutamisest Karjala rahvameditsiinis ning religioosses ja rituaalses praktikas, näidates, kuidas asjal võib olla mitu erinevat funktsiooni, sh osa neist sümboolsed. Antropoloogilise analüüsi asemel esitatakse lugejale koos ajaloolise ülevaatega hoopis tänapäeval ekstravagantne ja kriminaalsena mõjuv arstiteaduslik seisukoht: rääkides kivide maagilisest kasutamisest meditsiinis, osutab ta neile pidevalt (nt lk 120-121) kui positiivse praktilise mõjuga agentidele. Kirsti Salo-Mattila teeb ülevaate Vene tsaari Aleksandr III ja tema abikaasa 1885. aasta Helsingi visiidi ajal neile soome rahva kingitud riietumissirmist, selle valmistamisest, sümboolsest funktsioonist ja hilisemast saatusest, kuid ajaloolisest ülevaatest ei kasva välja mingit analüüsi.

Maria Cristache käsitleb tänapäeva Bukaresti näitel vintage-moe kui sotsiaalkultuurilise nähtuse toimeloogikat ning sellega seotud erinevaid väärtushinnanguid ja toimimisviise. Uurimus on ladusalt esitatud, kuid igaüks, kes saab aru mõistest vintage-mood, võiks selle ilmselt peast kirjutada, selleks pole vaja pedantselt teaduslikke protseduurireegleid järgides Bukarestis kulturoloogilisi välitöid teha.

Roosmarii Kurvits juhib Eesti viimase 200 aasta päevalehtede näitel tähelepanu asjaolule, et trükitud teksti puhul on keelelise mõõtme kõrval semantiliselt tähenduslik ka selle visuaalne tasand, et küljendus sisaldab endas alati teksti implitsiitset kasutusjuhendit. See on hea populaarteaduslik kirjutis, kuid paraku on esitatud küljendusprintsiipide ajaloolise evolutsiooni ülevaade analüüsi pähe.

Visa Immonen üritab näha midagi tähenduslikku asjaolus, et hambaharjade turundamisel on hakatud rõhuma tarbija individuaalsusele (sh tema soole). Kuid need vähesed üldistused ja järeldused, milleni ta pärast paljusõnalist psühhoanalüüsi ja neomarksismi teooriate refereeringut jõuab, on lihtsalt haledad. Sama hästi võiks keegi samal moel püüda uusi ja huvitavaid tähendusi välja pigistada faktist, et meestele ja naistele pakutakse kaubandusvõrgus erinevat tüüpi riideid.

3.

Ehkki peaaegu kõik kogumiku autorid on akadeemiliselt auastmelt professorid, doktorid või doktorandid, kimbutab artikleid (neljale viimasele jäi siinkohal ruumipuudusel konkreetsemalt osutamata) sisuline hillitsetus. Oma uurimuse eesmärkide sõnastamisel ollakse napisõnalised, artikli maht kipub suuresti kuluma meetodi eksplitseerimisele ning etnograafilistele kirjeldustele (kusjuures referatiivne ja analüütiline osa pole enamasti selgelt lahutatud). Kogu seda tegevust saaks minu silmis õigustada ja õilistada üksnes see kvaliteet, mida eelpostuleeritud termodünaamika neljas seadus inertsist toota ei suuda: lisaks tähenduse kvantitatiivsele kasvule loodan ma lugejana kogeda tähenduse kvalitatiivset kasvu. Kuid midagi sellist see kogumik paraku ei paku, sest uurimuste järeldused on enamasti triviaalsed või olematud. Need tekstid pakuvad pigem tähenduse simulatsiooni, kujutavad enesest semantilist müra.

Samuti ei leidu siin viljakaid kokku­põrkeid objekti ja analüüsimeetodi vahel; lugejal puudub võimalus kogeda artiklit kui seiklust või spordivõistlust, näha objekti vastupanu teooriale või teooriate omavahelist kemplemist (mis sest, et seda sorti battle’i väärtus on sageli pelgalt laboratoorne). Kogumiku tööd on selle ideaali kohta liiga idülliliselt probleemivabad.

Milline on kirjeldatud viisil toodetud humanitaarteadusliku tähenduse tõe-, kasutus- või vahetusväärtus? Ehkki nii mõnigi artikkel pakkus huvitava ajaloolise ülevaate oma uurimisobjektist, pole nende kirjutiste väärtus mitte teaduslikus mõttes avastuslik või pedagoogiliselt valgustuslik, vaid formaalselt akadeemiline. Need on peaaegu ilma adressaadita tekstid, surnult sündinud sõnumid, vormitäide. Semantilises mõttes kujutab see kogumik enesest üht järjekordset artiklikalmistut, nagu akadeemiline inerts ja ettemääratus (sh grant kui elustiil ja elatusallikas) neid igal aastal lugematul hulgal sünnitab.

Inimese kapriis peatada semioosise entroopia, käsitleda semiootilisi protsesse lõplike entiteetidena ning tõlkida dünaamiline reaalsus staatilisteks tähendusteks leiab kindlasti objekte, meetodeid ja rahastamist ka edaspidi. Kõnealuse kogumiku üks autoritest juhib näiteks tähelepanu vajadusele tegelda muu hulgas rohkem elu­tubade helilise, lõhnalise ning meelelise mõõtme teadusliku analüüsiga (lk 44). Anybody?

Või siiski: milleks küll? Kuid mida teab üks haukuv koer karavanist, suudab ta üldse mõista selle tegelikku tähendust?