Urmas Paeti tööd ja päevad

 

Kaks aastat kultuuriministeeriumi juhtinud Urmas Paet tegi sel nädalal koha vabaks Raivo Palmarule. Kuus aastat oli ministriportfell Reformierakonna käes, nüüd saab selle Keskerakonda kuuluja. Kas sellega kaasneb ka sisuline kannapööre ja/või meeskonnavahetus, näitab lähitulevik. Mis jälje jättis kultuuripõllule ministeeriumi ajaloo noorim minister, kohe 31-seks saav Urmas Paet? Sirbi toimetus kaalus plusse ja miinuseid. Olgu ette öeldud, et ministri headus selgub reeglina pikemas perspektiivis. Alles võrdluses teistega saame aru, kes oli asjalik produktiivne ametnik, kes loominguline ?udu?. Ministri tööle hinnangu andmisel tuleb arvestada, et kõik EV valitsused on koosseisule vaatamata ajanud põhimõtteliselt ühte ja sama liini. See tähendab, et projektid, mis käivitati näiteks kolm valitsust tagasi, võivad täiel määral realiseeruda alles nüüd. Samal ajal käivitub praegu uusi projekte. Nii et ka loorbereid tuleks jaotada mitme asjaosalise vahel.

Poliitikaanalüütikud tunnevad aga süvenevat muret selle pärast, et nn programmipoliitika ongi asendumas projektipoliitikaga. Selge ilmavaate puudumine ei iseloomusta enam mõnd üht parteid nagu seni (nt Res Publica), vaid kogu uut koalitsioonilepet. Selle fenomeni raami mahub ka Urmas Paeti tüüpi nähtus kultuuripoliitikas: oli leidlikku organisaatoritööd, kuid vähem visioone ja põhjapanevat struktureerimispüüdu, selget nägemust kultuuri ja üksikute kultuuriasutuste/institutsioonide rollist.

Ainus selge trend  on olnud kulka iseseisvuse vähendamine. Kultuuriministri otsus  rahastada tulevast kunstimuuseumi 10 aasta vältel kokku vähemalt 500 miljoni krooniga kulka rahast on selle eredaim ilming. Halvem kui konkreetne juhus ? muuseum ?  on pretsedent. Milline rahalahmakas võetakse kulka otsustuspädevusest järgmisena? Juhtumeid, kus ministeerium kulka asjadesse sekkub, on teisigi, alates nõunike nimetamisest laulupeo rahastamise pideva suurenemiseni.

Jätkuvalt on kulka rahast toetatud riiklikke püsi- ja suurprojekte, mis võiksid olla ministeeriumi eelarves kindla rea peal, mitte sihtkapitalide katta, nii et  iseseisvatele projektidele jääb vähem ruumi. Alles äsja kandus Traducta tõlkestipendiumi raha ministri juhitud kulka nõukogu valdkondadevahelisest jaotusest üle kirjanduse sihtkapitali, mis vähendab seda tõusu, mis summade osas üldiselt oli.

Mis puutub Paeti kui kultuuri ja spordi kättesaadavuse eest hoolitsenud ministrit, siis pole sisulised sammud nii tõhusad, kui esialgu paistab.  On tore, et on rajatud hulk  välikorvpalliplatse, kuid enamik neist on vähem kui aastaga katki  läinud ja üsna rohmaka kvaliteediga. Kare asfalt ja jäigad korvid ? väljak väljaku pärast, mitte mängijate jaoks.

Ka tahaks spordi kättesaadavuse populismi juures, et täiskasvanule ei hakkaks töövabal ajal sporditund peale 70 kroonist (harv miinimum, järgmine, umbes keskmine aste on 100 krooni), veel enam aga, et lastele oleks mõni põhiala (jalgpall, kergejõustik) riigi poolt tasuta. See võiks olla prii koolitoidu kõrval järgmine samm.

On tore, et Paeti ajal päästeti Sõprus ja sellest sai kultuurne kino, et jätkub eesti mängufilmi n-ö varem saavutatud toetamine ning tehtud regionaalpoliitikat. Tuleb aga  tunnistada, et need sammud on rohkem ideeidud kui tegelikkus, kuna kino tervikrahastamises ei ole  toimunud  murrangut, lõhe  filmi (ja  ka kujutava kunsti)  ning ülejäänud alade vahel on proportsionaalselt suurenenud.

Oluliseks tuleb pidada uue teatri (NO99) tekkimist ja Baskini teatri katsetamist vabal turul ehk seda, et paradoksaalsel moel on tekkinud eesti teatrimaastikule kaks teatrit. Omaette küsimus on, kui kaua projektiteatrina tegutsemist alustanud NO99 ilma püsitrupita vastu peab, ent võimalus noortele vihastele meestele on antud. Kahetsusväärne, et ei teostunud Vanalinnastuudio saatuse otsustamise käigus õhus rippunud noorsooteatri tekkimise võimalus. (See võiks olla väljakutse uuele vasakpoolse suundumusega ministrile!) Samas pole nende probleemide osas, kuidas välistada teatrite kommertslike aukude tekkimist, jõutud sisuliste tõketeni. Vanemuisele on leitud toimetulekut tõestanud juht, mis vähemasti esialgu pole teatri draamaosale kuigi viljastavalt mõjunud. Kust tuleb järgmine muusikali või muul moel tekkinud eelarveauk teatrimaastikul, ei tea keegi.

Kindlasti lootsid nii mõnedki, et Paet kui administreerimisvõimega noor tegija lahendab ehk värske kõrvalpilguga mõned probleemid, mille kallal kultuurirahvas ise kaua pusinud (selmet probleeme lahendada, korjas  ?avamislinnukesi?).

Samas leiavad paljud, et Urmas Paet on olnud korralik kultuuriminister, kelle teeneks kultuuri nadi maine parandamine oma asjaliku oleku ja diplomaatilise tegutsemisega. Tundub, et tänu temale on kultuuriinimeste renomee pisut tõusnud (kuigi mõni neist on avalikult ja meeleheitlikult püüdnud seda hävitada).

Paet ilmutas projektide ja omaalgatuse vastu alati huvi ning suhtus loojatesse respektiga, aitas nii mõnegi hea mõtte realiseerimisele kaasa. Näiteks kirjanduse vallas leidis ta  võimaluse rahastada kirjanike liidu raamatukogutuure, et kirjanikud saaksid tihedamini ?rahva sekka? minna, maaraamatukogudes esinemas käia jne. Ta pani õla alla ka näiteks Tõnu Kaljuste Nargen Operale, samuti Tormise ?Eesti ballaadide? mullusele  uuslavastusele. Muusikaringkondades tuntakse Paeti algatusvõimelise ning probleemidele kiiresti reageeriva kultuuriministrina. Näiteks kui ERSO kontserdireis Itaaliasse (ERSO ajaloo pikim välisturnee) sattus alarahastamise tõttu küsimärgi alla, ajas Paet hädavajalikud finantsid välja paari-kolme päevaga. Samuti sai tema kultuuriministriks oleku ajal teoks nn pillikompensatsioon ERSO muusikutele, mis tähendab, et kui mõni orkestrant ostis omale instrumendi ise, siis (erinevalt kolleegist, kes mängib ERSO pillil) saab ta nüüd selle eest ka asjakohast kompensatsiooni.

Paeti enda algatustest on kaheldamatult tänuväärsed püsitoetused tütarlastekoorile Ellerhein, Tallinna Poistekoorile ning Eesti muusika päevadele.

Rahuloluks on põhjust  Eesti keele instituudi rahval, kuna Paeti ajal hakati ka kultuuriministeeriumis kirjakeeles väärtust nägema, sealhulgas ka keelenõu poole pöörduma. Seega pole üllatav rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo ning kultuuriministri Urmas Paeti 2003. aastal algatatud keelekeskuse idee; mõttelise üksusena see EKI keelenõuna ka tegutseb. 2004. aastal allkirjastati (Rummo, Paet ja EKI direktor Urmas Sutrop) memorandum toetada keelenõu ka edaspidi, et kõik soovijad saaksid posti teel või telefonitsi tasuta keelenõu. Keelehoolet toetati 2004. aastal ühe miljoni krooniga, sama summa on ette nähtud ka 2005. aastal.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et mitte just kõik eelnevad ministrid pole osanud probleemidele kiiresti ja võimaluste piires adekvaatselt reageerida. Ühtaegu loodab Sirp  kultuuripoliitikas tegijatena näha isikuid, kelles ametnikuvõimekusega ühineb spetsialisti kirg. Tahaks loota, et  kultuuripoliitika muutub erakondade tasemel  ka iseseisvaks teemaks ja vastav ministritool ei  ole suhteliselt vaikse ja struktureerunud kohana n-ö teenitud vahepeatuspaigaks ministritöösse sisseelamisel, kuni saabuvad paremad võimalused. Ent kas poliitikud seda kultuuriinimeste käest küsivad?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming