Usk, veri ja silmavaade

Jüri Pino

Etnopungid pingutavad asjata, setuks ei saada, vaid sünnitakse Eelmisel aastal Setu kuningriigi päeval mööda laadaplatsi tuiates märkasin, et mind pildistatakse. Pildistaja oli üks daam Tsäimaja laua taga. Mõnele pildile olin sel päeval juba jäänud, niisiis ei midagi uut. Uus oli, et neiu ei tõstnud oma fotokat silma ette, nagu teised klõpsnikud seda teinud, vaid tulistas puusalt, ise kramplikult hoopis  mitte minu suunas vaadates, silmanurgast siiski piiludes: ega ma ei märka.

Selge, et see tegi mulle hirmsasti nalja, jäin töllerdama, isegi võtsin mingeid poose, siis, tahtmata neiut liiga ka segadusse ajada, loivasin tagasi õlle ja savusudaka manu. Eks ma nägin naljakas välja kah, küll setu hame seläh, aga pääh määneki kõrbekamo karva rätik, mida üks mu sõber mõrvarirätikuks nimetab. Kaatsad olid küll valged, nagu ette nähtud, aga säärikuid polnud. Ega väist muidugi sääres. Sihuke komplott.

Võib-olla sellise rõivastusliku kokteili veidrus just pälvis neiu tähelepanu, võib-olla midagi muud. Igal juhul jagasin ma mingi hetk hiljem: ma olen siin, Setu kuningriigi päeval kõige oma hamega etnograafiline objekt. Mind võib pildistada, mind võib uurida. 

Hiljem, kui üritasin harjunult mingit reporteerimist kirja panna ? et mis sel päeval siis juhtus, tekkis suisa tõrge. Kuidas sa kirjutad asjast, kui sa ise oled osa sellest? Ei olda ju erapooletu, ei suudeta hoida vajalikku distantsi, kõik see muu objektiivsuse jura. Ausalt, ei olnudki nii lihtne kirjutada ja lugu tuli üsna nahkne. Mõtlesin isegi, enam ei tee. Olen järgmisel kuningriigil samasugune liinatsura nagu teised, võtan asja lihtsalt ja liialt meelde jätmata.  Ning tuli kahetsus, et tol päeval, tol hetkel, kui minust sai objekt, arhivaal, muinsus või mis tahes, ei õnnestunud kohe mõnda etno- või folkinimest tabada ja tal suud-silmad täis valetada.  Ükskõik mida. Näiteks seda, kuidas setud elavad oma maal dinosauruste ajast saadik, miks muidu on see ütlemine ammu-tähenduses: ?Siss ku innevanane elläi viil elli?? Või plärada teooriat, kuidas me tegelikult oleme peninukkide ja koerakoonlaste järeltulijad, kes kunagi pärast mingit Vene sõda siia vedelema jäid. Kust muidu meie kõrged põsenukid, mõningane pilusilmsus ja rändrahvale tüüpilised rohked ehted.

Vaadake, ma olen üsna kindel, et igasugu etnoinimestele ajavad etnograafilised objektid tihti palja lõbu pärast sihukest pada, et lausa hirmus. Väänavad vinti üle, kuidas suudavad, ise uskumatuses, et too loll kõike usub ka veel. Läheb pärast linna tagasi ja hakkab omasuguste keskel rääkima, milline ehe kogemus see oli, milline maajõud? Hullemad üritavad veel meenutada, milliseid ehedaid laule nad kuulnud, ning ajavad oma oskamatu kõõrutamisega naabrid hulluks.

Nagu te ilmselt aru saate, ei pea ma etnofännidest suurt. See on seltskond, kes mu meelest vahetab oma maailmavaadet iga järjekordse folkfestivali järel, kus neile on taas kord avanenud olemise saladused ja see maajõud parhseeliku alla tulnud. Folkloristika, see on teine asi, ehk seepärast, et mu oma tädi on folklorist. Akadeemiline ja põhjalik. Temale ja tema kolleegidele küll valetada ei julgeks. Aga etnopunkidele, vabalt. See luiskamine on pealegi Setumaa hüvanguks. Populariseerib.

 

Setude ümber on kurjad legendid

 

Täielik ime on see viimase viieteist või nii aastaga ära juhtunud setupropaganda. Inimesed, kellest seda ei võinuks kuidagi arvata, tunnistavad äkitsi, et mõistavad isegi toda kiilt. Ääriveeri uurivad inimesed, kuidas üldse setuks saab, ning on kergelt solvunud, kui seletatakse, et kolm tingimust on: usk, veri ja silmavaade. Õigeusk, setu veri ja altkulmu pilk. See on muidugi sihuke informatsioon, mida ma annaks just etnopunkidele, et neid segadusse ajada. Ning kuningriik saab aasta-aastalt populaarsemaks. Ma ise ei kujuta ette, kui kõik huvilised sõbrad peaksid kohale vajuma, kuhu neid magama panna. Või uputada.

Õnnelikul kombel on meie ümber lisaks sellele ehedusele ka kurjad legendid. Miskil põhjusel ? ja mina seda tõesti ei tea ? eestlased ehk siis meie keeli mõtsikud pelgavad meid natuke. Või isegi mitte väga natuke. Ilmselt on need pussid saapasääres, mis neid pelutavad. Võib ka olla, et mingi allasurutud mälestus mingist väga kaugest ajast, kui meie nägu ja tegu mehed ehk ülejäänud Eestis sigadusi tegid? Miks mitte see koerakoonlaste link, jällegi? Või meie kummaline surmakultus ja komme istuda pärast kirikut esivanemate juures, parimal juhul keedumunade ja viinaga.

See on tegelikult isegi hea, et meid peljatakse. See tähendab, et meil ei ole omal maal karta turistide horde ning ka etnopungid julgevad tulla vaid siis, kui on avalik sündmus. Olen ise näinud, kuidas kohe pärast Võhandust lõuna poole jõudmist hakkab mõtsikust autojuhil hullult suitsu üles minema. Ja ta ei usu keset Mikitamäed, et meil on tõsine kavatsus siia maha jääda. Aasta oli tookord vist 1995. Ja naljakas, et kui Tartus sai kaardiga maksta vist ainult kaubakuuris, siis Mikitamäe poes sai seda juba ammu teha? Rääkige veel mahajäänud regioonidest.

 

Miks ollakse nõus end setuks tunnistama?

 

Mis see tegelikult on, mis paneb täiesti korralikud inimesed endale rahasid kaela riputama ning ennast setuks tunnistama. Mina ei tea. Ma ise olen sellega kekutanud ilmselt teatavast trotsist, mälestusest, kuidas setusid eriti ei sallitud. Trots haarab siiamaani, kui kohtad mingit eelmise vabariigi aegset mälestust, kui koledad inimesed ja poolvenelased me ikka oleme? Vaadake ennast, mõtsikud! Ja muidugi on see puhtalt edevus ja enesereklaami võimaluse ärakasutamine.

Ehkki ma kogu aeg vahele jään sellega, et asjast tegelikult suurt midagi ei tea. Tõepoolest ei tea. Ma pole isegi korralikult raamatuid Setumaa kohta läbi lugenud, noh, ainult mõned. Aga milleks, mul on elav folkloor kodus iga päev. Võin alati ema käest küsida, kuidas selle või tollega on. Või komistan kogemata mingi asja otsa, mis mulle meele järgi. Näiteks rõngas vasakus kõrvas tähendas meil XVIII sajandi lõpuni, et mees on abielus. Mul oli rõngas küll juba varem, märgiks, et ema ainuke poeg ? too on küll hoopis kasakate värk, aga mulle meeldis. Ja loobusin samal päeval sõrmusest. Milleks setule mõtsikute sümbolid?

Ent ma tunnen ikkagi, et asjast suurt ei tea. Võib-olla ei peagi. Ma tean oma suguharu, ma käin ikka vanaemale-vanaisale tere ütlemas, panen ikka Värska Jüri kirikusse küünla, kui seal olen, löön risti ette, mul on hame, mul on pühasenulk kodus, praegu tööpostil vahib mind ka üks ikoon, ma mõistan setu kiilt kõnelda kui kirjutada, ma olengi setu. Usu, vere ja silmavaatega. Objekt ja allikas kõigis setu küsimustes, isegi kui ma luiskan. Pandagu siis minule viidates küsimärke vahele, kui täielik jama tundub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming