Uskuda või teada?

Jaak Kikas

Kolm sinilille õitsevad ... teadmiste hauakünka peal? Eestis kui ontlikus euroriigis võib varsti uskuda (vähemalt lasteaedades), et sinililled on söödavad. Muidugi ei tohi seda uskuvad lapsed olla teistega võrreldes halvemas seisus, näiteks kannatada seeläbi, et söövad sinililli, sest ühtki usku ei tohi teistest halvemaks pidada. Järeldus on loogiline ja ühene – sinililled lasteaedades keelata. Nii ongi juba tehtud või tehakse varsti. Kui nüüd sinilillevabades lasteaedades kasvanud lapsed saavad nii suureks, et võivad iseseisvalt metsa alla kõndima minna, mis siis? Küllap suudab absurdisoonega lugeja ka ise järgnevaid situatsioone konstrueerida ja muidugi pole küsimus sinililledes, vaid hoopis üldisemas – teadmiste ja uskumiste vahekorras meie kultuuris, hariduses ja lõpuks ka igaühe maailmapildis.

Teaduslikud teadmised on seisukohad, mis on läbi käinud teaduse tuleproovist. (Väljend pärineb küll aegadest, kui tulemuste asemel prooviti tulega teadlasi endid.) Teadususuks – usuks teadusesse – võib nimetada, kui soovite, inimkonna pikaajalisel praktikal tuginevat veendumust, et maailm on teaduslikult tunnetatav ja et just selline lähenemine on see, mis aitab vältida arengus ette kerkivaid ohte ja liikuda edasi seda teed mööda, mida oleme käinud vähemasti Euroopa valgustusajast alates.

Teaduslikud teadmised ise pole aga enam uskumise küsimus, vaid … teadmised. Kui nüüd võrrelda elu pool tuhat aastat tagasi sellega, mis praegu, ja eeldada, et enamik inimesi oskab teha vahet, mis on hea, mis paha, siis võib suisa imestada, miks teadususk pole saanud maailma valitsevaks usundiks, miks me räägime pseudoteaduste pealetungist ja kurdame õpilaste vähest huvi reaal- ja loodusainete vastu (unistus koosinusevabast elust). Aga imestamise asemel võiks olla kasulikum püüda otsa vaadata põhjustele.

„… ja ka sinul on õigus!”

ütles kohtunik tuntud idamaa jutus mehele, kes avaldas imestust, kuidas saab ta anda õiguse mõlemale vaidlevale poolele korraga. Just nii käitub aga moodne liberaalne ühiskond – peaasi, et keegi ei nutaks ega kurjustaks. Mitmesuguste teadusele vastanduvate seisukohtade propagandistid apelleerivad sageli usuvabadusele, käsitledes ka teadust kui usku ühena paljudest võimalikest, mille valikusse teised isikud (riiklikest institutsioonidest rääkimata) sekkuda ei tohi. Viidatakse ka asjaolule, et teadus lükkab sageli oma varasemaid seisukohti ümber, olles seega (justnagu) sama ekslik kui mis tahes muudki võimalikud käsitlused. Seejuures unustatakse aga asjaolu, et selline vaadete korrektsioon pole mitte usust taganemine, vaid teaduslikus „liturgias” kohustuslik tegevus. Ning et ümberlükkamine on enamasti vaid seniste tõekspidamiste kehtivuspiiride määratlemine.

Iga üksik inimene võib mingeid teaduse seisukohti mitte uskuda. Tänapäeva turvalises ühiskonnas ei tõuse sellest enamasti midagi paha, kuigi on ka vastupidiseid traagilisi näiteid. Ühiskonna kui terviku jaoks on olukord sootuks erinev. Indiviid võib koosinusevaba eluga suurepäraselt hakkama saada, püüdke aga ette kujutada koosinusevaba ühiskonda. Ei, muidugi on see võimalik, aga siis peate ajas tublisti tagasi minema.

On huvitav tõdeda, et just teaduse (tehnoloogia) saavutused on need, mis lubavad tänapäeval ka ebateaduslikke (pseudoteaduslikke) seisukohti levitada tehniliselt sama efektiivselt nagu teaduslikke tõdesid – teadus ja tehnoloogia on oma oponentide suhtes käitunud tõeliste härrasmeestena! Kuulan isegi vahetevahel internetist pühapäevase Raadio 2 „kosmoseuudiseid”. Vaimse tasakaalu huvides püüan siiski jälgida ka Martin Välliku reaalajas lisanduvaid vahendusi-kommentaare.

Teadus on arenev süsteem – rõhk on siin sõnadel „arenev” ja „süsteem” korraga. „Arenev” eristab teadust sakraalsetest tekstidest, mis ju ka on ajas muutunud, aga hoopis teistel põhjustel. Või kui soovite metafoori, siis kuulavad iga päev sajad tuhanded teaduse Moosesed häält, mis kostab nende laboris põlevast põõsast (kuidas iganes see siis välja ka ei näeks), panevad kuuldu hoolsalt kirja, võrdlevad varem kirjutatuga, vaatavad, kuhu kohta just sobiks uusi ridu lisada… Ja kuigi ka kaunid kunstid on pidevas arengus (muutumises, on küllap täpsem öelda), on tänapäeval, kui kilbile on tõstetud autori individuaalsus ja eripära (aga võrrelge rahvaluulega!), raske neid väga süsteemseks moodustiseks pidada. Jah, on kunstivoolud ja räägitakse ka moest teaduses, aga asjad, mis „voolavad”, on nendes kahes valdkonnas suuresti erinevad. Iga uus teadustulemus peab peale uudsuse sobituma süsteemi – sellele koha leidmine on teadlase oluline ülesanne ja see pannakse paika teadusartiklis sisalduvate viidetega.

Kas teadmise kohustus asendub uskumise vabadusega?

Valgustusajast alates hakkas hariduses uskumise kohustus asenduma teadmise kohustusega. Haridusse – mis lõpuks muutus kohutuslikuks üldhariduseks – tuli sisse järjest enam teaduslikku teadmist. Tänapäeval on mõeldamatu, et üldharidus saaks vahendada kogu teadusteavet. Selle eest on hea seisnud eelkõige teadus ise, kasvatades tohutult teadusinfo mahtu. „Aegade algusest” ilmunud teadusartiklite koguarvuks on hinnatud 50 miljonit ja neid lisandub kiirusega umbes artikkel minutis. Seda enam kerkivad küsimused mida? ja kuidas?. Eri distsipliinid on nendele küsimustele andnud erinevaid vastuseid: matemaatika ei räägi koolis viimase kolme (või enama) sajandi arengust, füüsikud ponnistavad kangelaslikult (ja suhteliselt edutult) tänapäevani välja jõuda. Ja õpilased? Õpilased rõõmustavad võimaluse üle uskuda vabas ühiskonnas mida iganes, mis tundub põnevamana siinusest ja koosinusest.

Arvutite (ja üldisemalt digitaaltehnoloogia) tulekul levis arvamus, et see peaks oluliselt muutma koolimatemaatika sisu – suurema rõhuga diskreetsele matemaatikale. Midagi sellist aga ei toimunud. Hoopiski arvutite areng on teinud küsitavaks mõne varasema oskuse vajalikkuse – peast arvutamise, isegi lugemise. Kirjutaja käsi klaviatuuril peatus hetkeks. Tuli meelde, kuidas seesama käsi 1956. aasta sügisel Tallinna reaalkooli esimeses klassis sulge tindipotti kastis.

Jah, ehk ongi asi vaid ühtede oskuste asendumises teistega ja mingist progressist ei saagi rääkida? Nagu kirjutas Toomas Paul Tarkade Klubi 2010. a erinumbris: „Laser pole „tõelisem” tööriist kui kivikirves.” Ega ole küll, mõlemad on omas ajas tipptehnoloogilised saavutused. Üks erinevus siiski on. Kivikirves pidi laserile eelnema. Ja meie õnneks järgnes kivikirvele mõne aja pärast tõesti ka laser. Vist siis on progress (või kindel arengusuund, kellele see sõna ei meeldi) ikka olemas.

Kui aga teadmiste maht ja eri distsipliinide päevakajalisus ajas muutub, kas on siis ka midagi jäävat, mida teadusharidus kindlasti (minimaalselt) andma peaks? On küll. See on ettekujutus sellest, kuidas neid teadmisi saadud on – arusaam teaduslikust meetodist. Aga ega sellegagi hästi ole.

Toivo Maimets nendib oma intervjuus 9. septembri Sirbis, et meil puudub ühiskonnas tervikuna arusaam sellest, et „… teaduse meetodiga saadud teadmine on siiski erinev usul põhinevast veendumusest”. Ja selles ei saa ainult ühiskonda süüdistada, vaja oleks, et „teadlased tegeleksid hariduse ja harimisega kaugelt laiemalt kui ainult kõrghariduse alal”. (samas). Sest kui seda mitte teha, meenutab see talupere käitumist, kes pistab kevadel kinni kogu seemnekartuli – näljale saab hetkeks ju leevendust. Ja olulised teadusartiklid kirjutatud, mis on muidugi vajalik jätkuvaks rahastuseks. Kui aga teadlased „söövad ära” kogu ühiskondliku usalduse krediidi ega pane hariduspõllule midagi idanema…

Kui nüüd püüda vastata pealkirjas esitatud küsimusele, siis võiks vastus olla järgmine: parem teada kui uskuda või siis vähemasti uskuda neid, kes teavad. Teadjate kohustus on aga oma teadmisi edastada. Ikka nii, et pärale ka midagi jõuaks.

Ilust ka veel

Jah, sinililli ei maksa süüa. Ja mitte ainult selle pärast, et need on mürgised. Clifford D. Simak on oma ulmejutus „Nagu õieke väljal” (ee „Mirabilia” 1975) spekuleerinud, et inimkond on ainus kosmiline rass, kes on võimeline tunnetama lillede ilu. Olgu sellega (või üldse nende teiste kosmiliste rassidega) kuidas on, kindel on see, et meie hulgas on palju ilule avatud meeltega inimesi. Nende hulgas ka neid, kes teavad (sic!), et teadus on ilus. Väga ilus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming