Usupuhastaja portree noore mehena

Alvar Loog

Ennast tüdrukusse luuletada on kunst, ennast tüdrukust välja luuletada on meistriteos. Søren Kierkegaard, Võrgutaja päevaraamat. Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Ilmamaa, 2007.

Taani suur üksiklane Søren Kierkegaard, kelle sünnist möödub peagi paarsada aastat, on Eesti kultuuriruumis praegu käibel koguni kolme biograafia ja nelja originaalteosega. Lisa on toonud just viimane aasta, mil Jaan Pärnamäe meisterlikus tõlkes on kohalike lugejateni jõudnud „Surmatõbi” ning „Võrgutaja päevaraamat”. Viimane pole siiski omaette tervik, vaid Kierkegaardi esimesest (suur)teosest „Emb-kumb” (1843) pärinev pikem peatükk, mida on mitmel pool maailmas hiljem korduvalt eraldi kaante vahel välja antud.

„Võrgutaja päevaraamat” puudutab küsimuste küsimust ehk naisküsimust, mis on Kierkegaardi käsitluses jagunenud kaheks alaküsimuseks: kuidas naist võimalikult maitsekalt selili saada ning millal on õige aeg temaga lõpparve teha? Suure usurüütli enese suhtumises õrnemasse sugupoolde tuleks seejuures biograafidele tuginedes rõhutada kahte dialektilises suhtes seisvat aspekti: üheaegselt vajadust nii läheduse kui tõrjutuse järele, ehk masohhistlikku võbelemist poeetilisi visioone ja tundeseisundeid kultiveerival distantsil. Psühhoanalüüsi positsioonilt võiks seda hoiakut nimetada „Onegini sündroomiks” (sest Onegini silmis muutus Tatjana ihaldusväärseks alles teise mehe naisena, siis, kui teda ei saanud enam lihtsalt võtta, vaid pidi vallutama). Armastusel on oma dialektika, väidab Hegelit ja tema filosoofiat põlastanud Kierkegaard, kes ehitas ka oma õpetuse keskmes trooniva staadiumide teooria pealtnäha paljuski dialektilisele arengumudelile.

 

Abielu vastu

Kirikuvastase kristlasena ajalukku läinud Kierkegaard oli lisaks religioossete institutsioonide taunimisele ka abielu institutsiooni vastu. Ta leidis, et armastus – nagu ka usk – ei mahu oma totaalsuses ühtegi raami ning kodanlik abielu on sarnaselt dieetkristlusega üksnes väikekodanliku elu ning teadvuse väline aksessuaar. Sekulariseeritud kristlus ja sekulariseeritud armastus tähistasid tema jaoks ühteaegu nii filisterliku vaimuloiduse ja tundearguse põhjust kui tagajärge. Abieluline rutiin tuhmistab väikekodanlasele vastanduva esteedi tundeerksust, madaldades seeläbi ühtlasi tema subjektsust. Elu on aga eksistentsialistist Kierkegaardi jaoks eelkõige kirg, pidev seismine üksinda oma valikurahutuses, olgu see siis esteetiline, eetiline või religioosne.

Nagu enamik lüürikuid hindab Kierkegaard tundliku loojanatuurina armastuse puhul üksnes protsessuaalsust ja kurba lõppu, millest saab (nagu ta 28 aasta vanuses pärast pikalt imetletud ja ihaldatud Regine Olseniga kihluse katkestamist praktilisel moel avastab) jooksvalt tunnetuslik kapital ning poeetilis-filosoofiline toormaterjal. Mehes sünnitavad teadagi poeedi ning filosoofi vaid need naised, kes on jäänud kõigest hoolimata kättesaamatuks. Biograafiates kirjutatust võib järeldada, et sentimentaalne ning raskemeelne taanlane nägi naises kui sellises alati rohkem muusat kui madratsit: patriarhaalse hegemoonia või sõbraliku paktipartnerluse asemel eelistas ta suhetes seelikukandjatega pigem pingestatud distantsi, millelt imetleda, ohata ja kahetseda.

Samuti näis usupuhastajast Kierkegaard (kes oma staadiumide teooria angažeeritusest hoolimata jäi vist vähemalt naisküsimuses kuni elu lõpuni esteediks) mõistvat juba varakult, et armastuse (nagu ka kristlikult tõlgitsetud elu) võib täiuslikuks (ehk igaveseks) muuta vaid surm. Seda aga Kierkegaardil oma väljavalitule kohe pakkuda ei olnud, nagu ka viimasel temale. Surma motiive ei kohta lugeja ka „Võrgutaja päevaraamatus”, mille peategelane Johannes on biograafide väitel Kierkegaardi enese alter ego. Peale täpselt ajastatud (vaba)surma, mille romantikud paar inimpõlve enne Kierkegaardi niigi ülearu innuka praktiseerimise ning promoga järeltulijate silmis moest välja viisid, pakub end sentimentaalse armastuse jüngritele tundetäiuse otsinguil hoopis ootamatult katkestatud õnnelik kihlus.

 

Pruudile võõrutuseks

Ka „Emb-kumb”, millest pärineb „Võrgutaja päevaraamat”, on kirjutatud võõrutamise eesmärgil hiljuti matslikul moel maha jäetud pruudile. Kierkegaardi eesmärgiks oli end selle raamatuga teadlikult halvas valguses näidata. Sellel teosel polnud seega mingit mudellugejat oma nimetus ning ajalootus impersonaalsuses, vaid üksnes üks ja konkreetne Lugeja – Regine Olsen. Ning siin peitub ilmselt peamine põhjus, miks „Emma-kumma” (ning eriti just „Võrgutaja päevaraamatu”) teemadel enam kui pooleteise sajandi jooksul sõna võtnud kõrvalseisjad (k.a siinkirjutaja) sellest õieti aru pole saanud.

Nimetatud teose hindamisel peaksime seega eelkõige lähtuma selle peamise adressaadi reageeringutest. Kierkegaard ise oli enese ees seisnud ülesande suurusest täiesti teadlik, ta kirjutab, et: „Ennast tüdrukusse luuletada on kunst, ennast tüdrukust välja luuletada on meistriteos” (lk 84). Tagantjärele võime tõdeda, et suure ilukirjandusliku ning psühholoogilise väärtusega teos kukkus oma ainuisikulise sihtgrupi juures läbi: Regine, kes pärast Kierkegaardi taandumist peagi teise mehega kihlus ning hiljem ka abiellus, pidas Sørenit biograafide väitel kõigest hoolimata kuni surmani kalliks.

„Võrgutaja päevaraamat” on ringreis esteedist (ning paljude meelest lurjusest) peategelase hinges ja teadvuses. Madalamaid inimtüüpe iseloomustava meelelise hedonismi asemel annab tema karakteris ning käitumisjoonises tooni hoopis rafineeritud (ehk äärmiselt eneseteadlik ning metoodiline, isegi irooniline) esteetilisus. Johannese jaoks saab (tunde)elust teater, kus ta on ise nii näitleja, lavastaja, dramaturg kui ka parima istekohaga pealtvaataja. Vahetus lähikontaktis naiseliku iluga pole Kierkegaardi esteet seega mitte meeleline kabistaja, vaid rollimängurist vuajerist.

 

Ärarääkimise teadus

„Võrgutaja päevaraamatu” maitsekalt perversset fallotsentrismi viljelev minakangelane on armastuse arhitekt, kes näitab lugejale, et naise selilirääkimine on terve teadus, otsekui malemänguga kombineeritud kümnevõistlus, kus midagi ei pea ega tohigi liiga lihtsalt kätte tulla. Võrgutaja Johannes kirjutab, et: „Minu eesmärk pole tüdrukut välises mõttes omada, vaid teda kunstipäraselt nautida” (lk 88). Ning lisab samas: „iga armulugu kestab kõige kauem pool aastat ja et iga suhe on läbi niipea, kui kõik nauditav on nauditud” (lk 84). Tõepoolest, pärast süütuse võtmist on naise edasine vastupanu enamasti loid ning armastus ilma vähimagi sportliku ning erootilise pingeta: „kui vastuseis on lakanud, saab armastusest nõrkus ja harjumus” (lk 173). Asjade selline seis pole aga esteedile enam seisusekohane, siis tuleb kindlakäeliselt loobuda igasugustest kompromissidest ning kahida pealtnäha tähtsaim vigur – kuninganna –, kelle sekundaarsele loomusele osutab tagantjärele alati asjaolu, et tegevus läheb teistel mänguväljadel segamatult edasi.

Aga mis on ikkagi Johannese jaoks „nauditav”, mis jääb esimese pilgu ja esimese ühise öö vahele? Tänapäeva (pool)anonüümsete juhuvahekordade ning kärsitute kähkukate ajastul ei jää teadagi eriti palju. Ühes kohalikus kultusfilmis lausub üks Kierkegaardi liigituse järele sõnades eetikuks, ent tegudes filisterlikuks playboy’ks klassifitseeruv meeskarakter: „Alguses väikesed tantsud, siis väikesed joogid ja siis teadagi mis.” Ning see „teadagi mis” on enamasti käes ja kohe ka läbi veel enne kui asjaosalised millestki aru on saanud, veel enne kui armastuse metafüüsika on teadvuses argiselt lihalikust Teisest kättesaamatult ihaldusväärse Transtsendentsi jõudnud kujundada.

„Võrgutaja päevaraamatu” minakangelane evib sellistes olukordades teisi sihte ning seega ka erinevaid meetodeid. Lugeja võib näha, kuidas Johannes teeb uue silmarõõmu puhul enne lähenemist kõigepealt mitu kuud ornitoloogi kannatlikkuse ja põhjalikkusega igapäevaseid vaatlusi, laseb fantaasial tegelikkust ja kujutluspilte üksteise vastu välja mängides isul kasvada, jäädes samas siiski olukorra peremeheks. Kogu protsess meenutab oma detailitäpsuse, teadlikkuse ning teaduslikkusega ettevalmistusi kosmosesüstiku stardiks.

Võrgutaja Johannes usub, et „naine ärkab alles armupuudutusest, enne seda on ta vaid unelm” (lk 156), ning on veendunud, et: „Üht armastada on liiga vähe; kõiki armastada on pinnapealsus; tunda iseennast ja armastada nii paljusid kui võimalik; lasta oma hinges peituda armujõududel nii, et igaüks saab oma nektari, samal ajal kui teadvus ometi kõike hõlmab – see on nauding, see on elu” (lk 76). Johannes, kelle jaoks on naine „ammendamatu mõtteaine ja igavene tähelepanekute läte” (lk 154), laseb armastusel enesest läbi voolata. Ta liigub ühe naise juurest teise juurde ning teeb oma „eksperimente” (lk 56), sest „hing vajab alati noorenemist” (lk 162).

Pealtnäha võib jääda mulje, et Võrgutaja Johannes viljeleb kogu teadlikkuse ning deemonlikkusega sedasama hedonistlikku immoralismi, mida jagavad temaga mitmed karakterid nii tegelikus elus kui kirjanduses. Suurimaks võrdlusaluseks pakub end mõistagi don Juan, keda Kierkegaard näis tundvat eelkõige Mozarti vahendusel. Aga esteedist Johannes ei ole siiski pelgalt seksuaalsete kinnisideedega seelikukütt, kelle näitega võiks illustreerida Sigmund Freudi pool sajandit hiljem sõnastatud libiido-teooriat. Pigem sarnaneb ta meile tuntud karakteritest hoopis Gailiti Toomas Nipernaadiga.

Johannes, kes on esteedina elu illusioonide tühisuse enda jaoks avastanud ning meeleheite ja ängiga end kõigest ühiskondlikust (kaasa arvatud moraalist) vabaks ostnud, kirjutab oma päevaraamatus, et „kõik eetiline on ühtviisi igav nii teaduses kui elus” (lk 83). Õige ja vale kategooria asemel suunavad tema tegemisi ning tõekspidamisi hoopis huvitava ja ebahuvitava kvalitatiivsed määratlused. End moraalselt tõlgitsetud tegelikkusest distantseerunud esteet seisab seega teatud mõttes teispool head ja kurja, otsekui näitleja, kes laval lurjust mängides oma fiktsionaalse karakteri sõnade ning tegude eest mingit süümet või vastutust ei tohiks tunda.

 

Mitte pihtimus vaid provokatsioon

Kierkegaardi mahukas loomingus esitab „Võrgutaja päevaraamat” tema staadiumide teooria esimest astet, millest on autentse eksistentsini veel kaks korrust minna. Esteetilisele tasandile järgneb eetiline ning sellele ettearvatult religioosne. Kierkegaard ei esita lugejale „Võrgutaja päevaraamatus” esteetilise eluhoiaku praktiliste äärmuste näol mitte hinnangulisi vastuseid, vaid hoopis küsimusi. See raamat pole mitte pihtimus, vaid provokatsioon. Esteetilisele eksistentsivormile peaks kontrasti ning pealtnäha ainuvõimalikku alternatiivi pakkuma „Emma-kumma” teises osas esitatud eetiline eluhoiak. Kierkegaard ei paku lugejale mitte üksnes võimalust, vaid toob esile möödapääsmatu vajaduse neist ühe kasuks otsustada (siit ka teose pealkiri). Ent tegelikult osutuvad ekslikuks mõlemad nimetatud eksistentsivõimalused; Kierkegaard ise liikus hiljem nii oma elus kui loomingus edasi religioossesse staadiumi, mis välistab peaaegu kõiges sellele eelnevad tasandid (ning seega ei ole siin tegu hegelliku sünteesiga, mis sisaldab eneses lepitavalt nii teesi kui antiteesi).

Suure taanlase oskus loetletud tasandeid kirjutatus üksteise vastu välja mängida on suur meistritöö, mis astub Sokratese iroonilisest heuristikast mitu sammu edasi. Kõik tema pseudonüümide all avaldatud tekstid on omavahel kriitilises dialoogis; see „kaudne meetod” peaks virgutama lugeja mõtlema, panema ta valiku ette. Eesti lugeja valikust on seni puudu just teist ehk eetilist  staadiumi tutvustav kirjavara. Ning Kierkegaardi enese arengut järgival huvilisel tuleks antud juhul teha kaelamurdev hüpe esteetilisest otse religioossesse, mis eeldaks kristlikult tõlgitsetud eksistentsialistliku meeleheite olümpiavormi. Järgmisena võiks seega tõlkimisele tulla just eetikust kohtuassessor Wilhelmi (käsi)kirjad „Emma-kumma” või „Elutee staadiumide” teisest osast.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming