Utoopia enne ajalugu

Hasso Krull

Utoopia mõiste omandas möödunud sajandiga kaksipidise maine. Ühest küljest on utoopia hädavajalik, et hoida käigus pideva arengu ideed: kui poleks kujutelma, et senine ajalookäik võib lõpuks viia täiuslikuma elukorralduseni, oleks väga raske õigustada „progressi” nimel tehtud eksitusi, kuritegusid ja hullusi. Teisest küljest sunnib just see õigustusfunktsioon üksteise järel kõrvale heitma äratarvitatud utoopiaid, mis muidu uutele jalgu jääksid.

Tavaliselt on utoopial olemas ka oma minevikuvaste, mis peaks kinnitama utoopia kehtivust. See, mis on kunagi mingil algkujul teostunud, võib ju teostuda uuesti – ja kui sellele liita progressi-idee, peaks ta teostuma endisest täiuslikumalt. Kui utoopial minevikuvastet ei ole, võib kujutlus küll saada hoopis suurema hoo ja vägevamad tiivad, aga koos sellega tekib negatiivse utoopia võimalus: niisugused on fantaasiad virtuaalsest reaalsusest, kloonide ühiskonnast jne. Nähtavale ilmub utoopilisele mõõtmele omane paranoilisus: kes õieti valitseb uut, enneolematut utoopiat, ja kuidas me võiks olla kindlad, et tal on hea tahe? Nii arutledes hakkab ajalooline segadus, ebaõiglus ja hävitustöö tunduma peaaegu talutav. Olgu, lepime sellega, et ajaloos pole olnud midagi head, et seda ei ole praegu ja ilmselt ei tule ka kunagi, vähemalt kuni püsib inimkond. Aga kuidas häälestada ühiskonna toimimist ilma ühegi särava tulevikuvisioonita?

Tundub, et on veel üks võimalus, mis võib esialgu kahe silma vahele jääda. See on utoopia, mis poleks projitseeritud tulevikku ja millel ei oleks ka minevikuvastet. Selline utoopia asub ise tervenisti minevikus. Kui tal on olemas tulevikuvaste, siis ei tulene see mitte vajadusest teda tulevikus aktiivselt realiseerida: vaja on hoopiski oodata, kuni aeg jõuab niikaugele, et ta tuleb tagasi iseenesest, omaenese väel. Selline suure taastuleku unistus polegi sõna tõsises mõttes utoopia, sest see pole suunatud ajaloole: see on utoopia enne ajalugu, ühtaegu ülimalt reaalne ja müütiliselt kättesaamatu.

Minu meelest viitab sellise utoopia võimalusele muuhulgas Lennart Mere „Hõbevalge”, mis nüüd on taasavaldatud koguni kahes väljaandes. „Kui te ei ole just turist, kui te olete matkaja – minge rahumeeli mööda viiesaja-aastasest ordulossist ja peatuge viljapõllu ees, mida on üle kahe tuhande aasta lakkamatult haritud. Tehke sellest üks kena pilt. Selles on suurem ajalugu, sest selles elab nii minevik kui tulevik.” (Hõbevalge. Tallinn-Tartu, 2008, lk 527.) Meri kasutab siin sõna „ajalugu” kõrgema väärtushinnanguna, kuid ometi näib tema paradoksi teravik olevat suunatud ajaloo kui suurejoonelise vägivallamasina vastu. On olemas „väiksem ajalugu”, mis koosneb sõdadest ja vallutustest, ja mille juurde kuulub nende ülistamine ja õilistamine Läti Henriku laadis – ning on olemas „suurem ajalugu”, mis jääb suurelt osalt väljapoole kronoloogiaid ja nüüdsete turuliidrite huvisid.

„Hõbevalge” teises osas kirjeldab Meri paleoarktilist ilmasammast, mis „ühendab nähtavat ja nähtamatut maailma, inimest oma esivanematega, esivanemaid veel sündimata järelpõlvedega, minevikku tulevikuga”, ja jõuab siis ootamatult „väiksema ajaloo” kriitikani: „Telje ja ringliikumise näiline abstraktsus lakkab meid häirimast niipea, kui lakkame iseennast ja oma tsivilisatsiooni pidamast maailma nabaks, kogu senise ajalooprotsessi mõtteks või ettekäändeks” (lk 152). Teisal väljendab ta otseselt vastumeelsust kultuuriloo hierarhiseerimise suhtes: „Mulle on võõras kultuuriajaloo kujutamine pikamaajooksuna staadionil, kus keegi jõuab finišisse esimesena ja keegi peab ka viimaseks jääma… Kultuur, nii nagu mina seda mõistan, on tekkinud umbes kaks miljonit aastat tagasi peaaegu vahetult pärast inimest ja üheaegselt keelega… Õige on kahjuks seegi, et inimkonnaga koos kaob ka kultuur. Kuid oleks arutu tuletada, määrata ja kaaluda mõne populatsiooni osa kultuuriloomingus rahva nüüdisaegse suuruse või autotoodangu põhjal” (lk 192-193). Siin nimetab Meri „suuremat ajalugu” kultuuriajalooks või ka lihtsalt kultuuriks; kultuur omandab sellega teatava utoopilise mõõtme, muutudes justkui „suurema ajaloo” utoopiaks – või isegi utoopiaks enne ajalugu.

Niisugusel minevikku projitseeritud utoopial on palju eeliseid, mis ei pruugi olla hetkega haaratavad. On selge, et see ei võimalda meil pidada praegust tsivilisatsiooni „maailma nabaks”, kuid ühtlasi vabastab see meid ka vajadusest otsida lakkamatult õigustust kõigile totrustele ja õudustele, millest kirjutatud ajalugu ülekaalukalt koosneb. Kaob terav piir mineviku ja oleviku vahel, väärtuste kriteeriumiks pole enam see, milline ajalooline „võitja” neid on kuulutanud ja pühitsenud. Väärtusi ei muuda enam tõeliseks ükski sõda ega ajalooline eksperiment, vaid ajaloost sõltumatu äratundmine: see on justkui „nähtava ja nähtamatu” maailma kahekõne, suhtlemine kaugete esivanematega, kes näevad meie maailma läbi taevasse kulutatud augu.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming