Uue Maailma muinasrahvad eesti keeles

Tarmo Kulmar

Kolumbuse-eelse Ameerika kõrgkultuure ja üldse indiaani põlisrahvaid  käsitlevaid eestikeelseid raamatuid on viimase poolsajandi jooksul ilmunud paarikümne ringis. Võttes arvesse eesti rahva väiksust, samuti pikka aega kestnud nõukogude aja kirjastamispoliitikast põhjustatud raskusi, on seda üllatavalt palju, nagu näiteks ka Lõuna-Aasia ja Kaug-Ida kultuuriruumi kõrgklassika tõlkeid, mille üllitamisega on väsimatult ja takistuste kiuste tegelenud Linnart Mäll.

C. W. Cerami romaan arheoloogiast “Jumalad, hauakambrid, õpetlased” Jüri Seliranna tõlkes tegi Vana-Ameerika tutvustamisel otsa lahti 46 aastat tagasi. Lugeja sai põnevat teada Egiptuse, Mesopotaamia, Kreeka ja Rooma muististe avastusloost, ent eraldi peatükis esmakordselt eesti keeles ka Mehhiko asteekide ja maiade kultuurist ning hispaania konkistadooride vägitegudest. Saksa etnoloogi E. Lipsi “Indiaaniraamatu”, mille eestindas 1963. aastal Ants Viires, neljas osa jutustab Peruu “inkade kullasäralisest riigist Andide mägismaal, mida valitses mees, kes nimetas end Päikese Pojaks”. See oli esimene süstemaatiline Peruu kõrgkultuuride lühitutvustus maakeeles. Järge tuli oodata kümme aastat, kuni võidi populaarses nn A-sarjas Mari Hioni tõlkena lugeda vene amerikanisti V. Kuzmištševi pajatust “Üksi kolmesaja vastu” muinasmaiadest, nende ajaloost, kirjast ja selle dešifreerimisest. Raamatut ilmestavad ka ilukirjanduslikud lühipalad. Põhja-Ameerika läänepiirkondade indiaanihõimude traagilisest ajaloost jutustab D. Brown, kelle raamatu “Mata mu süda Wounded Knees” tõlkis praeguseks meie seast lahkunud indiaanlaste uurija Omar Volmer. Peatselt astus Leo Metsari vahendusel eesti lugejate ette esmakordselt tšehhi arheoloog M. Stingl kõiki Mehhiko muistseid tsivilisatsioone tutvustava aimeraamatuga “Indiaani püramiidide saladused”. J. Selirand tõlkis ka teise W. Cerami raamatu “Esimene ameeriklane”, mis on tervenisti pühendatud Ameerika kontinendi asustusloole ja vanimale arheoloogiale.  Pikaajalise ainesekogumise viljana valmis O. Volmeril mahukas ja teaberikas töö “Tomahookide aeg” Põhja-Ameerika vallutusloost eurooplastest kolonistide poolt. See on esimene eestlasest ajaloolase kirjutatud  Ameerika põlisrahvaid käsitlev teos. L. Metsar võttis seejärel ette M. Stingli tuntuima populaarteadusliku ülevaate “Indiaanlased ilma tomahookideta”, mis tutvustab asjatundlikult kõiki Kolumbuse-eelse Ameerika kõrgkultuure.

Ameerika mandri asustusloo vähe tuntud fakte ja sündmusi tutvustab Epp Pillau tõlgitud raamatus “Kiviaja Kolumbused” ka vene ajaloopopularisaator A. Varšavski. V. Kuzmištševi teine mahukas aimeraamat “Päikesepoegade riik” jutustab inkade ajaloo allikatest, nende impeeriumi loomisest, hiilgeajast ja hävingust. Ka seda näitlikustavad ilukirjanduslikud vahepalad. Siinkirjutajast tõlkija on väljaande varustanud kommentaaride ja ketšua-eesti terminite lühisõnastikuga. Tõlkisin ka Peterburis elava ja Eestigagi mitmel viisil seotud arheoloogi J. Berezkini ülevaate inkade-eelsetest kultuuridest “Uusi fakte ja hüpoteese Muinas-Peruust”, mis oli taas meile üldiselt tundmatu valdkond. Amerikanist Valeri Guljajevi raamat “Konkistadooride jälgedel” jutustab asteekide ja maiade riikide alistamisest konkistadooride poolt ja analüüsib selle sündmusteahela põhjusi. Nüüdseks manalateele siirdunud amerikanistikahuvilisest tõlkija Kaarel Peerna kommentaarid hõlmavad trükisest ligi neljandiku ja väärivad omaette lugemist.

Järgmine üllitis nägi ilmavalgust alles 1999. aastal, aga siis juba uuel tasemel – Ruth Lias oli ette võtnud maia-kitšee eeposeks peetud pühade loomismüütide kogumiku “Popol Vuh” tõlkimise. Igati õnnestunud eestindus on varustatud suurepäraste märkuste, viidete ja põhjaliku saatesõnaga. Uue aastatuhande juhatas sisse T. Todorov Mehhiko vallutusloo psühholoogilise ja kultuurisemiootilise süvaanalüüsiga “Ameerika vallutamine”.  Mirjam Lepikulti tõlkele lisas toimetaja Marek Tamm intervjuu autoriga.  Ameerika kultuuriantropoloog L. J. Zimmermann tutvustab raamatus “Indiaanlased. Põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid” Pille Kruusi tõlkes Põhja-Ameerika põlisrahvaste usundeid ja kultusi muiste ja tänapäeval, andes väärt lisanduse traditsionaalkultuure käsitlevasse uuemasse teabevarasse. Arheoloogia ja paleoastronoomia piirimail asub A. F. Aveni rohkete piltidega palju tõlgitud ja nüüd Peedu Haaslava poolt eestindatud ülevaade “Ridade vahel” Peruu Nazca hiiglasuurtest kõrbejoonistustest ja nende kohta käivatest teooriatest. S. Osmanagichi jutustus maiade kultuuriga seotud saladuslikest asjaoludest “Maiade maailm” Sirje Winbo tõlkes paelub eriti müstitsismi- ja ulmehuvilisi.

Lähiajal on eesti lugeja lauale jõudnud veel kaks raamatut, mille tutvustamisel lubatagu peatuda pikemalt. Põhjalik leksikonilaadne käsiraamat ühest muistse Ameerika kõrgkultuurist,  Lynn V. Fosteri teos “Muistsete maiade maailm” kõneleb rahvast, kes ilmus ajalooareenile Kesk-Ameerika Kordiljeeride mägismaal I aastatuhandel eKr, kes mõistatuslikel asjaoludel jättis veidi rohkem kui tuhande aasta eest maha oma õitsvad linnad ja rändas välja Yucatáni poolsaarele ning kelle viimase linna Tayasali vallutasid hispaanlased alles 1697. aastal. Raamatu esmatrükk ilmus 2002. aastal, teos kajastab maianistika hetkeseisu. Foster on ise tunnustatud aimeraamatute autor, kes tihti ei jää siiski lootma ainult iseendale. Ka seekord on ta tellinud osa peatükke erialateadlastelt: religioonist, kosmoloogiast ja kunstist, samuti matemaatikast, astronoomiast ja kalendrist kirjutavad Kaylee Spencer-Ahrens ja Linnea H. Wren, kirjalikest allikatest ja dešifreerimisloost aga Ruth J. Krochock. Usaldusväärsust lisab Calgary ülikooli professori Peter Mathewsi, maailma ühe juhtiva maiade hieroglüüfikaasjatundja eessõna.

Raamat algab allikate ja uurimisloo tutvustusest. Maiade hieroglüüfilisi käsikirju, nn koodekseid ehk voldikraamatuid on säilinud ainult neli, sest 1562. aastal laskis piiskop Diego de Landa  Mani linnas kõik käsikirjad kokku koguda ja saatanlike tekstidena ära põletada. Ajaloo irooniana pärineb just tema sulest ainuke XVI sajandi autentne maiade ajalugu ja kultuuri tutvustav kroonika. Hispaanlaste poolt ladina tähtedega kirja pandud maiade kaotsi läinud tekstide ümberkirjutusi on mitmeid, näiteks juba nimetatud “Popol Vuh” või “Chumayeli Chilam Balami raamat”. Allikateks tuleb pidada ka raidkirjadega hoonejäänuseid ja kivisteele, savinõusid,  ehteid, tarbeesemeid. 

Maisiviljelus algas maiade tsivilisatsioonis umbes 3000 eKr, eeldused maiade kultuuri tõusuks tekkisid Ameerika esimese linnakultuuri olmeekide ilmumisega umbes XII sajandil eKr, maiade linnriigid ilmusid eelklassikalisel perioodil III-II sajandil eKr. Nagu Vana-Egiptuse ajalooski oli maiadel olemas Vana ja Uus riik. Vana riik umbes 300–900 pKr oli  Kordiljeeride mägismaa linnade õitseaeg. Seejärel varises riiklus mingitel põhjustel kokku ja rännati välja põhja, Yucatáni poolsaarele, kus  seguneti Mehhikost sisse rännanud tolteekidega. Uue riigi ajastu oli esimese aastatuhande rahulikuma arenguga võrreldes poliitiliselt keerukam ja sõdaderohke, nii et  mitmedki uued suurlinnad olid 1535. aastaks, mil poolsaar lõplikult hispaanlaste võimu alla  langes,  taas ammu maha jäetud.

Maiadel oli seisuslik ühiskond. Vana riigi ajal kujutas iga linn koos oma majandusliku tagamaaga linnriiki, mida valitses  jumalkuningast monarh. Tihti need riigikesed sõdisid omavahel või sõlmisid ka ajutisi liite. Uue riigi ajal ehk nn hilisklassikalisel ajastul moodustus mitmest linnriigist koosnevaid konföderatsioone, millest tuntum on Mayapáni Liiga. Konkistadooride saabumise ajaks olid need liidud allakäiguteel, mis muidugi hõlbustas maiade vallutamist.

Maiade maailm koosnes 13-korruselisest ülailmast, keskilmast ja 9-korruselisest allilmast, mida kõiki läbis maailmapuu. Mägesid peeti pühadeks, mistõttu maiad ehitasid oma templiteks kunstlikke mägesid – astmikpüramiide. Paljude jumaluste seas väärivad erilist tähelepanu loojajumal Hun Hunahpu, kirja leiutaja ja aegade isand peajumal Itzamna, aga ka surmajumal, maisijumal ja enesetappude jumalanna (!). Inimese loomiseks tehti mitu katset, lõpuks loodi ta maisist. Vana riigi aegsed kuningad olid ka ülempreestrid ja šamaanid. Ohvririitustes oli varem väga levinud eneseveristamine, eriti Uue riigi ajal aga vangide ohverdamine, mille käigus ohverdatava rinnakorv lõhestati ja süda välja lõigati. Inimesel on mitu hinge. Mõned hinged surid koos kehaga, tähtsaim hing võis olla hoopis näiteks jaaguari või krokodillikujuline ja sündis uuesti kellegi teise kehas. Paljude matmiskommete aluseks oli usk taassündi ja esivanemate kultus.

Maiad kasutasid kahekümnendsüsteemi ja leiutasid teisena maailmas nulli mõiste (meie null on teatavasti India budistliku filosoofia sünnitis, mis jõudis Euroopasse araablaste vahendusel). Ajalugu kujutleti mitte lineaarsena, vaid tsüklilisena – maailma on loodud ja hävitatud korduvalt. Kasutusel oli kaks kalendrit: 260päevane nn püha kalender ja 365päevane astronoomiline kalender. Kuigi maiadel olid oma hõimukeeled, kasutasid kirjaoskajad preestrid enamasti teatud erikeelt, mida mõistis vaid ülikkond. Lugemine on keeruline ja nõuab orienteerumist märkide positsioonisüsteemis. Raamatus  tuuakse ära ka rida näiteid ajalooalastest raidkirjatekstidest, mida osatakse juba lugeda.

Maiade abielu oli monogaamne, enamikus peredes oli palju lapsi. Noorukid elasid koos vanematest eraldi, kuni said initsiatsiooni järel abiellumisõiguse. Kõrgema seisuse jaoks olid spetsialiseeritud koolid, kus õpetati ajalugu, religiooni, kirja, haldust ja sõjandust, lihtrahvas sai tööõpetust põhiliselt kogukonnakoolides. Raskete kuritegude eest langetas kohtunik surmanuhtluseks kividega surnuksloopimise,  jumalatele ohvrikstoomise, jäsemete ärarebimise või vibuga surnukslaskmise.  Suuri ja mahukaid töid tegid ühiselt mehed, naised hoolitsesid majapidamise eest. Moes olid pikad juuksed, nii mehed kui naised tätoveerisid ihu, levinud olid kehamaalingud, kõrgkihi poistel moonutati peakuju.

Londoni University College’i professori Nicholas J. Saundersi üldteos “Muistne Ameerika” jõudis originaalis kaante vahele 2004. aastal. Seega on õieti tegemist õigeaegse täiendusega eespool mainitud M. Stingli meil 1981. aastal ilmunud ülevaateteosele, sest amerikanistika on vahepeal jõudsalt edenenud. Siinkirjutajal tuli tõlke sisulise toimetajana joonealuste märkustega õiendada siiski mitmeid autori enda ebatäpsusi või üksikuid eksimusi eriti muistse Peruu osas – Saunders on ennekõike Kesk-Ameerika kultuuride eriteadlane.

Raamat koosneb kolmest osast. Esimene osa räägib kahe kultuuri kokkupõrkest XV sajandi lõpul.  Asteegi riik vallutati 1521. aastal ja kümmekond aastat hiljem inkade impeerium. Kuigi sõjaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt olid eurooplased Ameerika endale kiskunud, tõestasid indiaanlased ometi oma igapäevaelu tavade ja uskumuste kohanemisvõimelisust ja elujõulisust. Teine osa tutvustab ajalises järjestuses Kesk-Ameerika kõrgkultuure. Olmeegid olid esimesed, kes  ehitasid linnu, kasutasid hieroglüüfkirja ja ilmselt ohverdasid ka inimesi. Mehhikos La Venta rahvuspargis kõrguvad kümneid tonne kaaluvad basaldist välja raiutud hiigelskulptuurid – ümarpead – on endiselt mõistatuseks, kuidas neid tehti ja transporditi ja keda nad kujutasid. Sapoteegi kultuur ilmus I aastatuhande keskpaigas eKr Kesk-Mehhikos Oaxaca orus. Nende tähtsamaid kultuskeskusi Monte Albán kõrgub mäetipul nagu Ateena Akropolis ja hämmastab tuhandeid turiste oma astmikpüramiididega. Mehhiko pealinnast Ciudad de Méxicost 50 kilomeetrit põhjas laiub Teotihuacán, mis hääbus samuti VIII sajandil nagu Monte Albángi. Seal asub maailma kõige suurem kultusehitis, nn Päikesepüramiid, mille pindala ja mass on tunduvalt  suurem kui Cheopsi püramiidil, kuigi kõrguselt jääb veidi alla. Kultuuri omanimi on hääbunud aegade hämarusse, ent asteegid nimetasid seda varemetelinna “kohaks, kus inimesed muutuvad jumalateks”. Samas lähedal on IX–XI sajandil pKr oma hiilguse tipul olnud tolteekide pealinna Tula varemed.

Ent maiadel pole meil tarvis rohkem peatuda. Mehhiko valitsejateks XIV ja XV sajandil olid asteegid.  Osalt osava sobitustöö ja abieluliitudega, osalt relvade abil alistasid nad México oru ning vallutasid lõpuks tänapäeva Mehhiko kesk- ja lõunaosa. Arvukad hõimud ja rahvad, kes pidid vihatud anastajatele andamit maksma ja kohutavateks massilisteks ohverdamiseks inimesi andma, said paraku Hernán Cortési väikesearvulise konkistadooride salga võimsateks liitlasteks, millega määrasid lõpuks ka oma saatuse.

Raamatu kolmas osa on pühendatud Lõuna-Ameerika, esmajoones nüüdse Peruu ja Boliivia kõrgkultuuridele. Vanim neist oli Peruu Andide põhjaosas asunud Chavín, mis eksisteeris I aastatuhandel eKr. See oli ilmselt teokraatlik riik, kus püstitati muljetavaldavaid templeid ja kummardati mõlemas käes saua hoidvat taevajumalat. III-IV sajandist eKr nihkus  kultuurikese Vaikse ookeani rannikule Paracase poolsaarele. Sealsetest matusepaikadest leitud imekaunite värvide ja mustritega kangad  on maailma suurte arheoloogiamuuseumide ehteks. Paracasele järgnes Nazca linnakultuur, kus I aastatuhande pKr keskpaiku kujundati kivisele kõrbepinnale hiiglasuured mõistatuslikud loomade ja jumaluste figuurid. Keegi ei tea tänini täpselt, kuidas ja milleks neid loodi.  I aastatuhande teisel poolel õilmitses Põhja-Peruu rannikualal Mochica tsivilisatsioon, mille kujundirikkad savinõud annavad tunnistust keeruka struktuuriga klassiühiskonnast, loomjumaluste panteonist ja ülikkonna hedonistlikust elustiilist: Limas on muuseum, kus on eksponeeritud hulgaliselt skulptuurseid savinõusid, mis kujutavad inimesi kõige fantaasiarikkamates suguaktipoosides! Samal aastatuhandel kerkis lõunas Titicaca järve ääres esile Tiwanaku (Tiahuanaco) kultuur. Selle asukad ehitasid Altiplano kõrgele kiltmaale suure templite linna (kõik me oleme kuulnud sealsest Päikeseväravast), kust levis sauadega jumala religioon ringi rändavate kaupmeeste vahendusel taas peaaegu üle kogu Peruu. Samast kultuuritüvest pärines ka I aastatuhande teisel poolel Peruu Andide lõunaosa üle valitsenud Wari (Huari) impeerium.

Inkad olid ilmselt Tiawanakus valitsenud ketšua hõimuliidu ühe haru ülikkond, kes rändas XII sajandil välja aimaaradest vallutajate survel. Nad ehitasid Andidesse Cuzco orgu samanimelise linna, mis tähendab tõlkes Maailma Naba, ja  rajasid XV sajandi teisel poolel kestvate vallutuste teel Nelja Ilmakaare riigi Tahuantinsuyu. Keiser Pachacutek Yupanqui vallutas ka Peruu põhjaosas Mochica kultuuri varemetele tekkinud Chimú kuningriigi. Selle rahva vägevusest ja arhitektuurimeisterlikkusest annavad praegugi tunnistust ilmselt kogu Kolumbuse-eelse Ameerika suurima linna Chanchani varemed (seal võis elada üle kahesaja tuhande inimese). Inkade riik oli suurvõim, riigi kogupikkus põhjast lõunasse (tänapäeva Ecuadorist kuni Tšiili põhjaossa) oli üle kahe tuhande kilomeetri. Impeeriumis elas ligi kakskümmend miljonit inimest. Keisrit ehk Sapa Incat (Ainsat Inkat) peeti Päikese Pojaks ja päikesejumala Inti asemikuks maa peal. Riiki valitseti hiiglasuure ametnike aparaadi abil meetoditega, mille tundmaõppimine võimaldab seda  riiki pidada nn varatotalitaarseks riigiks. Ühiskond toimis põhimõttel “Ära laiskle, ära valeta, ära varasta”, millel oli ülima seaduse jõud. Ometi mängisid 1532. aastal poliitilised olud ja ebaõnn inkadele karuteene. Nimelt saabusid konkistadoorid Francisco Pizarro juhtimisel Peruud vallutama ajal, mil riik oli troonitüli ja kodusõja keerises. Kolumbuse-eelse Ameerika vägevaim ja hiilgavaim ühiskond läks sama teed, kuhu teisedki kõrgkultuurid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming