Uued tuuled antropoloogias

Toomas Gross

  San Franciscos 2000. aastal toimunud Ameerika Antropoloogide Assotsiatsiooni konverentsil olid vaidlused ägedamad ja emotsioonid teravamad kui kunagi varem juba 99. korda peetava maailma mainekaima antropoloogiakonverentsi ajaloos. Äsja oli ilmunud ameerika ajakirjaniku Patrick Tierney raamat “Pimedus El Dorados” (“Darkness in El Dorado”). Konverentsil osalejate vastakaid reaktsioone selgitab teose alapealkiri: “Kuidas antropoloogid ja ajakirjanikud laastasid Amazonase.” Tierney kriitika teravik oli suunatud ühe tuntuma ameerika antropoloogi Napoleon Chagnoni vastu, kes 1960. aastatel uuris Venezuela ja Brasiilia piiril elavaid yanomamösid (ka yanomami ja yanomamo). Välitööde põhjal avaldatud raamatus “Yanomamöd: metsik rahvas” (“Yanomamö: The Fierce People”, 1968) on Chagnon üritanud tõestada, et yanomamöd on “loomuomaselt” agressiivsed ning et vägivald – nii rühmade sees kui rühmade vahel – on nende kultuuri loomulik osa, olles enamasti ajendatud konkurentsist naiste pärast. Chagnoni mõttekäik leidis heakskiidu mitmete juhtivate sotsiobioloogide, näiteks Edward Wilsoni ja Richard Dawkinsi silmis ning teosest sai kiiresti tõeline bestseller.

Patrick Tierney seevastu väidab oma salvavalt kriitilises raamatus, et Chagnon manipuleeris välitööde käigus oma informantidega ning suurendas teadlikult vastuolusid yanomamöde hulgas, ässitades eri rühmi üksteise vastu üles, jagades mõnedele machete’sid ning fabritseerides teoses esitatud fakte ja väiteid. Lisaks süüdistab Tierney Chagnoni ja geneetikut James Neeli rõugete epideemia vallapäästmises yanomamöde hulgas 1968. aastal. Mis aga Tierney sõnutsi kõige hullem: Chagnoni “teaduslikule” argumentatsioonile tuginevat kirjeldust yanomamödest kui primitiivsest ja sõjakast rahvast kasutasid 1970. aastatel Venezueela ja Brasiilia valitsus ning röövkapitalistid õigustamaks oma integratsioonipoliitikat ja majandustegevust yanomamöde põlistel aladel.

Tegelikult oli Chagnoni-vastane tuli tuha all hõõgunud juba pikemat aega: 1990. aastate algusest saadik süüdistasid paljud antropoloogid (Ferguson, Sponsel, Turner jt) Chagnoni teadlase-eetika reeglite rikkumises ning vastutustundetus suhtumises uuritavaisse. Toonane kriitika jäi paraku antropoloogide siseringidebatiks. Tierney raamat, tegelikult küll üpris tendentslik, ideoloogiliselt kallutatud ja ajakirjanduslikult kõmuhõnguline, tõstis aga arutelu uuele tasandile ning välja antropoloogia erialastest piiridest. See sundis nii antropolooge kui laiemat avalikkust juurdlema sotsiaalteadlase rolli ja vastutuse üle ning kriitilisemalt suhtuma “klassikalisse” antropoloogilisse välitöösse – olukorda, kus lääne antropoloogid uurivad Kolmanda Maailma põlisrahvaid. Kuigi arutlused antropoloogia eetiliste, metodoloogiliste ja teoreetiliste nüansside üle pole päevalehtede ja päevapoliitiliste ajakirjade veergudel tavalised, oli 2000. aasta sügis selles suhtes erand. Tierney teosest inspireeritud provokatiivse pealkirjaga artikleid ilmus eriti rohkesti Ühendriikides, näiteks “Metsik antropoloog” (New Yorker), “Kas antropoloogia on õel?” (Slate), “Macho’lik antropoloogia” (Salon Magazine), “Antropoloogia kohtupingis” (The Dartmouth Review), “Raamat sunnib antropolooge enesesse vaatama” (New York Times) jne.

Kära Chagnoni ja yanomamöde ümber võib mitmes mõttes pidada 1980. aastatel antropoloogias alanud muutuste kulminatsiooniks. Neil muutustel oli mitmeid põhjusi. Esiteks arusaam, et kiiresti ja paratamatult globaliseeruvas maailmas on eksootiline “teine” kui antropoloogide traditsiooniline uurimisobjekt kadumas – siit vajadus uute teemade, lähenemisviiside ja ka uurimismeetodite järele. Teiseks suurem tähelepanu antropoloogi rollile ja autoriteedile ning vastutusele uuritavate ees. Pioneerideks antropoloogi ja uuritavate suhte analüüsimisel olid tegelikult mitmed Kolmanda Maailma ja feministlikud antropoloogid, kes olid 1960. aastate lõpust püüdnud mees- ja läänekeskset antropoloogiat dekonstrueerida ja tasakaalustatumate kultuurikäsitlusteni jõuda. Kolmandaks aitas muutustele kaasa ka postmodernistliku filosoofia tõmbetuultes valla pääsenud nn epistemoloogiline kriis antropoloogias, mis tulenes tõdemusest, et kultuurilise “teise” täielik mõistmine pole võimalik; igasugune uurimine on pelk tõlgendamine ning kogetu edasiandmine teksti kujul on keeruline kui mitte võimatu.

Selle tulemusena on antropoloogia viimasel kahel kümnendil arenenud kahes üpris vastandlikus suunas. Ühelt poolt on kasvanud rakendusantropoloogia tähtsus, mis seisneb probleemipõhises lähenemises. Rakendusantropoloogiliste projektide eesmärgiks ei ole laiemate kultuurinähtuste ja ühiskonnas toimuvate protsesside mõtestamine, vaid konkreetsete probleemide uurimine ja lahendamine. Rakendusantropoloog on pigem eksperdi ja konsultandi kui intellektuaalset horisonti laiendada püüdva teadlase rollis. Rakenduslike suundade hulka antropoloogias võib arvata muu hulgas meditsiinilise antropoloogia (uuritavateks teemadeks näiteks haiguste ja nende ravi seotus kultuurilise ja sotsiaalse kontekstiga), arenguantropoloogia (arenguabi projekte toetav analüüs, aga ka nende kriitika), organisatsioonide antropoloogia (organisatsioonide käitumise, rituaalide, autoriteedi jms uurimine), rahvusvahelise äri antropoloogia (business anthropology – kultuurikonteksti ning äritegevuse ja majandussüsteemide suhete analüüs) jne.

Teisest küljest on antropoloogia viimastel kümnenditel arenenud suurema refleksiivsuse, introspektsiooni ja eneseanalüüsi suunas, rohkem tähelepanu pööratakse erinevatele väljendusviisidele ja eelkõige tekstuaalsusele. Teedrajavaks siinkohal oli James Cliffordi ja George Marcuse toimetatud teos “Kirjutamise kultuur: etnograafia poeesia ja poliitika” (“Writing Culture: The Poetics and Politics of Ethnography”, 1986), kus heideti esmakordselt kriitiline pilk kirjutamisele kui tähenduste loomise protsessile ning antropoloogile kui autorile (mitte kui pelgale kroonikule). Säherdune eneseanalüüs on paljude konservatiivsemate antropoloogide arvates viinud absurdse olukorrani, kus keskendutakse pigem sellele, kuidas antropoloogiat tehakse, kui sotsiaalsele ja kultuurilisele reaalsusele. Äärmuslikeks näideteks on mitmed James Cliffordi teosed, mida võiks nimetada “antropoloogia antropoloogiaks” – Cliffordi “informantideks” on peamiselt teiste antropoloogide tekstid. Pole kuigi üllatav, et selline eneseanalüüs on tihti esitatud ilutsevas stiilis ja põhjendamatult keerulises sõnastuses, mille poolest paistavad eriti silma Marcuse hilisemad teoseid.

1980. aastatest on antropoloogid sageli murdnud välja ka uurimuse lõpp-produktile, enamasti tekstile seatud konventsionaalsetest raamidest. Eesmärgiga kas vähendada oma häält tekstis või, vastupidi, anda sellele suurem kaal, on antropoloogid üha julgemini eksperimenteerinud uute väljendusviisidega ja tekstuaalse esituse vormidega. Haruldane pole informantide kaasamine kirjutamisprotsessi, nende häälele prominentse koha andmine tekstis või teksti esitamine dialoogi kujul. Vincent Crapanzano “Tuhami” (“Tuhami: Protrait of a Moroccan”, 1980) ja Marjorie Shostaki “Nisa” (“Nisa: The Life and Words of a !Kung Woman”, 1981) on selliste tekstuaalsete eksperimentide varaseimad ja ilmselt ka tuntuimad näited.  

 

Viimase kümne aasta antropoloogilise avangardi tipus käib balansseerimine tõelisuse ja fantaasia piirimail. Teatavate mööndustega võiks sellisteks küll pidada ka Carlos Castañeda teoseid, kuigi akadeemilises ja etableerunud antropoloogias pole Castañedat kunagi “omade” hulka arvatud. Seevastu Columbia ülikooli tuntud antropoloogiaprofessori Michael Taussigi puhul pole kuuluvuses kahtlust, kuigi tema viimastel aastatel avaldatud teosed on lausa radikaalses vastuolus ortodokssete arusaamadega sotsiaalteaduslikust uurimusest. Näiteks “Riigi maagia” (“Magic of the State”, 1997) on sürrealistlik kirjeldus fiktiivsest Ladina-Ameerika ühiskonnast ning samavõrd impressionistlikus stiilis on kirjutatud ka Taussigi viimane raamat “Minu kokaiinimuuseum” (“My Cocaine Museum”, 2004).

Eespool kirjeldatut ei tuleks siiski tõlgendada empiirilise antropoloogia hääbumisena, uurimuste muutumisena valdavalt ilukirjanduseks ning lääne antropoloogide loobumisena traditsioonilistest teemadest ja kultuurikontekstidest. Isegi paljude poolt persona non grata’ks tunnistatud Napoleon Chagnon on kõigele vaatamata California ülikooli (Santa Barbara) emeriitprofessor ning tema “Yanomamöd: metsik rahvas” kuulub paljudes Ameerika ülikoolides tänini antropoloogia sissejuhatavate kursuste põhilise lugemisvara hulka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming