Uus kaader?

Anu Toots

Riigikogu koosseisu vahetumist võib kujundlikult võrrelda uue lehekülje keeramisega raamatus või uue kaadriga ekraanil. See võib tähendada nii vana jutu jätku kui järgmist peatükki või ka sootuks uut novelli. Esmapilgul  võib näida, et seekord läheb kõik vanaviisi edasi – ei tulnud ju parlamenti ühtki uut jõudu, suure tõenäosusega jääb ka valitsuskoalitsioon samaks. Uusi saadikuid on pea pool koosseisust (44), ent enamik neist on tuntud riigikogu varasematest koosseisudest või täitevvõimu ametikohtadelt. Kuigi mitmed ambitsioonikad kandidaadid jäid ukse taha, pole mõne uue partei ilmumine lähiaastatel kuigi tõenäoline. Põhjalikum vaade valimistele ja nende  tulemustele viitab siiski olulistele muutustele nii parteikultuuris kui parteide ja valijaskonna suhetes. Lõppenud valimiskampaania on Eesti taasiseseisvusperioodil ilmselt kõige sisukam ja konstruktiivsem. Vaid Keskerakond püüdis järjekindlalt hoida kampaania keskmes küsimust  „Kes on süüdi?”, ülejäänud poliitjõud eelistasid arutleda teemal „Mida teha?”.

Tühja jooksid ka katsed hoida agendas Keskerakonna kahtlast rahaküsimise lugu – kuigi teema on tõsine, ei sobitunud see sellesse kampaaniasse. Põhivooluks oli seekord programmide ja ettepanekute võrdlemine ja analüüsimine. Pean tõdema, et lõpupoole hakkasin juba küllastuma sellisest tehnilis-positivistlikust lähenemisest, mille krooniks said lausa igapäevased parteide populaarsuse  mõõtmised. Tahtnuksin näha rohkem kirge ja koloriiti, teledebatti, mis läheb üle saatejuhi korralikult sätitud piiride, raadiosaadet, kus osalejad unustavad aeg-ajalt koolipoisiliku viisakuse, mis käsib rääkida järgemööda ja vaid siis, kui sõna antakse.     

Poliitika on Eestis muutumas üha enam tõsiseks tegevuseks, mis toob kaasa ka selgema „elukutseliste” ja „harrastajate” eristumise. Esimesse gruppi kuulub parlamendiparteide eliit, kes on suurepäralt kursis sellega, mis poliitikavaldkondades tehtud, mis teoksil, mis võimalik või võimatu saavutada. Harrastajate ridadest võib leida nii neid, kes natuke naiivselt  usuvad maailmaparandamise võimalustesse, kui ka neid, kes lootsid, et mõnes teises eluvaldkonnas kogutud kuulsusest piisab, et end poliitikasse „libistada”. Varem see mudel töötas, nüüd aga mitte. Villu Reiljani aastatagune lendlause „Igaüks jäägu oma liistude juurde” on täna aktuaalsem kui varem. Üllatusesinejatel enam kohta pole, mängib kogemus, tõsiseltvõetavus ja „õiged” suhted erakonnaga.   

Panustamine nõrgale parteile ei andnud saadikumandaati Krossile, Talvikule ega Tarandile, ei olnud nendest ja teistest tuntud „vabatmeestest” abi ka roheliste päästmiseks. Sarnaselt rohelistega püüdis ka Rahvaliit viimases hädas päästa end paari poliitika- ja parteivälise staariga,  ent siingi oli tulemuseks läbikukkumine. Suuremad häälekogujad pole täna enam lauljad, sportlased või meediastaarid, vaid kõrge erakondliku positsiooniga inimesed. Kuus kandidaati kogusid küll igaüks üle 8500 hääle, ent üldiselt jagunesid hääled riigikokku pääsenute vahel varasemast võrdsemalt. Kuigi erakonna tugi on mandaadi saamisel endiselt tähtis, oleks praegu ülekohtune väita, et parteide protektsionismi tõttu istuvad  Toompeal inimesed, kelle poolt hääletas vaid mõnikümmend kodanikku. Kuigi suures plaanis toimib parteiline karjäärisüsteem, ei tähenda see hälvete või käärimise täielikku puudumist. Äsjastel riigikogu valimistel nägime senisest selgemalt, et parteid ei koosne ükskõiksetest etturitest, vaid oma seisukoha ja nõudmistega kodanikest. Siingi kujunesid välja erinevad rollitüübid. Ühed nägid parteis vaid mugavat kehandit, hüppelauda oma karjääri realiseerimiseks.  Kohe, kui selgus, et erakond on selleks liiga nigel, jäeti see maha. Teised hakkasid esitama nõudmisi partei juhtkonnale, mis võis päädida protestijale kas halva asetusega valimisnimekirjas või kandideerimisega hoopis üksikkandidaadina. Parteiliikmete kandideerimist väljaspool oma parteisid võiks lugeda anomaaliaks, mis annab märku muutuste vajadusest erakondade sees.       

Kõik eespool öeldu on märgiks parteide organisatsioonilisest tugevnemisest. Ent nii nagu elus ikka, ei saa tugevnemise trendist rääkida kõigi Eesti erakondade puhul. Nende valimiste üks põnevamaid kaasnähtusi ja tagajärgi on kahe suure ja seni eduka partei kriis. Nii  Rahvaliit kui Keskerakond on viimase kümne aasta sees eri perioodidel kuulunud tugevamate ja populaarsemate hulka; Keskerakond on kahtlemata oma jõudu siiani paremini säilitada suutnud. Siiski on nende mõlema viimase aasta organisatsioonilises arengus olnud sarnasusi ja see avaldas ka (sarnast) mõju nende valimistulemustele.     

Nii Keskerakonda kui Rahvaliitu  on juhtinud karismaatilised liidrid Rüütel ja Savisaar, kes tulid poliitikasse juba laulva revolutsiooni aegadel. Samas on mõlemal olnud raskusi mantlipärijate leidmise, aga ka tõsiseltvõetava tiimi kujundamisega. Just selle poolest erinevad nendest kahest erakonnast sotsid, kelle viis juhtimiskriisist edukalt välja Sven Mikser, omaaegne ennustatud Savisaare mantlipärija. Parteide edukust valimistel on aastaid seostatud tugeva liidriga, nende olemasolu on  seletanud võite ja nende puudumine kaotusi. Minu hinnangul on see ajastu nüüd ümber saamas ja võidukamad on tugeva meeskonnana töötavad parteid. Kuigi valimisreklaami mõju ei maksa üle tähtsustada, panustasid just sotsid kõige selgemalt tiimi kuvandile. Niisiis on lõppenud valimised toonud kaasa positiivseid muutusi parteide organisatsioonikultuuris ning ilmselt avaldavad need mõju veel järgmistel kuudelgi. Kui Keskerakond ei suuda või ei  taha tuua partei juhtimisse uut kaadrit, pole langusest pääsu.         

Erakonnad ei ole aga teatavasti organisatsioonid omaette, nad peavad sidustama rahvast ja valitsust, maandama ühiskondlikke pingeid ja pakkuma vastuvõetavaid lahendusi. See tähendab, et erakondade käitumine,  nende programmid ja kampaanialoosungid mobiliseerivad laiemaid või kitsamaid rahvastikurühmi. Kuidas selles plaanis hinnata       

2011. aasta riigikogu valimisi? Esiteks jaotusid valijate hääled erakondade vahel võrdsemalt; esmakordselt pole riigikogus minimaalseid kuueliikmelisi fraktsioone. See peegeldab eespool kirjeldatud parteiorganisatsioonide tugevnemist ja ratsionaalsuse domineerimist emotsionaalsuse üle.       

Klassikalistest sotsiaalsetest lõhedest on Eesti olustikus olulisemad rahvustevahelised lõhed ning linna ja maa lõhed. Rahvustevahelise  sidustaja rolli on siiani suhteliselt edukalt täitnud Keskerakond, hoides ära venekeelse vähemuse radikaliseerumise ja pakkudes samas atraktiivset programmi väga paljudele eestlastele. Kõneksolevate valimiste käigus pani partei väga selgelt kogu jõu „vene kaardile”, lootes ilmselt mängida Pronkssõduri tõttu vene vähemuse seas püsivale Ansipi-antipaatiale. Laia integratsiooniplatvormi asemel tõsteti väga selgelt esile mõned üksikud rahvusliku  sümboliväärtusega aktsioonid – venekeelne gümnaasiumiharidus, õigeusu kirik ja Peterburi Maria teatri sümfooniaorkester. See taktika tõi edu venekeelse valijaskonna seas, kuid tõukas eemale eestikeelseid toetajaid. Tõsiasi, et Yana Toomi häältesaak ületas Kadri Simsoni oma, on enamat kui lihtsalt juhus. Seda kinnitab ka Keskerakonnale antud häältearvu langus kõikides valimisringkondades, v.a need, kus venekeelseid valijaid on palju. Täna  on eestlaste- venelaste elektoraalne lõhe teravam kui varem. 

Teoreetiliselt võinuks eeldada, et Keskerakond korjab üles enamiku laguneva Rahvaliidu häältest, kuid praktikas läks teistpidi. Rahvaliidu valijaid ei suutnud ühtse grupina endale  saada ükski partei ja teatud mõttes pole see ka üllatav. Erinevalt vene vähemusest, kes sotsiaal-geograafiliselt kujutab endast kompaktset gruppi, on maarahvas palju kirjuma sotsiaalse portreega. Siin on riigist sõltuvaid pensionäre, eurorahadega end üles töötanud suurtootjaid, ökofänne ja haritlasi, kes hirmul oma töökohtade kadumise pärast. Kuna ükski loetletud grupp lähiajal oluliselt ei suurene, siis ei teki ka piisavat toetusbaasi mõjuka agraarpartei  kujunemiseks. Maarahvas teeb oma valiku nelja praeguse parlamendipartei hulgast ning jääb vaid loota, et Toompeal olijad nende muredesse tõsiselt suhtuksid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming