Uus taju

Romaan on surnud. Elagu romaan! Muuseum on surnud. Elagu muuseum! Uus põlvkond on sündinud. Elagu traditsioonid! XXI sajand nõuab justkui kogu senise ümbermõtestamist, kuid Y-generatsiooni esindajad, need, kelle asi peaks olema uusi tõlgendusi pakkuda, eelistab omaette nokitseda või lausa vaikida.

„Majandusliku edu propaganda ja kultuurilise nihke leppimatus loob tingimused, kus üpsilonide reaktsioonid võib laias laastus jagada kaheks: kogukondlik koostöö ühiseesmärkide nimel või siis käegalöömine, tüdimus, ühiskonnast irdumine, oneginlikult elutüdimusse kapseldumine,” mõtiskleb oma essees Madis Järvekülg.
Põlvkondadevahelise vastuoluna on siiani käsitletud ka Tartu kunstimuuseumis ning Rael Arteli kureeritud näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” kui kunstisündmus on jäänud seni tagaplaanile. Kaire Nurk ja Gregor Taul parandavad selle vea. Ave Randviir-Vellamo rehabiliteerib ühe teisegi hiljutisest skandaalist varjutatud küsimuse: kas videomängud on kultuuri­nähtus? Peeter Sauter annab ülevaate virtuaal­maailma kirjandusest, nentides muu hulgas: „Eriti arvukalt leidub veebimetsades muidugi lüürilist kirjandust. Netiluule on nagu kunagine suuline pärimus, sähvatab pähe ja lendab kohe netti.” Tiina Sulg vaatleb aga eestikeelseid digikeskkonnast välja kasvanud, elektroonilist suhtlust imiteerivaid või virtuaalsust kirjeldavaid raamatuid.
Suures digiilma kolimise tuhinas ei saa siiski unustada kunsti, mida pärismaailmas tehakse, kas või nendesamade üpsilonide oma, näiteks noorte maalikunstnike näitust „The Kids Are Sane / Lapsed Mars Tupla” Nooruse galeriis,  Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve lavastust „Santa Muerte and the Sun” Kanuti Gildi SAALis või LAB Orkestri „Sümfooniat solistidele”.
„Tehnoloogia arengu varjus võib juhtuda, et loobume tahtmatult olulistest väärtustest, näiteks inimõiguste jagamatusest ja universaalsusest, ning lööme paigast tasakaalu, mis aastakümnete jooksul on eri inimõiguste vahel välja kujunenud,” hoiatab Kari Käsper.