Vägev mets

Hasso Krull

Paiga vägi ulatab mäletamatusesse, ja võib, kummaline küll, tulla tagasi ja puudutada isegi siis, kui enam keegi sellest midagi ei tea.

Metsas käia on mõnus. Mitte ainult üksinduse pärast, sest üksi olla saab mujalgi. Metsa minna võib ju ka mitmekesi, sellepärast ei ole mets veel vähem mets – kuigi üksi olles tajutakse tugevamalt seda iseäralikku kõheduse, põnevuse ja selginemise tunnet, mis metsas käijat valdab (muidugi siis, kui ta ei unusta, kus ta on). Metsas toimub kogu aeg midagi. Seda saab jälgida, eristada, teadvustada ja meelde jätta, aga saab ka hõlmata tervenisti, ähmaselt ja ühekorraga, ilma midagi eraldamata ega välja võtmata. Siis on mets nagu laine, suur ja raskesti piiritletav liikumine, millega tuleb lihtsalt kaasa minna, nii hästi kui keegi oskab.

Muidugi pole kõik metsad ühesugused. Ehk täpsemalt, mets on küll sama mets, aga ta pole igal pool ühesugune – sama mets pole igal pool samasugune mets. Mõnedest kohtadest minnakse lihtsalt läbi, mõned teevad ettevaatlikuks, mõned peletavad eemale, ja mõned tõmbavad ligi või kutsuvad isegi tagasi. Selline kohataju võib aja jooksul veidi teiseneda, aga mitte täielikult ega ükskõik kuidas. Teatavad paigad jäävad samasuguseks, nad püsivad põhiliselt sellesamana, mis nad on kogu aeg olnud. Kui selline püsivus ületab inimese eluea, siis võib see paik jääda meelde nii kauaks, et mäletamise algust enam ei mäletata. Paiga vägi ulatab mäletamatusesse, ja võib, kummaline küll, tulla tagasi ja puudutada isegi siis, kui enam keegi sellest midagi ei tea.

Maavalla Koja, Tartu ülikooli ja Õpetatud Eesti Seltsi koostöös valminud kogumikus „Looduslikud pühapaigad” on keskendutud just sellistele kohtadele. Üldiseks lähtekohaks on kultuuritraditsioon: „Erinevalt Euroopa kultuurilistest tuumikpiirkondadest, kus looduslikud pühapaigad jäeti maha peagi pärast ristiusu vastuvõtmist, on teadmine nende pühadusest ja ravitoimest Eestis püsinud järjepidevalt kuni 19. ja kohati isegi 20. sajandini,” kirjutab arheoloog Heiki Valk. „Läänepoolses Euroopas ei ole looduslikke pühapaiku tavaliselt muististe hulka arvatud. Seega kujutavad Eesti ja teised Baltimaad endast laiemal läänepoolsel taustal silmapaistvat erandit. Põhjus on lihtne: tulenevalt ristiusu varasemast ning märksa põhjalikumast omaksvõtmisest on mälestused looduslikest pühapaikadest õhtumaises Euroopas enamjaolt täiesti kustunud ega kajastu 19. sajandil või hiljem talletatud pärimuses.” (Lk 135 ja 137.)

Kogumik ongi koostatud eesmärgiga juhtida tähelepanu Eesti kultuurilisele omapärale. Nagu selgitab Ahto Kaasik, on see omapära otseselt seotud suulise traditsiooni hämmastava pidevusega: „Looduslike pühapaikadega seotud ajaloolise mälu kõige teaberikkamaks hoidjaks on rahvapärimus. Folkloristide arvates sisaldab eesti hiiepärimus tõenäoliselt tuhandeid aastaid vanu ladestusi” (lk 43). Pealtnäha paradoksaalne on seejuures, et traditsiooni pidevus on pühapaikade väljaselgitamist ja uurimist ka takistanud: „Tõekspidamistest ja ajaloolisest kogemusest lähtudes ei julgenud traditsiooni järgijad oma teadmisi pühapaikadest võõrastele uurijatele või lugejatele kaugeltki alati avaldada. Ühelt poolt võib saladuse teatavaks tegemine tuua kaasa pühapaiga jõu kahanemise, teisalt võivad võõrad seda oma uudishimu või pahatahtlikkusega ka otseselt kahjustada” (lk 45).

Tänapäeval ei suuda saladus pärimusega seotud kohti tavaliselt enam kaitsta. Õnneks on enne Teist maailmasõda korraldatud kogumisaktsioon, mida Mall Hiiemäe nimetab „päästekogumiseks” (lk 221), kaardistanud just tihedamalt asustatud paiku: „See kogu Eestit kattev võrgustik on loomuldasa tihedam kultuuristatud aladel, mis on inimtegevusega rohkem seotud kui suured metsade ja soode alad. Meie mentaalse maastiku tunnussõnad on koppel, heinamaa, väli, põld, metsatukk, tee, piir, kivi, puu, veekogu, küngas, lohk, vanad ehitised ning nende varemed jpm” (lk 222). Kõik need paigad pole pärimuses muidugi võrdväärsed, mõned neist on tunduvalt olulisemad kui teised. Kaitse jaoks tuleb aga  kahtlemata arvestada kogu võrgustikku, sest üksikud eraldatud objektid keset tühermaad või vale ümbrust muidugi maastikku ei loo.

Väärtusetaju seisukohalt on kogumiku huvitavamaid tekste Auli Küti „Maarahva pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid”. Selgub, et looduslike pühapaikade olulisemaid tunnuseid on just nende puutumatus. Keelatud on paiga reostamine, puude raiumine, okste murdmine, karjatamine, kaevamine, kündmine, niitmine, vahel isegi mahalangenud okste ja puude koristamine. Kütt tsiteerib F. J. Wiedemanni 1876. aastast pärinevat teadet, kus just koristamiskeeldu rõhutatakse: „Hiiumaal olid veel poole sajandi eest [s.t 19. sajandi alguses] hiie-metsad (pühad metsatukad, kust keegi ei julgenud võtta isegi mitte ühtainust oksa, kuna see inimestele ja loomadele oleks õnnetust toonud; hoolimata seal valitsevast puupuudusest lasti mahalangenud halgudel tihedais kihtides mädaneda” (lk 193). Nii tuleb välja, et kultuuritraditsiooni jaoks kõige tähtsamad kohad on olnud täiesti metsikud: see, mida hoitakse, on tükike puutumatut ürgmetsa keset külasid, põlde ja karjamaid. Erandlikud on ainult ristipuud, millest kirjutab Marju Torp-Kõivupuu: nende aluseks on olnud „uskumus, et loodusobjekti siirdunud surnu hingest saab objekti kaitsevaim, mida nimetati haldjaks, hoidjaks, peremeheks, emandaks, isandaks” (lk 296). Kuid enamasti on väega kohtade tunnuseks just see, et inimese kohalkäimist ei reeda miski. Vägev mets elab täiesti oma elu, ja see teebki ta pühaks.

Meie pärimuses on ka palju lugusid, kus metsas kohtutakse kummaliste olenditega, saadakse uusi asju, kuuldakse saladusi, nähakse imelikku koda jne. Aastal 1888 on Mari Maater laulnud Oskar Kallasele laulu, kus minategelane kuuleb kolme käolaulu ja viib ühe neist koju ema kätte; sellest kasvab neiu, kellest saab tähemõrsja (vt  Vana Kannel VIII. Tartu 1999, lk 137-138). Seda saab mõista nii, et metsas leidub vägesid, mis pole seotud ainult maapealse ilmaga, vaid ulatavad isegi kaugete tähtedeni. Mets on kosmiline, seal toimub asju, mida ei saa enam seletada lihtsalt looduse ja kultuuri vahelise piiri õhenemisega. Seda äratundmist on suulises pärimuses sümboliseeritud lugematute mõistatuslike motiividega. Kõigele sellele on lähenetud kogumikus muidugi teaduslikust, positiivsest ja kultuuriloolisest vaatenurgast. Tähtis on aga see, et pühapaiku vaadeldakse kui tegelikku väärtust, mille eest tasub seista. See pole lihtsalt niisama. Vägev mets nõuab, et me võtaksime teda kuulda: ja kui kuuldut on viimaks mõistetud, tuleb see teha seaduseks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming