Võimutahte õõnestuseks

Karlo Funk

Kas ka inimeseks olemine ja selle üle mõtlemine on üks neid spetsialiteete, mille tarvis peab riik teenust sisse ostma?

Esa Saarinen, Kirsti Lonka, Muutumised. Fontes, 2004. 368 lk. 

Kas Esa Saarinen pakub viimaks ometi inimlikku tarkust laiemale avalikkusele, kes on seni pidanud läbi ajama Coelho mõistujuttudega, või lihtsalt kordab juba jälle mõnede Kreeka mõttekoolkondade teed individuaalse õnneni?Piia Ruber 

Kas ?lõpuks ometi? või ?juba jälle?? Kaasaegne filosoof peab kaasaegses akadeemilises elus ilmselt ühel hetkel seisma vastamisi küsimusega, mida ta teeb ja kelle jaoks. Vaevalt et ükski fond annab grandi lihtsalt inimliku tarkuse poole püüdlemiseks; vaimse valgustuse saavutamiseks on ju olemas kloostrid. Nii kaldub ka teadmine vanas väärikas mõttes murenema tehniliste küsimuste jadaks, mille tulemusena peaks kuju võtma uus Suur Kontseptsioon. Kui nüüd üks filosoof nagu Esa Saarinen astub kõrvale filosoofiatehniliste küsimuste ringist, siis kas ta pakub viimaks ometi inimlikku tarkust laiemale avalikkusele, kes on seni pidanud läbi ajama Coelho mõistujuttudega, või lihtsalt kordab juba jälle mõnede Kreeka mõttekoolkondade teed individuaalse õnneni?

?Muutumistest? paistab välja kirjutaja, kes armastab tarkust pigem argises kui filosoofilises tähenduses. Tema küsimused on küsimused, mille mõni positivistlik teadja kuulutanuks mõttetuks, tõsist mõtlemist mitte väärivaks, ebafilosoofiliseks. Ent ka kreeklaste ajast pärit või religioonidest tulenevad õnneliku elu mudelid pole enam piisavad ega arvesta tänapäevase argikogemusega. Tsivilisatsioon on välja mõelnud masinad ja argielus annavad inimesed end iga päev nende teenistusse, jagavad nende eesmärke ja meetodeid, tahavad olla efektiivsed ja peatumatud. Kõrvuti muude vajadustega killustab see väärtusorientatsiooni ja suunab viimaks küsima enese kohta. Igaühes on tema funktsioonide jääk, miski, mis ei allu välisele tähistamisele ja tahab olla mina.

Sellise lugeja ja sellise inimesega kõnelevad eneseabiraamatud; ta tunneb, et on kaduma läinud, kuid ei oska otsinguid kusagilt alustada. Võib-olla on see põhjendamatu eelarvamus, kuid enamik elujuhiste kogumikke pärineb kontinendilt, kus edukusel ja läbilöögil on suhteliselt lihtsad välised kriteeriumid. Jõukus ja positsioon on hea elu paratamatuks väljenduseks, teised väärtused jäävad juba väljapoole pjedestaali ulatust ja liigituvad halva elu tunnuseks. Või on see ainult eestlaste Ameerikasse projitseeritud pilk, mis kirjust mitmekesisusest valib endale äratuntava ja lähedase?

Esa Saarineni ja Kirsti Lonka lähenemine väärtuslikule elule on rajatud õppimise ja mõistmise rõhutamisele, pigem kontemplatiivsetele kui aktiivsetele võimetele. ?Muutumised? on juhtimis- ja organisatsiooniõpik niivõrd, kuivõrd igaüks ennast mõistma, arendama, juhtima ja organiseerima peab. Lühikeste lõikudena mõtteid arendades räägitakse ju seda, mis iga mõistliku indiviidi peas niigi peaks liikuma, võitlusest loomuliku vaimulaiskuse ja väljakujunenud käitumismudelitega. Kirjutajad seavad endale eesmärgiks julgustada uut avastama ? mitte mingis benji-hüpete või kaalujälgimisega alustamise mõttes ? ja seda sujuvalt oma isiksusse integreerima.

Mõnes koolituslisas võiks selle kirjutise siin pealkirjastada ?Humanism ja valgustus on tagasi!?, kuid sellega ju lihtsalt tunnistataks, et elame tehnokraatlikus ühiskonnas, mille Microsoft on oma näo järgi loonud. Saarinen julgustab sümpaatselt mitte kaotama endas vastuvõtlikku last, kes otsib seiklust ja avastusi, arvamata, et eesmärk on võit. ?Muutumiste? lugemine värskendab kindlasti neid nooruslikke ideaale, mille täitmise paljud on aja puudusel edasi lükanud ? või siis on just ideaalide raevukas täitmine toonud nad ringiga tagasi selle raamatu küsimuste juurde.

Tõeliselt hirmutav juhtum oleks muidugi, kui mõni juht ?Muutumisi? lugedes avastaks enda jaoks täiesti uue maailma, kus eneseteostus toimub teisi arvestades. See paneks küsima, kus inimene inimesena seni on olnud, millised väärtused on teda suunanud ja kujundanud. Vastused viimasele retoorilisele küsimusele leiab muidugi argielust, kuid kui ettevõtlik isik saavutab edu, ilma et temasse oleks installeeritud inimlikkuse draiverit, oleks see meie ühiskonna kohta üsna õudustäratav tähelepanek.

?Muutumistelt? ei maksa oodata silmade avanemist, ühe küsimuse tõstatab raamat aga küll ja selle üle mõtlesin pikalt juba aastaid tagasi Eesti Ekspressi jaoks Saarineni intervjueerides. Kas ja kes saaks olla Eestis vastava renomee ja üldistusjõuga mõtleja, arvamusliider vastava teadmiste ja veendumuste pagasiga, mis ei piirduks vaid kaardistatud teadusharuga? Või on ka inimene olemine ja selle üle mõtlemine üks neid spetsialiteete, mille tarvis peab riik teenust sisse ostma?

Lääne kultuuris kasvanud inimesel läheb vaja Saarineni, kes seletab mõistuslikult, kuidas suunata oma emotsioone ja loomust hüve poole. Mõnes teises kultuuris ei pea selleks lugema raamatut. Ühel hommikusöögil Rotterdami kitsukeses hotellis jõudis India päritolu ärimees mulle tunni jooksul ära seletada oma enam-vähem veatu arusaama õnnelikust elust, mis tõukus peamiselt loomuomasest optimismist ja usust teiste headusse, välistades mõistusliku vastuvaidlemise võimaluse. Kui üks kultuur pakub oma liikmetele selliseid sünnipäraseid tõdesid, siis peab tunnistama, et egotsentriline lääne tsivilisatsioon on eksistentsiaalsed tõkked ise välja mõtelnud ? nagu ka nende ületamise iseloomulikult tõkestatud ja kätteõpitud viisil, mida keskmised eneseabiõpikud veelgi süvendavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming