Välispoliitilise mõtte uinumine valimisdebatis

Viljar Veebel

  Eesti erakonnad pole välispoliitika nautijatele viimasel kolmel aastal suurt uusi ideid ega praktilisi plaane pakkunud. Välispoliitilist debatti on vedanud pigem telediktorid, kelle pakutud teemaseadega erakondade esindajad on kaasa loksunud. Põhilisteks žanri osadeks on uute ohtude ja transatlantilise partnerluse tähtsuse rõhutamine, mida illustreeritakse jõudumööda jooksvate uudiste kommenteerimisega. Vaatajale oleks hoopis huvitavamad ja vajalikumad konkreetsed näited, kuidas meie välisteenistust tugevdada, suurendada Eesti energiajulgeolekut, tagada huvide parem esindamine Euroopa Liidus ja NATOs, pareerida Venemaa lõputuid rünnakuid OSCE ja Euroopa Nõukogu raames jne.

Välispoliitilise debati nõrkuse põhjuseid on muidugi terve rida, esmalt on valimiste rõhk traditsiooniliselt rahalubamisel, milles osalemine toob enam hääli kui välispoliitika üle arutlemine. Teiseks pole välispoliitikas midagi positiivset toimumas, mille enda nimele kirjutamine hääli juurde tooks. Pigem domineerivad vastikud teemad nagu Iraagi missioon, probleemsed suhted Venemaaga, energiajulgeolek jne. Kolmandaks valitseb enamikus erakondades krooniline välispoliitiliste teadmise defitsiit ja puudub parteisisene debatt.

Kuidas ja kui palju sellistes oludes debatti peetakse, sõltub eelkõige sellest, kas ollakse reaalne välispoliitika kujundaja (Reformierakond), koalitsiooni liige (Keskerakond ja Rahvaliit), suudetakse välja pakkuda tõsiselt võetav välisministri kandidaat (RF, IRL ja SDE) või  jäädakse ülejäänute hulka, kellele välispoliitika on valimisdebati vähem tähtis osa.

Teistest erineb selgelt välis-, julgeoleku-, ja kaitsepoliitikaohje hoidva Reformierakonna lähenemine. Tuuakse välja kokkuhoidliku (turumajandusliku) välispoliitika toimivus ja lisatakse loogiliselt, et rohkem mõtelda või kulutada oleks ebapraktiline oludes, kus kõik on niigi hästi. Või siis ei olene olukord meist. Praktilised soovitused varieeruvad stiilis ”las suhted Venemaaga settivad vaikselt”, “vaatame, mis Iraagis aasta lõpuks saab” jne. Loomulikult pole sellistes oludes tarvilik kaasata välispoliitika kujundamisesse ei eksperte, koalitsioonipartnereid ega opositsioonierakondi. Välispoliitika näib olevat sedavõrd igav ja vähepakkuv, et välisminister peab koormuse saamiseks kandideerima paralleelselt ka Tallinna linnapeaks.

Reformierakonnaga sarnaneb ja sellele sekundeerib IRL, kes samuti möönab, et välispoliitikas on head ajad (eelkõige tänu nende varasemale tarkusele). Peamine erinevus on see, et IRL näeb muutuste ja visioonide vajalikkust, olles küll nende väljapakkumisel silmapaistvalt udune ja üldsõnaline. Kõneletakse suure strateegia vajalikkusest, terrorismivastasest võitlusest, uutest ohtudest, nende maandamisest pehmete meetmetega ja Eesti rolli ümbermõtestamisest globaalses mastaabis. Kaadri poolest on IRL positsioon erakondade osas ehk tugevaimgi, kuid ühtse meeskonna sünergia pole veel avaldunud, mis laseb aimata, et erakonnas on lisaks Marko Mihkelsonile teisigi välisministriks pürgijaid. IRLi peamiseks probleemiks on vajadus veenda valijat, et nende välispoliitika oleks parem kui Reformierakonna oma, olukorras, kus see on sisuliselt identne (selle erinevusega, et IRL ei toeta palgaarmeed ja nende arvates peaminister Andrus Ansip suurem asi välispoliitik pole).

Välispoliitilise liini muutumist lubavad eelkõige SDE ja Keskerakond. Välispoliitilised taustasjaolud on nende kahe erakonna puhul hämmastavalt sarnased. Mõlemas erakonnas on välispoliitikast kõnelemine selgelt jäetud ühe potentsiaalse ministrikandidaadi pädevusse, kes samas lähtub suuresti varasematest “suure targa mehe” seisukohtadest; mõlema partei välisministrikandidaadi (ühelt poolt Enn Eesmaa ja teiselt Sven Mikser) poliitikuks küpsemine on kujunenud Edgar Savisaare karmi järelevalve all ning mõlemad parteid oponeerivad selgelt Reformierakonna joonele. Tulemus on aga hämmastavalt erinev. Keskerakonna nägemus on ideoloogiavaba kompott, mille keskmes on regionaalus, välispoliitika vahetamine transiidist tulevaks rahaks (meie välispoliitika peaks esindama meie majandushuve), rahva hääle suuremal kuulamisel, transatlantilise partnerluse ümberhindamisel ja kõikvõimalikul paindlikkusel heanaaberlike suhete nimel Venemaaga.

Kokkuvõttes tuleb esile silmapaistev sarnasus Konstantin Pätsi omaaegsete ideede ja meetoditega. Valijate väheses toetuses neile välispoliitilistele ideedele pole erakonnas seni probleemi nähtud.

Nähes ette Edgar Savisaare hõivatust muudes ja palju olulisemates küsimustes, on Enn  Eesmaa teinud ettepaneku ka välispoliitika kujundamisesse rohkem eksperte kaasata. Kindlasti on teretulnud ka Keskerakonna ettepanek anda panus Eesti paremaks mainekujundamiseks rahvusvahelisel areenil. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on leidnud oma niši nii Reformierakonna kui Keskerakonna paralleelsel kritiseerimisel. Nende nägemuses on vaja globaalsemat haaret, enam empaatiat ja internatsionalismi. Sealjuures tuleb säilitada head suhted nii ELi kui NATOga ja otsida edasi Eesti suuri eesmärke globaalsel areenil. Valijat peaks SDE puhul võluma eeskätt Sven Mikseri suur välispoliitiline paindlikkus, õppimisvõime ja areng suundumisel Keskerakonnast SDEsse, tulemuseks on 100% vahetunud ideed ühe valimisperioodi jooksul. Sotside kasuks räägiks võimalik suurem sünkroonsus Kadrioru ja Toompea vahel.

Rahvaliidu jaoks on välispoliitika see osa valimisvõitlusest, mida nad parema meelega väldiksid. Programmilised seisukohad prioriseerivad kõiki välispoliitika aspekte ja baseeruvad konservatiivsetel väärtustel – seega suurepärane universaalplatvorm koostööks kellega tahes suurematest erakondadest peale SDE. Teistest parlamendi erakondadest erinevalt ei tee RL vähimaidki pingutusi välisministriportfelli saamiseks, sest panna poleks sellele ametikohale kedagi. Välisministrina on vaja siiski suuremat ideelist baasi kui Alatalu väljaütlemised stiilis “meid peab ka kaasama”, “asjatundjaid peaks kuulama”, “välispoliitika pole nii lihtne kui paistab”.

Uue jõuna valimistele suunduvad rohelised (ERE), on hea seisnud uudsete lähenemiste eest suhtumises välispoliitikasse, mis põhiliselt seisneb küll välispoliitika muutmises globaalse keskkonnapoliitika, looduslähedase elustiili ja rahvusvahelise institutsionalismi osaks. Vaja on alternatiivset postmodernset välispoliitikat. Paraku on ka ERE ridadest raske potentsiaalset välisministrit leida. Kristlike demokraatide (EKD) välispoliitiline programm väljendab partei sügavat meeleheidet Eesti tänase olukorra suhtes, mille lahendamiseks ükski plaan sobimatu pole. Partei välisministrikandidaadi sõnul tuleks sõbrustada nii Põhjamaade, Venemaa kui NATOga, aga näidata samal ajal koht kätte USA-le. Välispoliitika tuleks jätta kogenud rindemeeste teha ja rahva tahta, kusagil nende vahel peaksid poliitikat koordineerima Hollandist toodud spetsialistid.

Kokkuvõttes saab uues riigikogus seega olema veelgi vähem välispoliitilist mõtet ja roh­kem sisepoliitilist rahajagamist, mis on üsna üldine trend kogu heaolu-Euroopas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming