Võõral maal

Tiit Hennoste

Jaanus Adamson ? postmodernse õpetaja illustratsioon

Jaanus Adamson. Läbirääkimised. Kirjutisi 1995 ? 2003, Veljesto, 2004.

Mu arust on raske ja natuke mõttetu arvustada esseid ja arvustusi. Mida siis peaks ütlema? Et mina arvan mõnest asjast teisiti kui näiteks Jaanus Adamson? Loomulik asi. Et ilus keel on? On küll. Et kokkuvõttes on see huvitav ja hea raamat. On küll. Aga see oleks vaid üks lause. Ma eelistaksin pigem intervjuusid, tutvustusi jms. Mis võiks meelitada rohkem lugejaid nende lugude juurde. Samas saan sügavalt aru, et kirjutada tuleb. Esiteks sellepärast, et ilma ülekirjutuseta kaovad eesti metakogumikud otsekui musta auku. Ja sellepärast, et olen omal paksukspekstud nahal tundnud, mida tähendab, kui ajaleht sinu aastate tööst mitte sõnagi ei kirjuta, andes selgelt mõista, et see jääb allapoole nende taset, allapoole tõelist kultuuri ega vääri raha ja aja kulutamist.

Ja teine pool ka. Ma pean alustama veel keerulisemas olukorras, kui kirjeldas Mart Velsker Vikerkaares minu artiklikogu arvustades. Igaüks saab kogumikust lugeda Adamsoni ja minu suhte kohta, kes ma olen sattunud kunagi tema isakuju rolli. Ja kes soovis, võis lugeda Loomingust ka tema arvustust minu artiklikogu kohta. Ma ei tea, kas ma pean õigustama, et need asjad ei ole vastastikku seotud?

Ma olen praegu võõral maal. Esiteks Sirbis, kuhu mult on tellitud viimase 17 aasta jooksul üks arvustus. Ja teiseks, ma pole kunagi põhjalikult huvitunud psühhoanalüüsist, mis on Adamsoni kogumiku alus. Asjatundjad õpetavad, et võõrale maale sattudes tuleb esialgu kõndida ettevaatlikult, aga püüda välja näha nagu kohalik (Ära kanna suurt fotoaparaati kõhu peal ega vaata kogu aeg linnaplaani!). Ma püüan.

 

Ülevaade

Adamsoni kogumik on ühes mõttes klassikaline eesti artiklikogu: sinna on kokku pandud 18 teksti kümmekonnast aastast. Siin on kümmekond lugu, mida saab klassifitseerida arvustusena või mis vähemalt tõukuvad konkreetsest teosest. Ja ülejäänud on üldisemad probleemikäsitused, esseed, arutlused, artiklid.

Aga teisalt on see üsna ebatavaline kogu. Osalt seetõttu, et Adamson on kasutanud Eestis vist ainulaadset vormi: pseudodialoogi. Otsinud endale vestluspartneri, andnud talle rootsi perenime, mis eesti keeles kõlab nagu sürrealistlik metafoor (Lindroos), ja ehitanud mitmed lood vestlusena.

Teiseks sellepärast, et kogumikku läbib selgelt ja ühemõtteliselt üks alus: psühhoanalüütiline lähenemine maailmale, keelele, kirjandusele, kultuurile. Kõike, millest ta kirjutab, vaadatakse läbi ühe kindla prilli. See äratab huvi ja hirmu. Huvi, sest alati on põnev vaadata, mida leiab kindla masina abil eri tekstidest. See teeb uurimise objektid võrreldavaks ja see on raamatus alati põnevam kui üksikute tekstide kaupa lugedes. Nii ka Admsonil, kui märksõnad eri tekstides hakkavad kokku jooksma ja assotsiatsioonide ahelad nähtavaks saavad. Aga see tekitab ka hirmu selle ees, kuidas tekstid painutatakse ühe range lähenemise sisse. Ma tunnistan, et ma ise ei usu sell(is)esse lähenemisviisi.

Jah, muidugi olen ma kunagi lugenud Freudi (küll vene keeles põhiliselt) ja Lacani (küll inglise keeles). Olen vähe vaadanud Deleuze?i ja enam Ecot. Et jõuda järeldusele, et minu mõtlemisprobleemidele ei paku neist keegi pinget, lahendust ega tuge. Ja kui ma olen kasutanud mõnda psühhoanalüüsi-mõjulist autorit, näiteks Homi Bhabhat, siis olen püüdnud sealt psühho maha kraapida. Üks, kes mulle midagi andis, oli Harold Bloom oma viisteist aastat tagasi (küll koleda kvaliteediga mikrofilmilt, sest muud tollal polnud), just sellesama väärlugemise ja isateooriaga, mida kirjeldab ka Jaanus Adamson. Enam on mulle tähendanud Barthes.

Teisalt on kindlasti huvitav psühhoanalüü­sida Adamsoni ennast. Sest see raamat on kindlasti ka eneseanalüüsi raamat, selgemalt kui eesti esseistikas ja kriitikas tavaline. Aga see käib mulle, nagu vihjatud, üle jõu ja ka soovi.

Ebatavaline on see, et Adamson on kasutanud ka arvustustes viiteid. See võte jätab tekstidest alati teadusliku mulje, mis aga omakorda peaks tõstma nende autentsust, tõeväärtust, aga koos sellega ka autoriteeti ja võimu. Kui teadus on veel tõeväärtuslik asi. Aga see mõjub ka natuke teistpidi, natuke eputamisena. Ja natuke kahtlasena, eriti kui mõelda sellele, kuidas Freudi ja tema järel ka järelkäijaid on süüdistatud just pseudoteaduslikkuses, otseses valetamises ja võltsimises (millest Adamson ise Jüri Allikust tõukudes kirjutab). On see psühhoanalüütiline enesekaitse? Või lihtsalt väike snobism?

 

Kolm komponenti

Selles raamatus on kolm osa, mida küll paberil piiritletud ei ole. Aga piirid on küllalt selged. Sisseminek. Esimene lugu on alati tähtis. Selles on ainult üks märksõna: imelisus, uskumatus. See annab tausta edasisele lugemisele. Järgneb iha, küllastumatu soov teada saada, kiirustada edasi lugema nagu detektiivteksti lugeja (Barthes?i järgi). Siis kirjanduskriitik kui detektiiv ja detektiivkirjandus kui kirjanduse mudel. Lugu ise (Lugev detektiiv) on klassikaline loeng, selge, loogiline, ülevaatlik. Siis postmodernismi küsimus, Undi kaudu ja taas detektiivilugude juures peatudes. Alles siis jõuab Adamson hetkeni, kui teda tabab idee kriitikast. Tuleb kriitik kui reageerija miskile tema vastas ja reageerimine sellele ängi ja hirmuga, psühhoanalüüs ja pöördumine Harold Bloomi poole teadasaamiseks, mis mul viga on. See on muu seas ka selge ülevaade Bloomi mõju ja väärtõlgenduse teooriast. Nii on kogumiku algusosa aeglane sisseminek kriitiku maailma, tagurpidi teekond oma kriitikuidee alguse juurde.

Siis tuleb porno kui teine oluline dominant, lähtekohaks Silma loo Bataille? hullumeelsed seksifantaasiad. Ja siit oluline märksõna silm. Ja taas jõutakse Barthes?i kaudu lugemise ihani. Iha, ihalemine, liha, ime, imelisus, imemine, psühhoanalüütiku diivan ja bordelli diivan. Suu ja kõnelemine (dialoogid), suhuvõtmine ja söömine. Küllastumatu soov teada saada ja küllastumise mõttepinge lahendused ja seksuaalne, peaks ütlema, atakk.

Kriitika. Siis tuleb kriitika ise, arvustused, milles autor püsib tugevamini konkreetse raamatu juures. Ma ei taha hakata üle analüüsima Adamsoni analüüsitud kirjandustekste: Ehlvesti, Kenderit, Soometsa. Seda enam, et need on kirjanikud, kes on mu jätnud suhteliselt ükskõikseks. Vaid paar lisamõtet.

Paistab, et siin tuleb rohkem mängu surm ja surmatung, mis Adamsoni eespool pole kuigi palju huvitanud. Kas sellest saab midagi järeldada Adamsoni või nende autorite kohta?

Ja teiseks, kuigi need lood seostuvad toodud märksõnadega, on nad siiski palju tagasihoidlikumad, pehmemad, mitte nii afektiivsed nagu eespoolsed teoreetilised tekstid. Nagu eesti kirjanduse seks ei ole Bataille, pigem pisike porno pimedas ja teki all.

Ka need tekstid on täis võõraid nimesid, kelle loodud sõnade kaudu tekstidele lähenetakse. Huvitav on ehk ka see, et minu ajus seostub eesti kirjanduses seksuaalsuse afektiivne, kleepuv maailm paljus Jaan Unduski ilukirjandusega. Aga Unduskit selles raamatus peaaegu ei olegi.

Lõpp. Lõpp on lühike ja karm. Kas sa tunned häbi oma eksistentsi pärast? Kas oksendada või hakata kirjanikuks, pannes teised häbi tundma oma eksistentsi pärast? Mida sa teed pärast mässu? Ja lõpuks: vajame mässu õnnetundeks. See on tegelikult vägagi modernistlik kuulutus, pärast kõike postmodernistlikku.

 

Õpetaja vestlused õpetajaga

Kokkupanduna on näha, et suur osa Adamsoni lugudest on vägagi õpetavad tekstid. Neis on tugeva loengupidaja loogikat, selget ülevaatlikkust keerukate probleemide juurde viimisel. Tekste omal ajal ühekaupa lugedes see nii selgesti minu mälusse ei olnud tulnud.

Teine asi, dialoogid. Need ei ole sokraatilised dialoogid, vaid vestlused kahe poole vahel, kes üksteist täiendavad, assotsiatsioonide ja loogika niiti edasi kerivad. See on pigem vanade kirjandusinimestest sõprade vestlus, mida ma olen näinud ülikoolist peale, ühikatubadest kõrtsideni. Need on tavaliselt väga inspireerivad vestlused, kus mõlemad tabavad märksõnade tagamaid lennult, kus üks pool toetab teist ja vallandab selliselt mõtteid, mida muidu ei oskagi sõnastada. Ma olen leidnud, et on inimesi, kes vabastavad minus mõtted. Aju hakkab tööle ja tekitab ideid ja lauseid, milles ei leia mitte niivõrd lahendust pikkade otsimiste pained, vaid milles sünnivad täpsed mõtted, mille poole pole kunagi püüeldud, mis ilmselt on olnud alateadvuses tükkidena ja oodanud oma aega. On see nüüd psühhoanalüütiline vestlus? Kas sõber on psühhoanalüütik? Mu arust mitte, sest see ei ole oma probleemidele lahenduse otsimine. Adamson on pigem endale sellise vabastava kaaslase välja mõelnud.

Ei saa lahti tundest, et selles raamatus on kesksed märksõnad, mitte tekstid. Ka suur osa konkreetseid arvustusi on eeskätt mingi autorile olulise märksõna lahtikirjutised. Arvustuse alusest pole mõnikord pea üldse juttu. Selliselt jätkab Adamson 1990. aastate alguse kriitika lähenemisviise. Ainult palju subjektiivsemalt. Kui tollal olid arvustused eeskätt autori eruditsiooni demonstreerimise vahendid, siis Adamsoni jaoks on kirjutamine pigem oma probleemidele vastuse otsimise vahendiks. Kuigi selgelt vahetut suhet ängide ja kirjutiste vahel ei ole. Need pole vahetud afektid paberil, ikka on lisaks kõrvaltvaataja, mõtleja, uurija pilk. Sellisena on Adamson kaunis postmodernse õpetaja illustratsioon. Ühest küljest inimene, kes elab teiste sõnade kaudu ja samas õpetab seda teiste sõna taas teistele. Teisest küljest, vaatamata kogu viidete aparatuurile ja loengupidaja loogikale, on kogumik ehitatud nagu tõlgendus- ja sidumisvõimalusi pakkuv luulekogu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming