Värvitud stalinism

Vahur Made

Peaksime kaugenema arusaamast, et NSV Liit oli midagi ühtset ja monoliitset, mis toimis automaatselt. Eesti NSV aastatel 1940–1953: Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Koostanud Tõnu Tannberg. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 15(22). Eesti Ajalooarhiiv. Tartu 2007. 506 lk.

Nõukogude perioodi ajaloo uurimine hakkab Eestis tasapisi omandama tõsisema ajaloouuringute piirjooni. Oluline samm, mille kogumiku „Eesti NSV aastatel 1940–1953” autorid astuvad, on stalinismi ajajärgu (1940–1953) käsitlemine selgelt eristatava perioodina Eesti ajaloos. See annab võimaluse hakata nõukogude ajastule lähenema mõnevõrra vähem emotsionaalselt ning ajaloouurimise seisukohalt produktiivsemalt. Nõukogude aeg hakkab järk-järgult kaotama halli udukogu olemust ning piirjooni hakkavad võtma konkreetsetele ajajärkudele iseloomulikud ilmingud Eestis, NSV Liidus ja Euroopas, mille kohta hakatakse vormima küsimusi, kontseptsioone ja lähenemisteid. Eesti ajaloouuringute vaatenurgast on asutud stalinismi värvima.

On selge, et kui Eestis sellist teed pidi edasi liigutakse ning nõukogude aja kohta järjest selgemaid ja täpsemalt piiritletavaid uurimisküsimusi püstitatakse, jõuame üsna peatselt järjekordse ühiskonnas kirgi kütva ajaloodiskussioonini. Kuidas tõlgendada Stalinile järgnenud aega? Kas see oli „pehmenenud”, talutavam kommunism? Kui selle perioodi kohta kirjutavad ajaloolased midagi positiivset, siis kas Jaak Alliku ja Rein Ruutsoo kõrvale ilmub veel teisigi rõõmustajaid? Kuid Tõnu Tannbergil on õigus tõdedes, et kõik see on juba järgmiste uurimuste pärusmaa (lk 12).

Kogumiku „Eesti NSV aastatel 1940–1953” artiklid võimaldavad välja tuua kaks keskset probleemi stalinistliku perioodi uurimisel Eesti ajaloos. Esiteks: milline oli sovetiseerimise mudel? Kas Eestis toimunud sovetiseerimine on võrreldav NSV Liidu mõjusfääri sattunud Ida-Euroopa riikide sovetiseerimisega? Milline oli sovetiseerimise ja venestamise vahekord?

Teiseks: kas stalinistlikus riigis oli võim kommunistliku partei või julgeoleku käes? Milline oli Punaarmee roll NSV Liidu siseses võimuvõitluses? Olulisim teema, mille käsitlus kogumikust puudub, ongi Punaarmee kohalolek ja tegevus Eesti NSVs pärast 1944. aastat.

 

Eri tüüpi sovetiseerimine

Juba kogumiku avaartiklis märgib Olaf Mertelsmann, et „sovetiseerimise mõistet ei ole kerge määratleda, sest selle sisu on erinenud regiooniti ja riigiti märkimisväärselt” (lk 13). Kogumiku artiklitest joonistubki välja, et ajaloouurijad kujutavad prioriteetsena eri tüüpi sovetiseerimist. Kaarel Piirimäe toetab oma artiklis, mis puudutab NSV Liidu poliitikat Ida-Euroopas aastatel 1944–1949, arusaama, et sovetiseerimine tugines eelkõige vägivaldsetele repressioonidele, mille kaudu peamiseks reaalse võimu omajaks NSV Liidus, vähemalt Stalini ajal, oli julgeolek (lk 173-174). NSV Liitu valitsesid julgeolekuinstitutsioonid, kes olid enda kontrollile allutanud nii NSV Liidu kommunistliku partei kui ka Ida-Euroopa kommunistid. Igasugune võimuvõitlus NSV Liidu ja tema Ida-Euroopa liitlaste kommunistlike parteide eliidi seas oli seetõttu sealse poliitika hägus pinnavirvendus, mis ei väljendanud võimu tegelikku olemust. Piirimäe rõhutab, et selline sovetiseerimine oli valdav just nimelt NSV Liidu satelliitriikides Ida-Euroopas, ning toob klassikalise näitena Poola, nimelt kuidas NSV Liidu julgeolekujõud kehtestasid seal Moskva poliitilise kontrolli.

Samas on Piirimäe artikli kõrval kogumikus mitu kirjutist, mille põhjal võib aru saada, et kommunistlik partei hoidis NSV Liidus siiski poliitilist võimu enda käes ning et see, mis toimus kommunistide võimukoridorides nii Moskvas kui Tallinnas, mõjutas ka reaalset valitsemist. Tõnu Tannberg kirjeldab üksikasjalikult Moskva institutsionaalseid ja nomenklatuurseid kontrollimehhanisme Eesti üle. Ka Valdur Ohmanni artiklist Eesti NSV siseministeeriumi struktuuri ning Pearu Kuuse artiklist NSV Liidu julgeolekujõudude võitluse kohta Eesti vastupanuliikumisega ei jää muljet, nagu oleks võimu jäme ots olnud just julgeoleku käes. Pigem on võimusuhe ja küsimus, kes kelle üle domineerib, hägune ning erineb periooditi.

Omaette temaatika toovad kogumikku Jelena Zubkova ja David Feesti artiklid. Jelena Zubkova kirjutis väärib kõigiti tähelepanu ning on tegelikult kahju, et kogumiku toimetajad on piirdunud tõkeartikliga selle asemel, et paluda Zubkoval midagi uut ja spetsiaalselt kogumiku jaoks mõeldut kirjutada. Igal juhul konkureerib Zubkova väide, mille kohaselt toimus Baltikumis kuni 1950. aastate alguseni (tegelikult 1949. aastani) „mõõdukas” sovetiseerimine, mis püüdis vältida massiivseid repressioone ja klassikalise sovetiseerimise kõiki külgi (näit kollektiviseerimist), Piirimäe repressioonipõhise sovetiseerimise teesiga. David Feest maadleb omakorda põlisrahvuse taaseelistamise poliitikaga ja püüab mõistatada, miks ikkagi püüdis Moskva kuni 1950. aasta EKP VIII pleenumini Eestis edutada eestlastest parteijuhtkonda. Feest ei jõuagi päris kompaktse lahenduseni, kuid nii tema kui Zubkova artiklist jääb kõlama mõte, et Baltikumis toimunud sovetiseerimine erines sellest sovetiseerimisest, mida Ida-Euroopa puhul kirjeldab Piirimäe.

Nimetatud artiklitest võib seega aru saada, et NSV Liit võttis Ida-Euroopa kohe vägivallavalitsuse alla, muutes seal oma peamiseks võimuhoovaks Punaarmee ja julgeolekuorganid, kes pidid tagama, et äsja Moskva võimu alla võidetud territooriumid ei „deserteeruks” ega libiseks tagasi lääneriikide mõjusfääri. Baltikum aga oli juba Moskva oma ning seal polnud otsest kaotsimineku kartust. Seega rakendati seal alguses pehmemat(?), partei- ja põlisrahvusekeskset sovetiseerimist. Alles siis, kui külm sõda ägenes, mindi ka Baltikumis üle standardsele vägivaldsele sovetiseerimismudelile, millega kaasnes intensiivne venestamine.

Erinev sovetiseerimine, erinevad poliitilise võimu kehtestamise mehhanismid. Näib, nagu pakuksid Eesti NSV ajaloo, eriti selle stalinistliku algusperioodi uurimisel metoodilist tuge välispoliitika analüüsis kasutusel teooriad bürokraatia ja organisatsioonide rolli kohta poliitiliste otsuste tegemisel. Üha rohkem peaksime kaugenema arusaamast, et NSV Liit oli midagi ühtset ja monoliitset ning toimis automaatselt. Ning seda enam käsitlema Stalini-aegses NSV Liidus, sh Baltikumis, toimunut kui keerukat huvide kogumikku, kus isikud ja institutsioonid pidevalt võitlesid enda mõjuvõimu suurendamise ja säilitamise nimel.

Ja külm sõda? Kas see tõepoolest mõjutas NSV Liidu poliitikat Baltikumis? Või vajame hoopis laiemat seletust? Praegu võime vaid oletada.

 

Sovetiseerimine veskikivi venestamise kaelasIkka ja jälle mõtlen sellele, mis oleks saanud eestlaste vabadusihast ja Eesti iseseisvusest, kui Venemaa oleks olnud majanduslikult heal järjel, rikas ja hiiglaslikke kasumeid tõotava turumajandusega riik. Kas oleks meie vabadusiha ja püüd oma riigi järele olnud nii suur? Või oleks see iha mattunud majanduskasust kasvava heameele alla?

Kuid ajalugu on tahtnud teisiti. Keiserlik Venemaa elas küll Esimese maailmasõja eel üle suure majandusbuumi, kuid jäi sellegipoolest kaugele maha Lääne-Euroopast. Kommunistide sovetiseerimispoliitika viis Venemaa majanduse omakorda sellisesse seisu, mis sundis iseseisvumisele mõtlema ka kõige rahvusemotsioonitumat eestlast. Riigis, kus jõukus ei kasva, ei tasu elada. Olaf Mertelsmann juhib oma sovetiseerimise mõistet käsitlevas artiklis tähelepanu sellele, et sovetiseerimist ja venestamist tuleb teineteisest eraldi käsitleda. Jelena Zubkova kirjutis juhib omakorda mõneti sotsioloogilisel moel tähelepanu sellele, et venestamise propaganda Eestis ebaõnnestus just nimelt tänu sovetliku majandusmudeli saamatusele. Mida Mertelsmann omakorda kinnitab juba konkreetse majandusstatistikaga artiklis, mis käsitleb Eesti üleminekut turumajanduselt käsu(plaani)majandusele. Seega, vaesel Venemaal pole venestamine edukas.

Ning mõte läheb Stalini rahvusele. Grusiin keset venelasi. Moskvas, Kremlis, Venemaa eesotsas. Ümbritsetud küll mittevene kaaskonnast (juudid, kaukaaslased, ukrainlased jm), kuid ikkagi keset venelasi. See pidi olema hoopis teine (hirmu)tunne kui Mao Zedongil Pekingis Hiina eesotsas olles. Stalin võis arvata, et ta peab olema maksimalist nii klassi- kui rahvusideoloogias. Ning pärandas sellega lahendamatu dilemma oma järglastele.

Kogumik „Eesti NSV aastatel 1940–1953” on täitnud oma eesmärgi sellega, et on Eesti ajalooteaduses tõstatanud stalinismi uurimisega seotud probleeme. Paljulubav algus ootab järge.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming