Vaade 1995. aastale ühiselamu aknast

LEO LUKS

Kui üldiselt möödus 1995. aasta Eestis ilma põrutavate sündmusteta, siis minu isiklikus elus oli aasta ülimalt pöördeline: algas tudengipõli, kolisin Tallinnast Tartusse, vanematekodust ühiselamusse. Kõik see oli ülimalt vahva ning meenutada oleks paljutki. Et mitte nostalgilisse heietamisse uppuda, püstitan tagantjärele tarkust appi võttes järgmise üldistava teesi: toona kestis tudengielus lõbus, kohati anarhiline üleminekuaeg, kus akadeemilist vabadust oli vististi rohkem kui kunagi varem või hiljem.

Kuna üldise õppekorralduse muutumisest Eesti ülikoolides on kirjutatud omajagu, piirdun selles osas väga lühikese visandiga. Enne 1990ndaid oli nõukogude ülikool koos kohustusliku loengutel käimisega, etteantud tunniplaaniga, „punaste“ ainetega, iga võlgu jäädud eksam ähvardas aga stipendiumi kaotusega (kuid stippi said siis kõik õppekava täitjad). Tänaseks välja kujunenud ülikoolisüsteemi õied on kõigile tuttavad: Bologna protsess (s.t kolmeaastane bakalaureuseõpe); ainetele registreerumine koos eksamile ilmumise kohustusega; ranged õppekava täitmise nõuded, mille täitmata jätmisel tuleb hakata õpingute eest tasuma; marginaalse suurusega õppetoetused, mis sunnivad enamikku tudengeid töötama jms. 1995. aasta ei lange kummagi kirjelduse alla: bakalaureuseõpet oli neli aastat, ainetele registreerumisega ei kaasnenud kohustust samal semestril eksamile ilmuda, ülikoolis püsimiseks piisas semestri ainepunktide normi täitmisest pooles ulatuses jne.

Vaade Margot Kase isikunäitusele „Torust“ (1995) Mustpeade maja galeriis.

Vaade Margot Kase isikunäitusele „Torust“ (1995) Mustpeade maja galeriis.

Margot Kask

Samuti ei mäleta ma, et minu tutvusringkonda kuuluvad tudengid oleksid regulaarselt tööl käinud. Kuidagiviisi elati-oldi niisama, enamasti saadi raha vanematekodust. Mõnel oli raha rohkem, teisel vähem – ühikaelu toimis omamoodi tasandusmehhanismina. Mõni ekstreemne elukunstnik elas seal mitu kuud ilma sendi rahata ega olnud sugugi nälga suremas. Sellist kommuunielu soosis asjaolu, et nõukogude aja jäänukina majutati tudengeid ühiselamutesse instituutide kaupa. Tõsi küll: 1995. aastal oli see tava juba murdumas, näiteks ise asusin käopojana bio-geo ühikasse (Narva mnt 27). Viimaks tasub meenutada, et tudengielu oli euroremondist puutumata ühikates küllap ka praegusest odavam; mäletan, et ühikakoha üür oli 1995. aastal umbes 140 krooni (keskmine palk 2375; stipendium, mida küll vähesed said, oli 544) – lisaks oli toona ka kesklinnas mitmeid töölissööklaid; Humalas müüdi õlut poehinnaga jne.

Kindlasti on ühiselamutes alati pulli saanud ning saab ka tänapäeval. Nõukaaja mälestustest võime lugeda, et toonase ühikaelu juurde kuulusid ka aktsioonid à la dekaan tuleb tube kontrollima. Samuti polnud haruldased juhtumid, kus ühikas tehtud suurema koeruse eest ülikoolist eksmatrikuleeriti. 1995. aastaks oli see kõik ajalugu: regulaarselt toimusid valju muusika saatel peetavad koridoripeod; peeti veesõda; katusel tehti lõket ja sealt loobiti alla katki läinud telereid. Halduskord formaalselt mõistagi kehtis: välisukse juures istus valvur, kes võis mõnikord kurjas tujus suuremale korrarikkujale isegi turvafirma kraesse kutsuda. Viimasel puhul ei toimetanud turvamehed korrarikkujat mitte politseijaoskonda, vaid peksid ajastuomaselt läbi. Siiski juhtus sagedamini, et valju muusika peale kohale ilmunud valvur võttis hoopis mõneks ajaks seltskonnas istet ja lasi viinal hea maitsta. Viinast rääkides tuleb öelda, et riigiviina joomine oli toona väga erakordne ja harva esinev snobism, reeglina rüübati salaviina. Tagantjärele fakte meenutades ilmneb, et just 1995. aastal tõsteti kange alkoholi aktsiisi, misjärel maksis „poolik“ poes umbes 45 krooni. Salaviina Rossija liiter maksis kuskil 25–30 krooni. Võib õudusega fantaseerida, mis juhtunuks Tartu ühikates, kui mõnel ärigeeniusel torganuks pähe siin viina pähe metanooli müüa.

Paljud toad olid kaetud seinamaalingutega ning kandsid isegi nimesid, nt Koobas, Catlamaya, Urinaarium. Lisaks ametlikele elanikele elas ühikas ka mitmeid „partisane“, sellise eluviisi põhjuseks võis olla raha või ka ametliku tudengistaatuse puudumine. Meie toa partisaniks oli üksvahe legendaarne bioloog Jäneš, kelle tudengipõli oli alanud juba 1984. aastal – mina läksin siis esimesse klassi.

1995. aastal oli ühiselamu koht, kus aeg seisis, kuid välismaailm hakkas peagi peale suruma. Tasapisi hakati probleemsemat kaadrit välja viskama. 1996. aasta suvel viidi läbi esimene mastaapne aktsioon vaba kulgemise ohjeldamiseks, nimelt ehitati kõikide koridoride ette snepperlukkudega uksed, mille võtmeid jagati üksnes vastava tsooni elanikele. Septembri algul lõhuti küll kogu see kaadervärk pilbasteks. Sellest kerkinud tüli kajastati isegi Tartu raadios, kuid uksed taastati. Peagi algas ühikate euroremontimise kampaania, milleks võetud laenud tõstsid märgatavalt üüri; ka ülikooli suunalt hakati kruvisid koomale keerama ning igavesi üliõpilasi välja viskama. Kui ma 1999. aastal erakasse siirdusin, siis tundus mulle, et kõik enne mind ühikasse tulnud sõbrad on juba lahkunud. 1995. aasta maailm oli ootamatult ruttu varemeisse vajunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming