Vaade Eesti iseseisvumisele soometunud Soomest

Mati Hint

Koivisto suhtumine jäi jäiseks: N Liidu julgeolekuhuvid Balti regioonis on legitiimsed, ka kahtles ta, kas Baltimaade iseseisvus on Soome huvides. Jaakko Blomberg, Vakauden kaipuu. WSOY, Helsingi 2011. 696 lk. Nagu Eestis nii on ka Soomes debatt hilisajaloo üle väga elav: 1918. aasta kodusõja trauma, sõjad Nõukogude Liiduga, finlandiseerumine on teemad, mille kohta on ilmunud raamatukogu jagu kirjandust. Kodusõda on nii valus teema, et avameelselt – mõlemalt poolt vaadates – on seda käsitletud ehk alles paarikümne viimase aasta kestel. Eestis on Soome hilisajaloo olulisteks märksõnadeks „Talvesõda” ja „finlandiseerumine” – esimene tugeva positiivse ja teine tugeva negatiivse märgiga. Nüüd, kus finlandiseerumine on ajalugu, hakkavad ilmuma mälestused ja analüüsid, milles valgusvihku satub ka finlandiseerunud Soome suhtumine Eesti iseseisvumistaotlustesse 1980ndate lõpuaastatest alates. Ühelt mu esimestest Soome sõitudest vist 1990. aastal mäletan viadukti või raudteekanali graniidist seinal valgete suurtähtedega kirja „Baltia vapautuu, Suomi suomettuu”. Soometumise ehk finlandiseerumise täpsem sisu oli siis mulle veel üsna ähmane. Jaakko Blombergi poliitiliste mälestuste raamatu „Vakauden kaipuu” (WSOY, Helsingi 2011, 696 lk) pealkiri on eesti keeles kas „Stabiilsusevajadus” või „Stabiilsuseigatsus”. Raamatu alapealkiri „Külma sõja lõpp ja Soome” („Kylmän sodan loppu ja Suomi”) annab ajaraamid: käsitletud ajal hakkas lühikese nööri stabiilsus asenduma ebakindla vabadusega.

Blomberg (*1942) on olnud pikka aega osaline Soome poliitilise ideoloogia kujundamises. Blombergi taust on finlandiseerumisaastate vasakpoolsus. Ta on koos tuntud politoloogi ja desarmeerimisideoloogi Pertti Joenniemiga avaldanud raamatu „Kahe teraga mõõk”, („Kaksiteräinen miekka”, 1971), mis on üpris Nõukogude-meelne ja soovitab Soome poliitika üles ehitada Soome-Nõukogude sõprus- ja koostöölepingule. Sama tandem on juba 1960ndatel soovitanud Soome ja N Liidu tihedamat sõjalist koostööd. Aastatel 2001–2005 oli ta Soome suursaadik Eestis, mistõttu on Baltimaadel tema poliitilistes mälestustes oluline koht.

Eestis võetakse aeg-ajalt Soome soometumise küsimuses hukkamõistvalt sõna. Blombergi raamat näitab, kui lühikese nööri otsas hoidis Kreml Soomet, kui piiratud oli Soome liikumisvabadus lääne suunas, kui juurdunud prioriteediks sai Soomes idasuhete hoidmine. Kas on põhjust Soomet selle eest nahutada? Eesti, Läti ja Soome sõber, legendaarne USA diplomaat ja poliitik George F. Kennan (1904–2005, töötas enne sõda USA saatkonnas Riias ja konsulaadis Tallinnas ning seejärel USA saadikuna Moskvas) oli üks peamisi külma sõja ehk Nõukogude Liidu ohjeldamise kontseptsiooni autoreid. Kennan oli lähedalt näinud Baltimaade hävitamist ja selle poliitika jätkuna Nõukogude Liidu sõda Soome vastu (Talvesõda). Ometi, kui Korea sõja ajal Nõukogude Liidu ja USA vastasseis süvenes ohtliku piirini, oli Kennani seisukoht, et Soome kuulub Nõukogude Liidu blokki ja USA ei peaks sekkuma, kui Nõukogude Liit hõivab Soome täielikult. USA tooniandvas poliitikas ei vaielnud keegi sellele vastu. Kennan tunnustas mõjusfääride küünilist poliitikat. Ta jõudis ära näha kommunismi kokkuvarisemise ja siis oli tema sõnum vabanenud Ida-Euroopale: nende riikide iseseisvuse alusmüüriks on Venemaa julgeolekuhuvide arvestamine (vt Mikko Majander, George F. Kennan – koko vuosisadan näkijä. – Kanava 2012, nr 3, lk 21–26).

Suurriigid mõtlevad ka tänapäeval mõjusfääride paradigmas, nimetatagu seda siis suurruumiks (Großraum) või lähivälismaaks või informatsiooni ühisruumiks või eitatagu mõjusfääride taotlemist. Alahindamata Ühendriikide mittetunnustamispoliitika retoorikat, on raske mitte märgata, et praktilises poliitikas kehtisid Hitleri-Stalini pakti mõjusfäärid ka pärast sõda ja on õieti ime, et finlandiseerumine aitas Soomel pääseda halvimast.

Mihhail Gorbatšovi perestroika tõi kaasa muutusi, mida Soome ametlikus poliitikas tajuti ebastabiilsusena, Soome status quo’d ähvardavana. Blomberg on selle sõnastanud nii: kas eelistada vabadust või stabiilsust? Soome vastus oli: pigem stabiilsust. President Mauno Koivistole olid idasuhted ülitähtsad. Iga juhivahetuse järel N Liidus oli Koivisto kohe Moskvas suurriigi uut juhti tervitamas: Brežnev, Andropov, Tšernenko, Gorbatšov.

NSV Liidu lagundas rahvuste iseseisvumispüüdlus, mis algas Eestist. Blomberg nimetab 40 kirja, fosforiidisõda, IME-t, öölaulupidusid (väites muuseas, et Karl Vaino küsis Moskvast luba öölaulupidude jõuga laialiajamiseks), Rahvarinnet, 16. novembrit 1988. Lääneriigid ja Soome toetasid Gorbatšovi iga hinna eest, aga just 1988. aastal, kui Eestis madin alles täie hooga lahti läks, oli perestroika suurtes raskustes: 60% N Liidu tööstustoodangust andnud sõjatööstuskompleks avaldas jõulist vastuseisu tööstuse struktuuri muutmisele ja pingelõdvenduspoliitikale, sama tegi ootuspäraselt sõjaväe (viis miljonit meest tegevteenistuses) kõrgem juhtkond. Vanameelne parteiladvik eesotsas Jegor Ligatšoviga hoidis kinni nii maailmarevolutsiooni ideoloogiast kui ka Brežnevi doktriinist, mis õigustas sekkumist nn sotsialistlike riikide siseasjadesse. Samal ajal hakkas Ida-Euroopa Moskva mõjusfäärist välja libisema. Paradoksaalsel kombel hoiti Soomet Kremli hooldusaluse staatuses veel selle järelgi ja Soome poliitikud eesotsas president Koivistoga lasksid sel seisundil kesta.

Soome taotles, et teda peetaks lääne ja ida vahele kuuluvaks erapooletuks lääneriigiks, sillaehitajaks, kelle välispoliitika määrab geopoliitiline reaalsus. Idasuhted ja idakaubandus olid prioriteet, Paasikivi-Kekkoneni liin ning eriti sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise leping NSV Liiduga aastast 1948 peaaegu põhiseaduse staatusega. Seda lepingut pikendati 1983. aastal 2003. aastani ja sõpruslepingu liturgiat kasutati Soomes ka siis veel, kui seda Moskvast enam ei nõutud! Koivisto ja Gorbatšov sõbrunesid, neil oli tihe kirja- ja infovahetus. Soome poliitiline juhtkond pidas Soome julgeolekule kõige paremaks, et suure idanaabri julgeolekuhuve võetakse arvesse. Moskva jälle pidas enesestmõistetavaks, et Soome kuulub N Liidu mõjusfääri. Soome lühike nöör ilmnes rahvusvahelises poliitikas pidevalt. Kui N Liit tungis Afganistani (1979), siis hoidus Soome ÜROs invasiooni hukkamõistu poolt hääletamast, kui Lääne-Euroopa hakkas ühinema Euroopa Liiduks, siis jäi Soome sellest protsessist kõrvale; otsiti asendusliite, mis oleksid Moskvale vastuvõetavamad. Veel 1988. aasta lõpus võttis ametlik Soome ELiga ühinemise suhtes sõnaselgelt eitava hoiaku.

Baltimaade iseseisvusvõitlus ja Soome

Aastal 1988, kui Eestis algas iseseisvusliikumine, tähistati Soomes N Liiduga sõlmitud sõpruslepingu 40. aastapäeva; aasta varem oli president Koivisto Moskvas ja Helsingis pidanud kõne Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva puhul. (Samale tähtpäevale pühendati 1987. aastal 6. novembril pidulik koosolek Tallinna linnahallis; seda koosolekut juhatas Arnold Rüütel ja kõne pidas Karl Vaino.) Baltimaade seisund ei olnud rahvusvaheliselt de iure nii kindel, nagu Eestis meeldis uskuda. Rootsi, Holland ja Uus-Meremaa olid juriidiliselt tunnustanud Baltimaade liitmise N Liiduga, sõnaselgelt polnud andnud sellist tunnustust üksnes USA, Vatikan ja Iirimaa; teised käitusid nii, nagu reaalpoliitika nõudis: juriidilist tunnustust ei antud, aga see oli kõik. Ka USA oli perestroika-aastatel ettevaatlik, sealt hakkas kostma koguni hääli, et mittetunnustamispoliitika on oma aja ära elanud ning kõige olulisem on Gorbatšovi demokratiseerimispoliitika ja relvastuse vähendamise toetamine. President Bush ja isegi CIA kartsid kõige rohkem N Liidu lagunemist (ka tuumarelvade pärast), kui Baltimaad iseseisvuvad. Soome ametliku vaate järgi oli Balti küsimus N Liidu siseasi, millesse Soome ei puutu. Nõukogude Liit mõistagi survestas Soomet selles suunas.

Siiski loodi Soome välisministeeriumis Eesti-töörühm (sinna kuulus ka hilisem saadik Eestis Jaakko Kaurinkoski). Blombergi enda seisukoht tol ajal oli, et Soome ei saa ajada Moskvale mittemeelepärast poliitikat ning et Baltimaade iseseisvust saab tunnustada alles siis, kui iseseisvus on kokku lepitud Baltimaade ja N Liidu vahel. Nii arvas ka Max Jakobson.

Kevadel 1990 valiti Baltimaadel peaaegu demokraatlikult uued ülemnõukogud, kes astusid otsustavalt riikide iseseisvuse taastamise teele. 18. märtsil 1990 aastal tuli kokku Eesti Kongress. Eestis oli nüüd kaks seadusandliku kogu staatusele pretendeerivat institutsiooni, kuid ainult Ülemnõukogul oli legitiimsus ka Moskva silmis. Moodustati Edgar Savisaare üleminekuvalitsus. Eesti Kongressile Blomberg kuigi palju tähelepanu ei pööra.

Koivisto suhtumine jäi jäiseks: N Liidu julgeolekuhuvid Balti regioonis on legitiimsed, ka kahtles ta, kas Baltimaade iseseisvus on Soome huvides. Alles Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ees kõneldes maikuus 1990 avaldas Koivisto mõõdukat sümpaatiat Baltimaade iseseisvuspüüdlustele. President Rüütel kõneles Helsingis Paasikivi seltsis sama aasta 24. augustil. Tema sõnum oli: tingimata täielik iseseisvus. Koivistole ei jätnud Rüütel soodsat muljet: ehk ka seepärast, et Koivistole oli kõige tähtsam Gorbatšovi uuendamispoliitika õnnestumine ning Baltimaade jäämine uuenenud N Liitu polnud Koivisto meelest üldse halb väljavaade. Pariisi tippnõupidamisel novembris 1990 puudutasid mitmed kõnelejad Baltimaade küsimust, kuid mitte Koivisto. Soome ja Eesti inimeste ja asutuste vahelised kontaktid arenesid siiski kiires tempos. Soome ettevõtjad alustasid investeerimist Eestisse. Soome konsulaadipunkt Tallinnas väljastas 1990. aastal juba 100 000 viisat.

Soome lühike nöör

Nõukogude Liidu invasioon Afganistani (detsembris 1979) tekitas Soomes arusaadavat ärevust. Invasioon näitas, milleks idanaaber puhverriikides valmis on. Blombergi väitel soovis Koivisto aidata N Liidul Afganistanist välja tõmbuda, nii et N Liit ei kaotaks täielikult nägu ja Kabulisse jääks Nõukogude-meelne valitsus. Soome tahtis olla idanaabri sõber, kel pole põhjust midagi sellesarnast karta. Võib-olla pääses Poolagi invasioonist seetõttu, et Afganistanis ei läinud N Liidul nii nagu loodetud.

Pärast N Liidu sissetungi Afganistani loobus president Ronald Reagan pingelõdvenduse taotlemisest. USA hakkas toetama Talibani ja käivitas jõulise võidurelvastumisprogrammi. Maailmas oli selle tulemusena tipphetkel kokku 50 000 tuumalõhkepead lõhkejõuga miljon Hiroshimat, 63 000 tanki ja 10 000 ründelennukit. See oli Brežnevi ja tema järglaste aeg. Kui lääs hakkas uskuma Gorbatšovi uuendamispoliitikasse, loobus Reagen „kurjuse impeeriumi” sõnaühendist ja alustati desarmeerimist.

Perestroika-eelne N Liit pidas Euroopa Nõukogu endale ebasõbralikuks ühenduseks. Vastavalt sellele hoidis ka Soome Euroopa Nõukogust distantsi. Soome võeti Euroopa Nõukogu täisliikmeks alles 1989. aasta maikuus ja paar kuud hiljem sai ka N Liit Strasbourg’is erikülalise staatuse (täisliikmeks sai Venemaa alles 1996). Aga Euroopa Liidu küsimuses oli Soome ametlik seisukoht, et erapooletuspoliitika ei sobi kokku ELi liikmesusega. Seda, et maailmapilt juba lähikuudel radikaalselt muutub, ei ennustanud 1989. aastal ükski juhtiv Soome poliitik. Sõprusleping N Liiduga oli endiselt prioriteet. Ja siis ütleb Gorbatšov oktoobris 1989, et ELiga ühinemine on Soome oma asi. Võttis aega, kuni Soome poliitikud uue olukorraga harjusid. Sõpruslepingu asemel hakati nüüd Soome välispoliitika nurgakivina rõhutama neutraliteeti.

Euroopa Liit oli hukka mõistnud 1991. aasta jaanuari veresauna Vilniuses, isegi seda tõlgendati Soomes kui Soome neutraliteediga kokkusobimatut sammu. Kui Rootsi otsustas ELi liikmesust taotleda juunis 1991, siis Soome kogus veel terve aasta julgust – kuni N Liitu enam polnudki! Nii suur oli Soome finlandiseerumise inerts. Kogu Soome ELiga liitumise protsessi kestel kumab Soome poliitikas läbi hirm Baltimaade sõjalisse kriisi sattumise ees. 1992. aastal oldi Soomes enam-vähem üksmeelselt veendunud, et Baltimaadel tuleb konflikt (ega see kaugel olnudki!). Oli ju lagunevas N Liidus juba konflikte olnud ja Tšetšeenias tuli pärissõda. Tšetšeeniast on Blombergil vähem romantiline arusaam kui Eestis. Blomberg ütleb, et Džohar Dudajevi Tšetšeeniast kujunes organiseeritud kuritegevuse ja narkokaubanduse keskus. Dudajevi kiituseks ütleb Blomberg, et Dudajev keeldus jaanuaris 1991 täitmast käsku hõivata Tallinn.

Sügis 1991 ja 1992. aasta oli võimaluste aeg. Jaapanile vihjati (Ruslan Hasbulatovi isikus) Kuriilide tagasisaamise võimalust, Soomes kõneldi Karjala tagasisaamisest (see küll ärritas Moskvat, Eestil oleks võib-olla võimalik olnud taotleda praegusest soodsamat piiri Setumaal). ELiga liitumisläbirääkimised ei olnud Soomele kerged ja probleeme tekitas ka püüdlik hirm N Liidu ees. Selles seoses korratakse Soome välispoliitika uut doktriini Blombergi raamatus nagu mantrat: sõjaliste blokkidega mitteliitumine ja usutav iseseisev kaitsevõime.

Soome neutraliteedipoliitikale anti sõjalistest liitudest väljajäämise tõlgendus. Seejuures mõisteti Soomes hästi, et kriisiolukorras oleks NATO solidaarsusprintsiip ainus julgeolekutagatis ka ELi riikidele. Soome välispoliitika tahtis olla Rootsi omaga sarnane, aga samal ajal kinnitas Soome, et ei taha mis tahes olukorras olla Venemaa vastaspoolel ja jääb erapooletuks konflikti korral lähinaabruses (= Baltimaadel). Rootsi, just vastupidi, oli peaminister Carl Bildti isikus novembris 1993 sõnaselgelt kinnitanud, et kaalub neutraliteedist loobumist, kui konflikt peaks puudutama Baltimaid (eriti ohustatuks peeti Eestit ja Lätit).

Talvel 1991-1992 oli Soomes mitu parteid hakanud ELiga liitumist toetama. Idasuhted Jeltsini Venemaaga polnud enam nii hirmutavad. 1992. aasta märtsis hääletas Soome parlament ülekaalukalt ELiga liitumise poolt. Koivistost sai lõpuks ELiga ühinemise pooldaja, aga liitumise kehtima hakkamise hetkel oli Soome presidendiks juba Martti Ahtisaari, kes – erinevalt Koivistost – toetas ka Baltimaade liitumist ELiga. Ka toetas Ahtisaari Koivistost erinevalt Baltimaade lähenemist Põhjamaadele.

Kui üldse millalgi, siis oleks Venemaa Karjala küsimusest valmis olnud rääkima talvel 1991-1992, Venemaale kõige raskemal ajal. Koivisto oli kindlalt selle vastu, et Venemaa ajutist nõrkust ära kasutataks. (Eestis oli kõik vastupidi: kujutleti, et Eesti hakkab Venemaale dikteerima piiritingimusi ja et see aeg ei lõpe kunagi.) 1992. aasta märtsis jättis Soome ELiga liitumise taotluse. Piiriküsimus maeti maha: Soome lähtus sellest, et EL ei vaata hästi liikmekandidaadile, kellel on piiriprobleem. President Ahtisaari Venemaa-visiidi ajal mais 1995 mõistis Jeltsin hukka Stalini vägivallapoliitika tulemusena Talvesõja alustamise ja Karjala liitmise Venemaaga, aga sellest ei järgnenud muidugi enam midagi.

Soome liitumine EL-iga vormistati juunis 1994 ja liikmesus algas 1995. aasta alguses. Soome integreerus läänega rohkem kui eales varem. Soome NATOga liitmist ei peetud tollal Soome aktuaalseks probleemiks. Erinevalt Eestist peeti/peetakse aga Soomes tähtsaks tõmmata Venemaa kaasa Euroopa arengusse. Selles oli Koivistol õigus, et Venemaa säilib suurriigina.

Imede aasta 1989

1989. aasta pealkirjastab Blomberg kui „Imede aasta”: N Liidus toimusid Rahvasaadikute Kongressi suhteliselt vabad valimised, Gorbatšovi ja Jeltsini vastuolud teravnesid ning Jeltsin tõusis poliitikataevasse, Ida-Euroopas hakkasid kommunistlikud režiimid kokku varisema, Baltimaade rahvarinded organiseerisid Balti keti, Berliini müür varises, Andrei Sahharov ergutas demokraatlikku liikumist N Liidus (kahjuks suri ta samal aastal), jõulu eel tunnistas Rahvasaadikute Kongress Moskvas Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli olemasolu (Blomberg unustab märkida Baltimaade rahvasaadikute rolli omaksvõtu saavutamisel), desarmeerimine edenes, Varssavi liit lagunes.

24. veebruaril heisati Toompeal sinimustvalge, mais kuulutasid Baltimaade rahvarinded Tallinnas, et eesmärgiks on nende riikide täieliku iseseisvuse taastamine läbirääkimiste teel, rahvarinded loobusid liidulepingu taotlemisest. Algas Eesti tootmisvõimsuste toomine Moskva alluvusest Eesti kontrolli alla, kuid peaminister Indrek Toome seletas Soome ministrile ikka veel, et eesmärgiks on saavutada Eestile samasugune staatus, nagu Soomel oli autonoomia ajal tsaaririigis. Ajaloo iroonia näide on Gorbatšovi visiit juunis 1989 Lääne-Saksamaale, kus ta kõneles Helmut Kohliga ka kahe Saksamaa ühinemisest – Gorbatšovi arvates oli see võimalik 50 või 100 aasta jooksul! Veel oktoobris 1989 Soomes visiidil olles väitis Gorbatšov, et kahe Saksamaa ühinemine ei ole realistlik – kaks nädalat hiljem oli Berliini müür lammutatud. Koivisto sekundeeris Gorbatšovile selle järelgi: „Jutud Saksamaade ühinemisest äratavad rahutust nii idas kui läänes.”

Lääs kartis kaost, kui N Liit peaks lagunema. Bushi ja Gorbatšovi kohtumisel Maltal detsembris 1989 lepiti kokku, et Gorbatšov ei kasuta Baltimaadel jõudu ja Bush ei survesta Gorbatšovi Balti küsimuses. See kokkulepe jäeti avalikkuse eest varjatuks. Lääs polnud üksmeelne ei Saksamaa ühendamise küsimuses ega Baltimaade suhtes. Rootsi välisminister Sten Andersson esines 1989. aasta lõpus Tallinnas, Vilniuses ja Moskvas üpris nõukogudemeelselt. Koivisto uusaastakõne puhul 1989/1990 meenutab Blomberg Savisaare väidet, et Soomele oli Koivisto isikus antud Balti küsimuses Moskva huvide modereerija roll. President Koivisto ja peaminister Harri Holkeri kinnitasid Eesti kommunistlikele juhtidele (Vaino Väljas, Indrek Toome, Mikk Titma) korduvalt, et koostöö Soome ja Eesti vahel toimub ainult Moskvaga kokku lepitud raamides.

Impeeriumi lagunemine ja Soome

Blomberg annab üldpildi ka Kesk-Euroopa vabanemisest, nii paigutub Baltimaade areng laiemasse konteksti. Blombergi hinnangud on iseseisvad. Näiteks kindal Wojciech Jaruzelskit on pärast kommunismi kokkuvarisemist süüdistatud Solidaarsuse algatatud demokratiseerimise lämmatamises ja riigireetmises. Blomberg ütleb: Jaruzelski juhtis kõrvale N Liidu sõjalise sekkumise ohu.

Gorbatšov oli juba nõus andma Baltimaadele eristaatuse N Liidu sees. (Hilja!) Impeerium ei toiminud enam. Taga-Kaukaasias oli Armeenia-Aserbaidžaani sõjaline konflikt ja etniline vägivald Lõuna-Osseetias. Vallandus liiduvabariikide suveräänsusdeklaratsioonide paraad, kuigi suveräänsuse all ei mõeldud täielikku riiklikku iseseisvust nagu Baltimaadel. Gorbatšovi algatusel tühistati konstitutsiooniga garanteeritud kompartei eristaatus. Jeltsin tõusis Venemaa juhiks ja astus 1990. aastal komparteist välja. Jeltsini ja Gorbatšovi võimuvõitlus tõukas Gorbatšovi lähenema vanameelsete leerile, uuendusmeelne Aleksandr Jakovlev aga kaugenes Gorbatšovist.

1990. ja 1991. aasta meeleolusid ning lääne vaatlejate ja diplomaatide kimbatust kirjeldab Blomberg nii: „Baltimaalaste nägemusel ja toimimisel ei tundunud olevat seost reaalsusega. [—] Kahtlemata elasid baltimaalased ühes teises reaalsuses. Nad taotlesid midagi sellist, mis vaatlejate arvates oli võimatu, aga see ei takistanud neid seda taotlemast” (lk 180). Margaret Thatcher suhtus Saksamaa ühinemisse eitavalt, samuti François Mitterrand. Saksamaast kardeti jälle tõusvat Euroopa suurvõimu. Kui seda takistada ei õnnestunud, siis alustas Mitterrand Saksa-Prantsuse telje ehitamist ühinevas Euroopas. Helmut Kohlile jälle oli tähtis kahe Saksamaa ühendamine, Baltimaad jäid loomulikult selle varju (nii nagu Balti keti varjutas Berliini müüri murdmine). Gorbatšov „müüs” Ida-Saksamaa Lääne-Saksamaale ja NATO-le majandusabi eest, Ida-Saksa juhtide arvamust ei küsitud (ja õigesti tehti).

Selleks, et N Liit soostuks ühinenud Saksamaa NATO-liikmesusega, lubas USA riigisekretär James Baker Gorbatšovile, et NATO rohkem ida suunas ei laiene ja ka DDRi territooriumile ei paigutata NATO sõjajõude. Paberile seda aga ei pandud ja on ju teada, mis sellistest lubadustest ajaloos saab. Ka Blomberg ise ei pidanud NATO laienemist Venemaa piiridele heaks. Aga ühinenud Saksamaa jäi NATOsse ning Saksamaast sai peagi Euroopa Liidu tugevaima majandusega riik, sotsialismimaade Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (nn Comecon) tegevus aga lõpetati 1990. aastal. Soomele tähtis idakaubandus hakkas tekitama probleeme. N Liidu võlg Soomele kasvas, aga sellest ei tahetud avalikult kõnelda. Ammendamatul idaturul polnud kvaliteet olnud tähtis, aga olukord muutus, kui Soome toodang pidi hakkama konkureerima lääne turgudel. Lootus saada idapiiri taha leplikum naaber varjutas Soome poliitikas muu, ka Baltimaad.

Jaanuaris 1991 ei uskunud enamik lääne juhte Baltimaade iseseisvumisse. Koivisto suhtumine läks koguni kaledamaks: Balti küsimust saab käsitleda ainult N Liidu siseasjana. Gorbatšov tänas Koivistot mõistva ja „objektiivse” suhtumise eest – Vilniuse ja Riia järel! 1991. aasta augustiputši eesmärgiks oli takistada uue liidulepingu allakirjutamist ja säilitada endine N Liit. Soome ei võtnud putši suhtes selget seisukohta, oldi valmis sellekski, et putš õnnestub ja N Liidu juhtkond vahetub. Hiljem hakati seda häbenema.

Soome valis Gorbatšovi, Eesti Jeltsini

1991. aasta jaanuari alguspäevadel käis peaminister Savisaar Helsingis. Koivisto keeldus teda vastu võtmast, presidendi asemel kuulas Savisaare üle peaminister Harri Holkeri. Savisaar lootis, et Põhjamaad hoiataksid ühiselt N Liitu jõu kasutamise eest Baltimaadel. Holkeri ei pidanud sedagi võimalikuks. Blomberg tsiteerib Savisaart: Soome eliiti vaevas uskumatult suur hirm N Liidu ees. Samal ajal hakkas Soome ajakirjandus üle tulema Baltimaade poolele. Koivisto võttis Baltimaade küsimuses sõna 10. jaanuaril 1991 (vahetult enne vägivalda Vilniuses ja Riias): tavapäraselt esitas ta N Liidu stabiilsust kõige tähtsamana ja noomis Baltimaid, et need ei soovi iseseisvuse taotlemisel N Liiduga läbi rääkida selle konstitutsiooni põhjal. Soome ajakirjanduses iseloomustati Koivisto sõnavõttu Suure Venna hoiakuna. Kolumnist Jarmo Virmavirta kirjutas, et tal oli häbi.

Soome tahtis korraga tõestada nii oma lojaalsust N Liidule kui ka läänemaisust. Koostöö Põhjamaadega sidus Soomet läänega, aga kui aastatel 1990-1991 Taani ja Island hakkasid toetama Baltimaade iseseisvumistaotlusi, siis oli see Soomele probleem. Eriti ärritas Koivistot Taani välisministri Uffe Ellemann-Jenseni radikaliseerunud suhtumine Baltimaade iseseisvustaotlustesse. Ka Rootsi asus varasemast jõulisemale positsioonile. Soome seisund Põhjamaade hulgas osutus jälle alamõõduliseks – Soome ei saanud selle liiniga liituda.

Märtsis 1991 olid Baltimaade iseseisvusreferendumid teada-tuntud tulemuste ja mõjuga, aga kodusõda laguneva Jugoslaavia endiste osariikide vahel raskendas Baltimaade taotluste mõistmist läänes. Ka ametlik Soome uskus veel 1991. aastal, et N Liit elab üle kõik muutused. Gorbatšov tahtis N Liitu koos hoida, Jeltsin aga vabariikide iseseisvust, sest ta tahtis saada Venemaa tõeliseks presidendiks. 1991. aasta 13. jaanuaril tegi Jeltsin kiirkäigu Tallinnasse, kirjutati alla Balti riikide ja Venemaa vastastikused suveräänsustunnustused (oma osa selles diplomaatias võis etendada Jeltsini ja Rüütli vaheline sümpaatia). Jeltsin taotles N Liidu laialisaatmist juba suvel 1991 ning seetõttu oli Baltimaade iseseisvus kindlasti tema plaanides. Selles protsessis kasvas Jeltsin sotsiaaldemokraadiks (ta oli 1990. aastal astunud komparteist välja) ja valis Venemaa teeks turumajanduse.

Koivisto seisukoht oli, et Soome ei peaks tunnustama Eesti iseseisvust, enne kui Eesti ja N Liidu suhted on selgunud, sest Soome ei saa toetada N Liidu lagunemist! Baltimaade rahvaste ja president Koivisto soovid olid täiesti vastakad: Koivisto soovis, et N Liit püsiks, Baltimaade rahvad soovisid, et see laguneks. Ka hiljem oli Koivisto seisukohal, et Baltimaad iseseisvusid N Liidu lagunemise tõttu, Baltimaadel aga polnud selles lagunemises mingit osa. Blombergi seisukoht on, et N Liidu lagunemine algas Baltimaade (esimesena Eesti) iseseisvuspüüetest ning Jeltsini juhitud Venemaa poliitikal oli selles otsustav tähtsus, mida näitas ka Baltimaade iseseisvuse kiire tunnustamine Venemaa poolt pärast 20. augustit 1991. Selle üle arutledes jagab Blomberg tunnustust Savisaare julgusele putši päevadel (riskantne reis Stockholmist Helsingi kaudu Tallinna). Putšijärgsetel päevadel oli peaminister Esko Aho see, kes surus läbi Soome-poolse tunnustamise: Soome on valmis looma diplomaatilised suhted Baltimaadega.

Venemaa suhtumine Baltimaadesse muutus 1992. aastal, kui Jeltsin oli saanud Venemaa presidendina täisvõimu. Sündis „lähivälismaa” termin, mis õigustab mõjusfäärikontseptsiooni. Venemaa kiires tunnustamisotsuses ei olnud võetud seisukohta, kas tunnustatakse Eesti Vabariigi jätkuvust või uut riiki. 1992. aastal hakkas Venemaa oma tunnustamist tõlgendama kui uue, N Liidust lahkunud riigi tunnustamist. Blomberg väidab, et USA aitas saavutada Vene armee Baltimaadelt väljaviimisel vajalikku kompromissi, mille koostisosaks oli ka Nõukogude armee eruohvitseride õigus jääda elama Eestisse ja Lätti. Blomberg tunnistab ka, et Soome ei osanud või ei julgenud pikka aega näha positiivseid seiku, mida Baltimaade iseseisvumine Soomele kaasa toob. Püüti põhjendada seisukohta, et Venemaal on legitiimsed julgeolekuhuvid Balti riikides.

Kas finlandiseerumisele oli alternatiivi?

Soome arvati läänes täiesti üldiselt N Liidu mõjusfääri kuuluvaks. N Liit püüdis Soomet kõigiti ka sõjaliselt siduda. 1948. aasta sõprus- ja abistamisleping võis olla sovetiseerimise alternatiiv, millega Moskva leppis. Alles perestroika ajal muutus Soomele probleemiks, kuidas sõpruslepingust lahti saada. Kas finlandiseerumisele oleks olnud alternatiivi? Ei – alternatiiviks oleks olnud Soome okupeerimine või rahvademokraatiaks pööramine. Ükski lääneriik poleks midagi selle vastu ette võtnud, sest reaalpoliitikas arvestati Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärgedega ka sõja järel. Veelgi enam. Viidet Molotovi-Ribbentropi paktile kasutas president Koivisto jaanuaris 1991 pärast veresauna Vilniuses ja Riias: ei ole põhjust oletada, et lääs nõuaks N Liidu tagasitõmbumist Baltimaadest; Saksamaa lubas Baltimaad N Liidule ja Teise maailmasõja ajal lääneriigid tegelikult soostusid sellega. Ajalooline ülekohus ei õigusta baltimaalaste nõudmist iseseisvus taastada, sest Soome ju on leppinud ülekohtuga (lk 293)! Koivistole (nagu ka lääne suurriikide juhtidele) oli stabiilsus palju tähtsam kui Baltimaade vabadus.

Raamat annab ülevaate Euroopa poliitika tulipunktidest kuni sajandivahetuseni, kaasa arvatud augustis 1991 alanud sõjad endise Jugoslaavia territooriumil, Eesti ja Läti kodakondsuspoliitika jpm. Soome on suhtunud eitavalt oma sõdurite saatmisse võõrastesse sõdadesse (Eesti mitte), Soome on pooldanud tuumarelvavaba Põhjala poliitikat. (Eesti poliitikud, kes on välgutanud NATO tuumarelvade enesetapjalikku kutsumist Eestisse, peavad teadma, et selline mõte tekitaks pingeid ka suhetes Põhjamaadega.) Kas finlandiseerituspoliitika oleks võinud lõppeda varem, ilma et sellest Soomele midagi hullu oleks juhtunud? Tõenäoliselt küll. Aga pole meie asi vanemat venda õpetada, lõppude lõpuks on nemad ellujääjad.

Eestis oli juba iseseisvusvõitluse algusest reaalsust ja soovunelmaid segamini aetud, Soomes ei julgetud mõnel ajal soovuneledagi. Siiski on iseseisvuse säilitamine Soome poliitikute mitme põlvkonna meistritöö. President Paasikivi päevaraamatuid (eriti aastatest 1944–1956) on praegugi masendav lugeda: N Liidu surve Soomele oli jõhker ja pidev, seda olukorras, kus Helsingi külje all olid Nõukogude tankid ja Soome kommunistid ootasid N Liidult Soome ülevõtmisaktsioone. Eesti saatus ja Ida-Euroopa maade järjestikune sundimine N Liidu satelliitideks oli Paasikivile hoiatuseks – seda saatust tuleb vältida iga hinna eest. Just kõige ohtlikuma aja finlandiseerijad – presidendid Paasikivi ja Kekkonen – ei unustanud Eestit. Soome oskas ellu jääda. See on ka Eesti õnn.

Seda laadi raamatute puhul ütleb midagi ka viidete arv nimeindeksis. Eesti poliitikud ei saa võistelda Koivisto või Gorbatšoviga, eestlaste omavaheline edetabel on selline: Lennat Meri 18, Edgar Savisaar 16, Arnold Rüütel 11, Vaino Väljas 7, Indrek Toome 6, Mikk Titma 2, Endel Lippmaa 2, Tunne Kelam 2, Marju Lauristin 1, Siim Kallas 1, Tiit Made 1.

Raamatu võimaliku tõlkimise puhul peaks asjatundlik toimetaja õiendama mõningaid vigu: lk 168 väidetakse, et intrite 15. mai (1990) Toompea ründamise ajal olid parlamendihoones Savisaar ja Meri peaaegu üksi; sellist teadmist Eestis ei ole. Märgitakse, et Savisaare valitsuse ministritest Endel Lippmaal ja Lennart Merel oli Eesti Kongressi taust, viimasel oli siiski ka Rahvarinde taust. Molotovi-Ribbentropi salaprotokolli ülestunnistamine ei toimunud mitte sügisel 1989, vaid jõulu eel. Venemaa tunnustus Eesti iseseisvusele ei saanud tulla juulis-augustis 1991, vaid pärast 20. augustit (lk 289).

Raamatus esineb sama materjali kordamist mitmes kohas. Sündmuste ajatabel puudub ja daatumite vähesus häirib: kui pikas arutelus kõneldakse üksnes nädalapäevadest, siis veerand sajandit hiljem on juba ka asjadega kursis oleval inimesel tüütu hakata nädalapäevi seostama kuupäevadega. Jaakko Blombergi raamat on oluline sissevaade finlandiseerumise hilisele etapile, meile aga vajalik kõrvalpilk Eesti iseseisvumisprotsessile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming