Vaade maailmavaateta vaateisse

Poliitikute tööturul paremate isikute nimel võitlevad massiparteid ei saa endale selgelt eristuvat (kultuuri)poliitikat lubada.

Ott Karulin

Hilissügisel võttis minuga ühendust üks Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) poliitik palvega anda sisend nende valimisprogrammi. Kuna plaanisin valimiste eel analüüsida võrdlevalt erakondade kultuuripoliitikat ega tahtnud oma erapooletust kompromiteerida, loobusin pakutud võimalusest. Jaanuaris sain samalt poliitikult veel ühe kirja, mille manuses oli Reformierakonna (RE) valimisprogramm. On vist paratamatu, et poliitikute tööturul paremate isikute nimel võitlevad massiparteid ei saa endale selgelt eristuva maailmavaatega poliitikat lubada, saati siis kultuuri osas, mille puhul veel üle-eelmistel riigikogu valimistel piirdus enamik parteisid põhiseaduse preambuli tsiteerimisega. Sel korral on olukord vähemalt mahulises plaanis märksa rõõmustavam ning ilmselt on siin oma teene ka eile aasta tagasi riigikogus vastu võetud dokumendil „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ (edaspidi Kultuur 2020), mille struktuuri ja seatud eesmärke oli parteidel oma valimisprogrammi hea üle kanda. Selleks ta ju tehtud saigi.

Kahjuks pole väiksemad erakonnad nimetatud spikrit üles leidnud, aga sama võib öelda ka nende muude valdkondade poliitika kohta. Nii piirdubki Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) vaid loosungitega: „Kaitseme eesti keele ja kultuuripärandi säilimist. Samal ajal peame oluliseks Eestis elavate erinevate rahvuste keele ja kultuuride toetamist. Töötame selle nimel, et meie inimesed ei vastanduks teineteisele.“ Toredad eesmärgid kõik, aga ei ühtki ideed, kuidas neid saavutada. Samavõrd lakoonilised on ka Eesti Iseseisvuspartei (EIP) lubadused: „Rahvuskultuur on eeldus rahvuse püsimajäämiseks, annab impulsi saavutuskultuurile.“ Siiski aimdub sellest lausest maailmavaadet – kõige olulisem on rahvuslikku identiteeti kasvatav harrastuskultuur ning kutselised kultuuritegijad lähtuvad vaid isiklikest eesmärkidest – ehk enamgi kui suurerakondade pikkadest programmidest. Märksa keerulisem on üldse mingit mõtet leida EIPi järgmisest lubadusest: „Välistame riigi surve kultuuriloomingule, tagame maksuvabastuse laia haarde kultuurisfääris.“ Lause teine pool on selgitusteta puhas demagoogia (kui lai on lai ja mis maksudest jutt käib?) ning selle esimeses pooles võideldakse ilmselt sama tondiga, millega ka Erakond Eestimaa Rohelised (EER): „Kultuuriametnikke kannustab endiselt soov kultuuriprotsesse ja loomevaldkondades tegutsevaid inimesi juhtida hierarhiliste mudelite järgi ülalt alla, „jagades ja valitsedes“, (nagu nägime näiteks Sirbi ümber toimunust), ent samas püstitades loovisikutele ja institutsioonidele majanduslikke eesmärke, mida Eesti kultuuriruumis pole vabaturu reeglite põhjal võimalik saavutada. Tagajärjeks on institutsioonide kidumine ning inimeste stress“. Ka Vabaerakond (VE) lubab eelnimetatutega kampa lüüa: „Vabastame Rahvusringhäälingu ning Sihtasutuse Kultuurileht juhtimise poliitilistest mõjutustest.“ Põhimõtteliselt tahetakse siis kehtestada poliitikutele kultuuriasutuste nõukogudesse kuulumise keeld, aga kas see kehtiks ka teiste valdkondade asutuste puhul ning kas ainult mõnel poliitilisel ametikohal olijatele (Kultuurilehe näitel vaid Urmas Klaasile) või igaühele, kes mõnda parteisse kuulub või nende eest kandideerinud on (siis peaks lahkuma ka sotside kandidaat Karl-Martin Sinijärv), programmidest kahjuks ei selgu, nagu emotsioonidest lähtuvate muudatuste puhul peaaegu alati.

aa_sirp_15-06_0003__art_r1

Põhiteemad

Võrreldes RÜE ja EIPiga on keskmikparteide ehk roheliste, vabaerakondlaste ja ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) programm siiski tublisti põhjalikum ning neis käsitletakse ka mitmeid nende valimiste kultuuripoliitika põhiteemasid nagu noorte ja maapiirkondade elanike ligipääs kultuurile, kultuuriteenuste maksusoodustused, kultuuritöötajate töötasu ning loovisikute sotsiaalsed garantiid, autoriõigused, kultuuripärandi digiteerimine ning selle vabakasutusse andmine. Isegi Eestimaa Ühendatud Vasakpartei (EÜV) on oma ainsa kultuurile pühendatud lausega trendi tabanud, kui nõuab kuni 18aastastele riigi doteeritud tasuta ligipääsu muuseumidesse ja teatritesse. Vahemärkusena olgu öeldud, et liigagi küllusliku inspiratsiooniallika tõttu loobun ma edaspidi ironiseerimast kõigi nende programmilausete puhul, kus struktuurse lubaduse juures on valikuline loend (miks just muuseumidesse ja teatritesse, EÜV, aga mitte näiteks galeriidesse?).

Olgu ka enne põhiteemade juurde asumist välja toodud mõned keskmikparteide originaalsed algatused. EERi programm on maailmavaatelt vaata et vabakondlikumgi kui Vabaerakonnal, kelle ridades kandideerib ka parteituid. Rohelised lubavad „Muudame tulumaksuseadust nii, et maksumaksjad saaks 2% oma tulumaksust suunata oma valitud kodanikuühenduse toetuseks“ ning hõiskavad „On aeg usaldada otsustes kultuurivaldkonna esindajaid, kes moodustavad akadeemilise seltskonna kõrval ühiskonna kõige loomingulisema, harituma ja seega ka paremini toimetuleva ning iseseisvaima otsustusvõimega osa“. Idee, et sarnaselt kultuurkapitaliga, mille EER soovib vabastada „hasartmängu-, tubaka- ja alkoholisõltuvusest“, võiks ka kultuuriministeerium (rahastamise) otsustusõiguse valdkonna kätte anda, on julge samm käepikenduse poliitika suunas ja vääriks vähemalt põhjalikumat analüüsi selle strateegia kasutamise võimaliku ulatuse osas. Kuigi programmi „Teater maal“ vahendeid jagabki juba Rahvakultuuri Keskus (Keskerakond plaanib selle kolida sihtrühmale lähemalegi ehk „folgipealinna Viljandisse“), suur osa loomemajanduse meetme rahast liigub valdkondlike arenduskeskuste kaudu ning ministeeriumis käib koos arvukalt nõuandvaid komisjone, pole selget poliitikat veel välja kujundatud.

Sisuliselt sama idee, aga rohelistest ettevaatlikumas sõnastuses leiab ka Vabaerakonna programmist: „Toetame kultuuri selge ja stabiilse rahastamissüsteemi abil, mille väljatöötamisel ja rakendamisel on maksimaalselt tagatud kultuuriavalikkuse sõnaõigus“. Mõnevõrra arusaamatuks jääb aga VE lubadus määrata rahastamise põhimõtted ja üldine maht mitmeks aastaks ette, sest Kultuuris 2020 on põhimõtete osas juba seda tehtudki ning dokumendi 6. punktis on kirjas: „Riik sõlmib olulisemate kultuurisündmuste ja -tegevuste puhul kuni kolmeaastased raamlepingud“. Pealegi vähendaksid liigselt fikseeritud rahastamismahud uute tulijate võimalusi toetust saada, aga kuidagi ei tahaks uskuda, et VE olemasoleva struktuuri külmutada tahab. Sama oht varitseb ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) plaani tagada „kõigile kultuurisfääris riigi osalusega loodud sihtasutustele ja riigi poolt kaasfinantseeritud munitsipaalsetele kultuuriasutustele (muuseumid, teatrid jms) senise riigitoetuse säilimise ja tõusu riiklike kultuuriasutustega samas proportsioonis“ ning IRLi kava „luua kultuuripoliitiliselt ja regionaalselt olulistele kultuuriorganisatsioonidele pikaajalise rahastamise süsteem, mis annab kultuuriasutustele suurema kindlustunde“. Reformierakond (RE) plaanib aga võtta vastu „kultuuri riigieelarvest toetamise korralduse seaduse, mis sätestab läbipaistva ja arusaadava riiklike tegevustoetuste ja loomestipendiumite taotlemise, määramise ja aruandluse korra“, mis mõjutaks iga kultuurivaldkonnas tegutsejat ning tuleb seetõttu eelnevalt võimalikult laiapõhjaliselt ka läbi arutada.

Üksjagu hämmingut tekitab ka EKRE lubadus jätkata ja suurendada „eesti kultuurielu valdkondade riiklikku toetamist nii moraalselt kui materiaalselt“, sest sõna moraalselt saab ses lauses tähendada üht kahest: kui raha pole, siis ideena ikka toetatakse, või toetatakse vaid kõlbelist tegevust. Viimase sünonüümiks on tsensuur.

Kultuuritöötajate palk

Üks eesmärk, millel on kõikide erakondade „moraalne tugi“, on kultuuritöötajate palga suurendamine. EKRE lubab töötasu tõsta, aga ei täpsusta, kui palju. Rohelised on valinud seista ainult raamatukogutöötajate „väärilise töötasu eest“. Ka Vabaerakond ei sea arvulisi eesmärke, nõudes: „Kõrgharidusega kultuuritöötajate sissetulek peab võimaldama sellest äraelamist ilma piinlike kompromissideta,“ tuues lisaks sisse vajaduse tagada „vabakutselistele loomeinimestele sotsiaalsed garantiid võrdselt töölepinguseaduse alusel töötavate inimeste garantiidega“. Kuidas see saavutatakse, selgub sama vähe kui Keskerakonna (KE) programmilausest „Töötame välja paindliku tegutsemise vormi loovisikutele, mis arvestaks töö iseloomu ning annaks neile kindlustunde ja sotsiaalsed garantiid“ või SDE lubadusest jätkata „vabakutseliste loov­isikute sotsiaalsete garantiide süsteemi täiustamist“. Reformierakond aga lubab, et „saavutab kultuuritöötajate sissetulekute võrreldavuse haridustöötajate, sealhulgas treenerite, sissetulekutega töökohtade objektiivse hindamise alusel“. Millised need objektiivsed hindamise alused on ja kas nende abil saaks ka näiteks otsustada äraelamiseks tehtavate kompromisside piinlikkuse määra üle, ei tea ilmselt ühegi eeltsiteeritud lause autorid.

Vähemalt on sotsid ja IRL taibanud õige eesmärgi sõnastuse Kultuur 2020 dokumendi 11. ja 12. punktist üles leida: „Tõstame kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalga võrdseks Eesti keskmise palgaga“ (SDE), „Võtame eesmärgiks, et õpitud erialal töötavad kõrgharidusega kultuuritöötajad peavad saama vähemalt Eesti keskmist palka. Tagame vabakutselistele loovisikutele tervisekindlustuse ja rahvapensioni sõltumata sissetulekute regulaarsusest tingimusel, et loovisik maksab aasta või mitmeaastase perioodi jooksul tööjõumaksud vähemalt üldise alammäära ulatuses“ (IRL).

Võib ehk üsna kindel olla, et sotsiaalsete garantiide küsimus saabki lähiaastail lahenduse, kuid loota, et eesmärgina kõikide erakondade programmides nimetatud kultuuritöötaja tasu viimine Eesti keskmise palgani samuti juhtub, on siiski niikaua naiivne, kui see seos vähemalt määruse tasandil kinnitatud pole. Ka õpetajate palk pole veel keskmisele päriselt järele jõudnud. IRLi võimulepääsemisel võib aga ka sotsiaalsete garantiide tagamine Trooja hobusena tulla. Nende programmi järgi peaks riik tasuma „kõigilt riiklikelt stipendiumidelt (sh kultuurkapitali stipendiumidelt) ka sotsiaalsete garantiide (ravikindlustus, rahvapension) saamiseks vajalikus ulatuses tööjõumaksud“. Kuigi IRL lubab kulka vahendeid vastavas ulatuses suurendada, on idee problemaatiline kahel põhjusel: esiteks läheb see vastuollu stipendiumi olemusega ehk viib selle kadumiseni ning teiseks pole selgelt võimalik tubaka- ja alkoholiaktsiisi vajaliku lisasumma saamiseks nii kiiresti ja oluliselt tõsta.

Maksusüsteem

Stipendiumireformiga sama vähetõenäolised on ka käibemaksumäära alandamise lubadused, mida on programmides sama palju kui miinimumpalga ja tulumaksuvaba määra tõstmise lubamist: EKRE pooldab süsteemi, „milles toiduained, lastekaubad, meditsiini- ja kultuurivaldkond oleks väiksema käibemaksumääraga kui luksuskaubad“, KE tahab langetada „teatri-, kontserdi- ja muuseumipiletite käibemaksu viiele protsendile“, sotsid kultuuriürituste piletite käibemaksu 9%ni, rohelised nõuavad raamatutele käibemaksuvabastust ning Vabaerakond kaalub kultuuriürituste piletite käibemaksu alandamist. RE ja IRL ei kaalu mingeid käibemaksuerisusi, küll aga tahab IRL kehtestada „maksuvabastuse kultuurisponsoritele ja eraettevõtete makstavatele loomestipendiumidele“, mis tegelikult on juba ka olemas, kuid kasutatav vaid tulumaksusoodustuse nimekirja arvatud ühingutele annetamisel.

Igal juhul on hea, et IRL selle teemaga teistest enam tegeleda tahab – sotsid peavad vajalikuks vaid praeguste maksusoodustuste selgitamist ja tutvustamist ning „vajaduse korral“ täiendamist; RE aga lubab parandada „õigusruumi, soodustamaks äriühingute osalust kultuuri ja spordi rahastamisel, sealhulgas riigile kuuluvate ja riigiosalusega äriühingute kaasamiseks professionaalse kultuuri ja saavutusspordi toetamisse teatud protsendiga oma kasumist läbipaistvate ja ühtsete reeglite alusel“. Kuna RE-l on valitsuses oldud aastate jooksul olnud piisavalt võimalusi õigusruumi parandada, aga ta pole seda maksusoodustuste osas teinud, pole ka vahest põhjust nüüd mingit pööret loota. Nende ideel suunata riigiosalusega äriühingute kasumist mingi osa kultuuri – programmis on ka punkt „Kaalume riigile kuuluva AS Eesti Loto tulude kasutamist Kultuurkapitali täiendavaks finantseerimiseks“ – on aga omajagu jumet, mis loodetavasti ei tähenda vaid olemasoleva raha ühest kohast teise tõstmist.

Mängud käibe- ja tulumaksumääradega kahvatuvad aga erakondade palava filmiarmastuse kõrval. Eks valimisprogrammid ole ka mitmetele esindusorganisatsioonidele oma töö tulemuslikkuse hindamisel oluline sisend ja üks seekordseid võitjaid on kahtlemata Eesti Filmi Instituut. RE lubab lausa kahekordistada nende toetust riigieelarvest ning tunnistada terve filmi- ja audiovisuaaltööstus „loomemajanduse innovaatiliseks ja suure ekspordipotentsiaaliga valdkonnaks ja rakendada sellele vastavaid ettevõtluse toetamise mehhanisme“. KE lubab luua „Eesti Filmi Fondi, mille eesmärgiks on pakkuda investeerimistoetust filmiproduktsioonile Eestis“. IRL kaalub „filmivaldkonda toodud välisinvesteeringute osalise tagastamise süsteemi loomist, võttes aluseks Eestis tehtud töödelt tasutud maksud (cash rebate)“ ning SDE lubab selle tagasimaksefondi ära teha, „et soodustada välismaistele filmitootjatele Eesti kui võttepaiga kasutamist“. Teistel valdkondadel on filmiinstituudilt selgelt nii mõndagi õppida, nõu tasub küsida ka Eesti Keele Instituudilt, kelle eelarve tõuseb KE võidu puhul „vähemalt 50%“.

See, et jätkuvalt on erilise tähelepanu all avaõiguslikud institutsioonid (rahvusringhääling, -ooper, -raamatukogu) ning laulu- ja tantsupidu, on ootuspärane. Näiteks nõuab RE, et „Eesti Rahvusraamatukogu kaudu peab 2019. aastaks olema piiranguteta kättesaadav vähemalt 40 000 e-raamatut“ ning KE tahab tagada „kõigile Eesti elanikele tasuta sissepääsu laulu- ja tantsupidudele“. Samuti on ootuspärane, et igal erakonnal on oma ehitamiskava – kui kõik lubatu lähikümnendilgi valmis saaks, oleks juba väga hästi. Vähemalt pealinnas.

Maa ja noored

Maapiirkondade kultuurielu edendamisel saab aga enamikul erakondadest fantaasia otsa, õigemini piirdub see üldjuhul ülistuslauluga raamatukogudele ning lubadusega jätkata riigitoetust uute ürikute ostmiseks. Stiilinäide rohelistelt: „Aitame igati kaasa, et maapiirkonna raamatukogust saaks koos kooliga veelgi olulisem rahva kooskäimise koht ja kogukonna ühendaja. Selleks aitame omavalitsustel planeerida sarnaste funktsioonidega asutuste toomist ühe katuse alla ning hoonete rekonstrueerimist ja restaureerimist energiasäästlikuks ning mugavusi suurendavaks“. Ka Vabaerakond lubab raamatukogudest kujundada „kohaliku kultuurielu keskused“ ning KE plaanib uusi riiklikke investeeringu- ja tegevustoetuse programme „kultuurikeskuste ja rahvamajade kui kogukonnakeskuste rajamiseks ja säilimiseks ning omavalitsuste ja maakondade ning valdkondade ülese koostöö soodustamiseks“. Sotsid aga lubavad: „Kehtestame rahvakultuuri­seaduse ja loome riikliku programmi kultuurikorralduse ja huvitegevuse toetamiseks omavalitsustes.“

Seega võivad maal elavad inimesed üsna kindlad olla, et raamatuid saab edaspidigi lugeda, ning ehk saavad kenama kuue ka rahvamajad, aga loota, et maale jõuaks senisest enam kultuurisündmusi, ei tasu. Tõsi, KE lubab kahekordistada programmi „Teater maale“ rahastust „vähemalt 250 000 euroni“, kuid süsteemset ideed, kuidas tagada ka maaelanike juurdepääs kultuurile, pole ühelgi erakonnal. Nagu neil pole selget ettekujutust ka haldusreformist. Niikaua, kui see on tegemata, jääb pelgalt sõnavahuks ka Kultuur 2020 sõnastatu: „Riik võtab regionaalses kultuurikorralduses suuna ülesannete ja vastutuse selgemaks määratlemiseks koostöös kohalike omavalitsuste, omavalitsusliitude ning kolmanda sektori organisatsioonidega“.

Õnneks on vähemalt noored poliitikuid märksa enam inspireerinud ning soodustusega või lausa tasuta ligipääsu kultuurile lubab neile mitu erakonda: EKRE tagaks laste ja noorte kultuuri- ja huvitegevuse rahastamisega „igale noorele soodsa ligipääsu teda köitvale huvialale“, KE võimaldaks „üld- ja kutsehariduskoolide õpilastele ja õpetajatele tasuta külastada muuseume“ ning muidu igasuguste soodustuste ja erisuste suhtes paindumatu RE looks lausa „ühtse Noorte Kultuurikaardi, mis annab õpilastele vaba või soodustatud ligipääsu riigieelarveliste või riigieelarvest toetust saavate kultuuri- ja spordiinstitutsioonide poolt korraldatavatele tasulistele üritustele. Kultuurikaart peaks võimaldama pakkuda lastele soodustusi ka kohalikel omavalitsustel ja erasektoril“. Iseasi, mil määral erinevad need soodustused senistest õpilaste sooduspiletitest, mida pakuvad peaaegu kõik kultuuriasutused, kuid idee kompenseerida riigieelarvest asutuste saamata jäävat tulu on kahtlemata kultuuripoliitiliselt märkimisväärne algatus.

Autoriõigused

Kultuurikaardiga võrdselt huvitav mõte on ka kultuuripärandi vabakasutusse andmine. Kultuur 2020 sedastab, et „väärtuslikum osa kultuuripärandist digiteeritakse 2018. aastaks“ ning enamik erakondi on võtnud selle teema ka oma südameasjaks. Suurtest parteidest on selles küsimuses kõige alalhoidlikum SDE, kes lubab: „Täiendame autorikaitse seadust selliselt, et see vastaks digikeskkonna arengutele, soodustaks Eesti kultuuri säilimist ja kättesaadavust digitaalsel kujul, kuid samas kaitseks tõhusalt Eesti autorite ja interpreetide õigusi oma teostele ning loometöö eest saadava tulu võimalusi.“ Ka RE pooldab „autorite õiguste tugevat kaitset“ ehk uues autoriõiguse seaduses tuleb õigust „tõlgendada ja rakendada autorite kasuks“. Seevastu IRL ja EEK flirdivad mõningate teoste vabakasutusse andmisega, tehes seda peaaegu sõna-sõnalt ühtmoodi: „Digiteeritud pärandi kasutamise tagamiseks kaalume enne 1991. aastat valminud filmipärandi vabakasutusse andmist koos autorihüvitusfondi loomisega“ (IRL), „Digiteeritud filmipärandi laiemaks kasutamiseks tagame enne 1991. aastat valminud filmipärandi vabakasutusse andmise ühes autorihüvitusfondi loomisega“ (EEK). Jällegi hea näide kellegi (ilmselt selleski artiklis juba tunnustatu) lobitööst.

Erakondade veidi erinev suhtumine vabakasutusse ongi aga peaaegu ainus põhimõtteline eriarvamus, sest üldiselt on parteide programmilised seisukohad üksteisele väga lähedal ning valijale pakutakse oma mõtete pähe juba otsustatut (enamiku ehitiste puhul) või praktikas ammu toimivat, vahele on pikitud mõned emotsionaalsed reageeringud viimase paari aasta skandaalikestele. Ühtki süsteemset kultuuripoliitilist strateegiat valimisprogrammidest ei leia, nagu ei esinda need ka oma lubadustes järjekindlalt üht maailmavaadet. Siiski on programmid iga riigikogu valimisega aina laiaulatuslikumad ja nii jääb vaid üle loota, et nüüd, mil erakonnad on suutnud enam-vähem kõik teemad vähemalt ära kaardistada, oskavad nad järgmisel korral neid ka oma maailmavaatest lähtuvalt tõlgendada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming