Vaat’ kõrvalt näotut emigranti

HEILI SEPP

Mu kadunud vanaonu märkmikus on üks sissekanne, mida ma ei suutnud kaua aega lõpuni mõista:„Jõulud merel. Ilm ilus. Meri vaikne. Öösel ilus kuupaiste.“

Need kuidagi õndsad ja tarbetult poeetilised sõnad olid vanaonu märkmeraamatus üsna ootamatud. Ta pidas pigem igapäevaste liikumiste päevikut, pikkides sisse nappe ja emotsioonituid faktikesi stiilis „Ostetud kell“. Selle konkreetse kande tegi vanaonu 25. detsembril 1947. aastal, olles nooremmadrusena vahis Suurbritannia lipu all sõitval laeval. Ta oli nelikümmend kolm. Veel mõne aasta eest oli ta olnud Eesti Vabariigi kohtunik, tal oli olnud väike poeg ja naine. See kõik oli nüüd kadunud.

Saatuse tahtel oli mu vanaonu asunud Eestist teele samasugustel põhjustel ja peaaegu sama rada kui Elin Toona koos oma näitlejannast ema ja vanaemaga. 23. X 1944 lahkus tema maitsi, Toona pere aga meritsi, seejärel jõudsid mõlemad Saksamaale, kus liikusid ringi ja peatusid põgenike- ja pagulaslaagrites (ingl displaced persons camp, DP-camp). Mu vanaonu jõudis Inglismaale 1947. aastal, Elin Toona pere 1948. aastal. Elin Toona kirjeldab teekonda nii, nagu üks 1937. aastal sündinud tüdrukuke seda mäletab.

Lugesin tema meenutusi täpselt üks päev ja seitsekümmend kolm aastat pärast nende lahkumist Eestist. Samal päeval nägin ka Birgit Püve näitust Vao külast ja sealsest keskusest asüülitaotlejaile ja pagulastele. Ja sain vist aimu, mis võis tol jõuluööl mu vanaonu hingest läbi käia.

Seitsmeaastase tüdruku mälupildid põgenikuelust on halastamatud. Küll nimetab majutust pakkuv sakslanna neid verdammten Flüchtlingen ja verfluchter ausländer, neetud põgenikud, räpased välismaalased. Mõnitamisseikade kirjeldused ei too muiet huulile. Kuigi epiloogis avaldab autor Suurbritanniale tänu varjupaiga pakkumise ja Inglismaa lastekodukogemuse eest, on see avaldus kahemõtteline. Mälestustes jätkub tal vastuvõtjariigile ja selle elanikele ohtralt karme sõnu. Juba sissejuhatuses torkab ta: „Mulle keelduti haridust andmast ja mind pandi viieteistkümneaastaselt kudumismasina taha koos teiste välismaalastega, keda süüdistati katses oma staatusest kõrgemale pürgida. Meie arstidest said pakikandjad ja käimlapuhastajad, sõjakangelastest ja professoritest vaibakudujad, õpetajad küürisid põrandaid ning tunnustatud kunstnikke, nagu ema ja vanaema, kiruti selle eest, et nad julgesid „endast parematele“ silma vaadata (lk 11).“ Toona sõnul võistles Inglismaa jäik klassistruktuur oma madalamate klasside ekspluateerimise ja ksenofoobse suhtumisega „neetud välismaalastesse“ India kastisüsteemiga. Ainus lohutus oli, et kuigi inglased sallisid välismaalasi sama vähe kui sakslased, olid nad vähemalt viisakamad.1 Elutark vanaema – luuletaja Ernst Enno lesk – oskas kohalike põlguses siiski ka tulu näha: „Inglismaal on kasulik välismaalane olla. Nad arvavad, et sa ei tea millestki midagi.“2 Teenijannaks alandunud ema aga oma kibedust ei varjanud.3

Aastatepikkune usaldamatuse õhkkond ja kaitseseisund ei jäta mõjutamata ka peresuhteid. Väike Elin jutustab, kuidas liitlassõdur (rahuajal) teda seitsmeaastaselt vägistab ja kuidas ta selle tagajärjel emalt omakorda verise keretäie saab. Vahendatuna lapselikult ja naiivselt, mõjub see episood võikamalt kui mis tahes transgressiivne kirjandus. Ema käitumine jääb lõpuni mõistatuseks ja illustreerib seetõttu ehk pidetu olukorra palet – meelevaldsust, ohtlikkust, ettearvamatust – kõige paremini. See ei ole normaalne seisund. Inimesed ei ole nemad ise. Nad pole välja aetud mitte ainult oma kodust ja maalt, vaid iseendastki.

Masendust, alandust ja frustratsiooni, mis kaasneb kodumaatuse ja DP-seisundiga, on eesti kirjanduses varemgi kajastatud. Geislingeni põgenikelaagris ilmus 1947. aastal kunstnik Endel Kõksi ja Arnold Sepa satiiriline pildiraamat Eesti „diipiide“ elust. Varmas kahtlustamine natsiks olemises, eelsüüdistav skriinimise protsess (screening) jne – kõike seda kujutati karikatuurselt, kuid tajutava mõrudusega. Valumuigega mööndakse: „See vaene õnnetusehunnik, see ilmsüütu diipii, kes tahtis ainult maailma kangetel meestel jalust eest ära kasvõi kuskile maailma kõrvalisemasse ja tühjemasse kolkasse, oli korraga nagu mingi tuhandepäine hirmus lohe, kellest ei suudeta ega suudeta kuidagi jagu saada. Teda ei taheta siia, ei taheta ka sinna, tema eest pannakse kinni isegi laiade rohumaade väravad.“4

Veidi pehmemalt on neid tundeid kujutanud Pedro Krusten oma pagulus­meenutustes Henrik Visnapuust. Ta kirjeldab hetke Boosseni põgenikelaagris, kus leiab poeedi pärast pikka otsimist: „Viimaks näen: ülemise nari alusest pimedusest paistavad välja hallid saapatallad ja riba palitust, mis teda kattes varjab ta nägugi. Arvan väga hästi mõistvat ta vajadust olla sedaviisi peadpidi peidus. Mulle meenub samalt õuelt üks teine barakk, mis oli üleni täis üksikuks jäänud mehi, [—], kes ei teadnud midagi oma perekondade saatusest. Kui ma ühel päeval sina pilgu heitsin, siis mõjus mulle rusuvalt vaikus, milles mehi lamas pikkades ridades naridel. Nii palju inimesi koos, kuid valitseb surmavaikus. [—] Kuid nendel puudus surnute õnnis rahu. [—] Niiviisi oli seal omal naril pikali maas ka Visnapuu.“5

Birgit Püve näitusel on Vao keskuse asukate pildid keskmeks, kuid seekord portreed näitust ei valitse. Neid piiravad maastikuvaated, vanad fotod Vaost, Harju tänav ning Max Mara ja Hugo Bossi vaateaknad. Paigutus justkui rõhutab pagulaselule omast piiratust ja sobimatust, mittekohta, kus oodatakse üleminekut.

Piia Ruber

1945. aasta juulis kirjutas Visnapuu luuletuses „Emigrant“ juba ise mõnevõrra (enese)põlglikult: „Vaat’ kõrvalt näotut emigranti, / Kel isamaaks on mingi laager [—] Kuum keskpäev varastab ka varju /mu kõrvalt [—] Ma korjan rentslist kustund koni / Ja vargsi poetan taskurätti, / Siis üles mägedesse ronin / Ning teesklen nii ideelist pätti.“6

Kui inimest koheldakse kui eikeegit, kel pole kohta ega nägu (üksnes klassi­nimetus „välismaalane“), keda peetakse iseendaks jäädeski pätiks ja petturiks (perenaine pidas Elini ema valetajaks, kui see ütles, et on õppinud näitlejanna), siis mõjub see ka minapildile. Võib tõesti tunduda, et varigi on varastatud.

Birgit Püve näitusel on varjud veel alles. Näituse pealkiri on „Varjupaik“ ja Toomas Pauli tsitaat saatetekstis meenutab, et meie maailma täidavad me eneste varjud.

Birgit on seni olnud ennekõike portreefotograaf, kuid seekord portreed näitust ei valitse. Vao keskuse asukate pildid on küll füüsiliselt näituse kese, aga sellega ka nende kesksus piirdub. Kolmest seinast piiravad neid maastiku­vaated ja vanad fotod Vaost, neljandas kiiskavad suurtest akende ja avatud uksest Harju tänav ning Max Mara ja Hugo Bossi vaate­aknad. Paigutus justkui rõhutab pagulaselule omast piiratust ja sobimatust.

Maastikufotod oma roheluses domineerivad jõuliselt. Esimesel neist seisab metallvaiast läbistatud puu meie ees kõigis oma kortsukestes ja aja löödud haavadega – intiimne ja üksikasjalik nagu inimportree. Pagulaste fotod seevastu on pelgad varjud, mis sulanduvad ühte varjumustriga. Need on taustale projitseeritud veidi moondunult, nii nagu päike on suvatsenud varje heita. Profiilid näivad võõrapärased ja viited päritoluriikidele kinnitavad seda. Üksik lõke pildil ja mõned Aafrika-pärased varju­kuvad tekitavad hetkeks fantaasiapildi tule ümber istuvatest nomaadidest Mustal Mandril. On see rassiline stereotüüp? Mine sa tea, aga igal juhul liigub mõte rännakule.

Ja need inimesed ongi teel. Näituse saatetekstis kasutatakse sõna „transiittsoon“ ja küsitakse: „Mis juhtub inimesega pärast emigreerumist, kui ta jõuab mittekohta?“ Tundub siiski, et keskuse asukad ei ole veel õieti kuhugi jõudnud. On ju Vao keskuse ülesandeks eeskätt varjupaigataotlejate majutamine rahvusvahelise kaitse menetluse ajal ehk sel vahepealsel perioodil, kui veel kaalutakse, kellega on vastuvõtval riigil tegu. Menetlus käib. Staatus on ebaselge. Värav ei ole veel avanenud. Teekond ei ole lõpule jõudnud. Täpselt nagu ei tähendanud Inglismaale jõudmine automaatselt tõotatud maale jõudmist ka Elinile ja tema perele.

Mittekohta, kus oodatakse üleminekut, võib nimetada ka liminaalseks paigaks ja seda seisundit liminaalseks seisundiks. Etnograaf Arnold van Gennep on seostanud üleminekuriitust muutusega kohas, seisundis või ühiskondlikus positsioonis. Victor Turneri sõnul ootavad üleminekualal katsumused ja alandus, mis esindavad vana staatuse hävitamist ja üleminekuinimeste sisemist karastamist.7 Tema sõnul ei ole n-ö läveinimesed „siin ega seal; nad paiknevad kusagil seaduse, kommete, konventsioonide ja tseremooniatega neile omistatud positsioonide vahel“.8 See on see aeg ja koht, kui ollakse elust välja kistud, oodates uut elu nagu nukkunud liblikas tiibu. Pagulaskogemusega Karl Ristikivi on võrrelnud sellist ooteseisundit planeetidevahelise ruumiga ja tõdenud: „Ootajal on sama vähe vabadust kui vangilgi. [—] Vanglast on kirjutatud raamatuid, mitte aga ooteruumist. Kaldun seepärast arvama, et vanglas on isegi kergem.“9

Portreed Birgit Püve näitusel on valguse ja varjude poolt visandatud siluetid, mille järgi päriselus kedagi ära ei tunneks. Vahest rassi tabaks, aga on see siis kellegi määratlemiseks piisav? Need on võõrad, identifitseerimata inimesed. Küll aga näeme seintel pilte alates 1940ndatest, kus figureerivad äratuntavate nägudega Vao elanikud, meie oma kaasmaalased. Ainus, mis ühendab, on mõlema grupi kujutamine monokroomselt – justkui selleks, et taandada nad vaatajast võrdsele kaugusele. Kes kultuurilise, kes ajaloolise distantsi taha. Nimelt pärineb kõige värskem foto n-ö kohalikest aastast 1987. Seega ei kujuta ükski pilt otseselt praegusi külaelanikke. Saatetekstis küsitakse: „Kas kohalikud on abiks või pigem süvendavad pidetust ning kas ühine keel on võimalik?“ Paistab, et kohalikke seekord kohal ei olegi. Või olen mina see kohalik? Aga miks mina? Mina ei tea, kes on need inimesed, kelle siluetid on nagu hirmunud loomakeste kari ruumi keskele koondunud. Tean vaid, et nad on sattunud siia, otsides ühel või teisel põhjusel kaitset … ja paremat elu.

Elin Toona Gottschalk on oma mälestusteraamatu epiloogis visandanud selge jaotuse: „Erinevus pagulase ja emigrandi vahel seisneb selles, et pagulane ei lahku kodumaalt vabatahtlikult, saabub sihtkohta halbade aimustega ning elab edaspidi maal, millest ei saa kunagi kodu: tegelikust kodumaast saab nõnda kaotatud paradiis. Emigrant ei suuda ära oodata, millal ta saab lahkuda, ta ei hooli minevikust, ja tal on vaid unelmad ja lootused tuleviku suhtes … (lk 453)“

Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon nimetab pürgimist õnne poole (pursuit of happiness) üheks võõrandamatuks õiguseks. Eestlane nii ei arva. Ja külm juriidiline tõde ongi, et varjupaika ja rahvusvahelist kaitset ei ole õigus saada igaühel, kes soovib lihtsalt paremat elu. Aga kui lihtne on tõmmata joont nende vahele, kes lähevad otsima hõlbuelu ja kes emigreeruvad häda sunnil? Kas me suudame vähemalt seni, kuni pole suutnud sundpagendust välistada, inimestena eeldada, et tegu on abivajajatega? Või pigem eeldame vastupidist? Süütuse presumptsiooni mõistet saab siinkohal kasutada küll vaid metafoorina, aga mõtlema paneb see siiski.

Meie ees on siluetid, kes ei anna võimalust end tundma õppida. Kas kunstnik oleks pidanud meile „skriinimise“ lihtsamaks tegema ja kõiki ühes ilmekate fotode ja üksikasjalike elulugudega tutvustama? Või peame usaldama, kuni pole tõestatud vastupidist? See kõik vajab empaatiat. Elin Toona on oma raamatus pakkunud selgituse, miks inglastel empaatiaga raskusi oli: „Kuna Inglismaad polnud kunagi okupeeritud ning inglasi oli sõja ajal vaid ähvardatud ja pommitatud, siis ei teadnud keskmine inglane midagi kõigest sellest, mida ümberasustatud olid läbi teinud (lk 202)“. Tema näeb britte üsna küüniliselt kolonialistidena, kes on seetõttu harjunud pidama kõiki välismaalasi oma teenijateks ja alamateks.10

Aga meie ajalugu on teistsugune. Kas see aitab olla mõistvam?

Vastuse leidmiseks antakse meile võimalus minna nurka ja järele mõelda. Näitus on nimelt kaheosaline. Kardina taga satume ühte ruumi varjumänguga, mis võib olla puulehtede värelus krohvitud seinal. Aga ei pruugi. Vaatad ja näed ühel hetkel lehtede asemel kümneid inimpäid üksteisega tummalt kurjustamas või pisikesi draakoneid üksteise sabasid hammustamas. Kui me täpselt ei mõista, mis me ees on, kipume ette kujutama vastavalt sellele, mis me endi peas toimub. Turvalises keskkonnas on selline fantaasiavirgutus isegi lõbus. Aga teame ka seda, kuidas öösiti muutuvad puude varjud koletisteks ja nurgas rippuvad mantlid röövliteks. Kes end turvaliselt ei tunne, sel on raske head eeldada. Nii loeme ka Elin Toona meenutustest, kuidas ta pelgas Saksamaal uinudes kiriku vitraažakent, mis oli küll „päeval nii kaunis, kuid asus mu öiste jubedate unenägude keskmes, nii et ma ei julgenud pärast pimeda saabumist silmi sulgeda. [—] kui suitsu ka oli, nägi kõik välja, nagu lendaksid risti ümber kogunenud inimesed ühe pauguga põrgusse (lk 92).“ Ka meie, kes me kardame, võime näha varjude ja valguse mängus õudusi.

Varjuruumi juhtiv silt ütleb „Seis“. Seda võib tõlgendada korraldusena seisatada ja võtta aeg, et mõelda oma hirmudele ja eelarvamustele ning sellele, kuidas need meie taju mõjutavad. Või tähendab „seis“ „seisundit“ ehk liminaalset olekut, kui asjad ei ole veel oma (uut) vormi võtnud. Rändur ei ole veel oma kodu leidnud, aga on teel sinna ning tema rada palistavad puuvõrad, mille vahelt päike heidab jalge ette valguse ja varjude mustri.

Elin leidis kord vanaemaga Inglismaal jalutades sõnajalgadesse mattunud rändrahnud, mis olid jääajal sinna liikunud. Mängides jälgisid nad, kas kivid liigutavad. „„Nad on muundumises,“ ütles vanaema [—] „Üleminekus, pidevas muutumises. Oled sa kunagi näinud, et rohi kasvab? Millal sa viimati nägid, kuidas puhkeb õis või nukust liblikas saab? Ometi juhtub see kogu aeg.““ Kui Elin küsis: „Kas sina oled ka muundumises?“, vastas vanaema: „Kõigel, olgu see pikk või lühike, on oma siht“ ja ta pilk püsis teerajal. Ja Elin sai aru, et vanaema kardab muutusi (lk 203).

Migratsioon toob muutusi ja teisenemist mõlemale – nii tulijatele kui vastuvõtjatele. Mõistlik on tunnetada, mida üks või teine sel puhul pelgab ja astuda siis rahulikult vastu. Mingid muutused on paratamatud. On hea, kui varjuderohke rada juhatab meid kuhugi, kus saame tunda end inimesena. Ehk just seda aduski tol selgel jõuluööl mu vanaonu – nooremmadrus, endine kohtunik. Ja vari tema selja taga püsis kindlalt paigal.

1 Toona. Lk 179.

2 Toona. Lk 185.

3 Toona. Lk 196.

4 Endel Kõks, Arnold Sepp, Mis teha – siin ta on. Pagulase elu piltides. 1947. Lk 105.

5 Pedro Krusten, Kaugelviibija käekõrval. Mälestusi Henrik Visnapuust paguluses. 1957. Lk 27.

6 Henrik Visnapuu, Esivanemate hauad. 1946.

7 Victor Turner, The Ritual Process: Structure and Anti-Structure. Aldine Transaction, 1995. Lk 102–103.

8 Samas, lk 94.

9 Karl Ristikivi, Hingede öö. Lk 154–156.

10 Toona. Lk 191.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming