Vaata rahunenult tagasi

J?Adams

 

Meeleolud läbi KGB fotosilma. reprod raamatust “Ärkamisaeg läbi KGB fotosilma”

 

ÄRKAMISAEG LÄBI KGB FOTOSILMA.

Koostanud Urmas Allik, fotod Jaanus Rahumäe erakogust. Toimetanud Kaja Põld.

Eesti Ekspressi kirjastus, 2005. 310 lk.

 

Esmajoones tuletab salafotode raamat meelde tõsiasja, et meil ka 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist ei ole avaldatud usaldatavat ülevaadet, rääkimata detailsest uurimusest, mida kujutas endast KGB, milline oli läbi aegade selle asutuse struktuur ja ülesanded. Kuigi KGB on ajalukku läinud esmajoones poliitilise salapolitseina, on poliitilis-politseilik tegevus alati moodustanud selle organisatsiooni paljudest tegevustest vaid väikese osa. Fotografeerimine ja filmimine on olnud ja jääb jälitustöö üheks olulisemaks aspektiks, aga erinevalt põnevusfilmidest on tegelikus jälitustegevuses õnnestumiseks alati vaja olnud, et neid töid teeks erialase väljaõppega, oskustega ja tehnikaga spetsialist.

Väljaandes on kolm osist: tekstiosa, fotokogu ja loosungitekstide kogu, millest igaüks võiks olla huvitav ka mõnele sellisele kasutajale, keda teised osad ei huvita.

“KGB operatiivtöötaja Olegi meenutuste” 20-lehelise teksti saamislugu ei tutvustata, kuid tekst viib mõttele, et lähtekohaks on olnud suuline venekeelne tekst, mis on avaldamiseks eesti keelde tõlgitud ja toimetatud. Kes need tööd on teinud, ei selgu, kuid millised ka ei ole selle teksti puudused täpsuse või ammendavuse alal, on tegemist tõsiseltvõetava allikmaterjaliga meie lähiajaloo tundmaõppimiseks.

Spetsiaalfotograafi ja filmija Olegi (ilmselt ka pealtkuulaja, vt lk 21 – 27 valikut pilte Eestis kasutatud heli- ja pildipüüdmisriistadest) ilmselt väga erisugustest tööülesannetest ei ole poliitilis-politseilise suunitlusega jäädvustustegevus olnud ainus ega peamine. Aastatel 1987 – 1990 aga on teda saadetud töökorras jäädvustama miitinguid, demonstratsioone jms. Selle käigus on ta varastanud oma “tööandja” tagant materjale ja vahendeid ja teinud kohustusliku kahe fotokomplekti kõrvale veel kolmanda iseenda jaoks. Kas see on juhtum, kus ka kõige veendunum varastamise vastane peaks tunnistama, et vahel võib varastamisel olla ka üldkasulik tagajärg?

 

Mitmekülgne salapolitseinik

 

Olegi väitel oli tema töö peamine eesmärk, et nõukogude võimukandjad saaksid muu info hulgas kiiresti ka visuaalset infot selle kohta, mis maal tegelikult on toimunud. Mustvalgete fotokomplektide valmistamine oli siiski ilmselt vaid osa Olegi vastavast tegevusest. Oletan, et Olegi venekeelses jutus oli vastav põhisõna snimatj, mis väljendab nii filmimist kui üksikkaadritena pildistamist, nii filmimaterjalile kui videokaameraga, tõlkes on aga teatud meelevaldsusega kasutatud vastena enamasti “filmimist”, vähem “pildistamist”. Filmimine (resp. videokaameraga lindistamine) oli ilmselt potentsiaalselt sihitud võimalikule kasutamisele tuleviku propagandafilmides jne, mis selle perioodi puhul aga jäidki tegemata.

Ühest kitsamast konkreetsest eesmärgist, mida tema töö silmas pidas, annab tunnistust lause: “Üritustel pildistasin kõige rohkem teisi, kes pilte tegid.” Hirmutamise aspekt, mis selles kahtlemata ilmneb, ei olnud siinkohal siiski peamine. Siin kestab salapolitseilik harjumus ajast, kus püüti muu hulgas tagada ka seda, et välismaal ei saaks ilmuda kontrollimatud fotod, kui see aga siiski juhtub, et siis oleks nende autor teada. Nagu Mart Nikluse poliitvangisaatus algas vangistusaastate saamisega “väljamõeldud faktide pildistamise” eest.

Huvi peaks pakkuma ka see, mida Oleg – oletatavasti tolleaegse tüüpilise umbkeelse (?) Tallinna venelasena ja tüüpilise KGB tehnilise töötajana – arvas elust ja asjadest. Või millised olid tema ametiga kaasnevad “sotsiaalsed garantiid” (muu hulgas piisav hulk riigi kulul selga ostetud erariiete komplekte) jms.

 

Hirmust vabanemise lugu

 

Raamatu põhiosa on vähemalt 51 mitmesuguse “ürituse” fotod, alates esimesest Hirvepargi miitingust 23. augustil 1987. aastal. Kõige hilisem fotode dateering on 21. aprill 1990, kuid loosungite tekstide kogumik hõlmab “üritusi” kuni järjekordse Hirvepargi miitinguni 1990. aasta 23. augustil. Fotod on vähesel määral varustatud mõnede kohalolnute kommentaaridega, mis enamasti piirduvad mõne tuntuma pildilejäänu nime nimetamisega. Kahjuks on “ürituste” valik ebatüüpiliselt Tallinna-keskne, sest Olegi töökohustused olid põhiliselt Tallinnas, kuigi üksikutel puhkudel komandeeriti ta tööle ka mujale: Võrru, Mustlasse, Tartusse, Rakveresse, Türile. Pildid peaksid olema huvitavad eelkõige igaühele, kes oli mõnel üritusel ise kohal, eriti aga, kui keegi leiab pildilt iseenda – nagu minagi enda lk 45 Mustla peatänaval suitsu otsa tuld panemas (kõrval praegu Põlvas ajakirjanikuna tegutsev Maris Sarv).

Teistele aga oleks vaja piltide mõistmiseks lisaseletusi, mida raamatus paraku pole. Sellepärast siinkohal paar lühikest. Esimene Hirvepargi miiting (lk 33 – 40) oli mitmeti väga eripärane. Sellest osavõtjate tuumik sõitis ükshaaval või väikeste tuttavarühmadena kokku igalt poolt üle Eesti (teade miitingu korraldamisest levis eestikeelsete välisraadiosaadete kaudu), enamasti üksteist veel ei tuntud. Miitingu teise eripärana olid väga paljud osavõtjad (nagu olen kuulnud nende juttudest tagantjärele) ennast rõivastanud ja varustanud kinnipidamise võimalust silmas pidades: paksem pesu, tugevamad, kuid hinnalt odavamad riided, suitsumehed olid põhjalikult peitnud nii tubakat kui tikke jne.

1988. aasta 12. juulil ja 2. augustil võetud pildid (lk 106 – 110, 130 – 134) on aga Eesti “tänavapoliitika” ilmselt kõige sihikindlamast ettevõtmisest: draamateatri ees tegutses poliitvangide M. Nikluse ja E. Tarto vabastamist nõudnud pikett iga päev mitme kuu jooksul, kuni mõlemad mehed lõpuks vabastati ja Eestisse saabusid.

Sel ajastul inimeste hinges toimunut illustreerib minu meelest kõige paremini 48. lehekülje alumine pilt. Olegi kaamera näitab inimesi, kes ajal, mil Tallinnas Tammsaare ausamba juures käib miiting, vaatavad seda teiselt poolt tänavat, Musumäelt pealt: s.t nad on tegelikult huvitatud ja tahaksid ka osaleda või kuulata, aga ei julge miitingu juurde minna. Kuid on ka alles 24. veebruar 1988, esimene Eesti Vabariigi aastapäeva avalik äramärkimine – enesetapjalikuna paistev poliitiline hulljulgus.

Ometi on käivitunud kõige määravam vaimne protsess, järkjärguline vabanemine hirmudest, mille varal nõukogude süsteem püsis: küüditamishirmust, vägivallahirmust, KGBsse väljakutsumise hirmust, välismaale sõidu taotlusele eitava vastuse saamise hirmust, töö- või koolikoha kaotamise hirmust jne. Aga ka tõe rääkimise hirmust, “ohtlike” inimestega suhtlemise hirmust, hirmust oma peaga mõelda või enda ja oma rahva tulevikku kavandada. Pildid näitavad, kuidas toonane põlvkond elas seda protsessi üle mitme aasta vältel, kes kiiremini, kes aeglasemalt, kes põhjalikumalt, kes vaid osaliselt. Peale selle näeme piltidel palju muidki asju: koosolekukultuuri taassündi Eestis, avaliku kõnepidamise oskuse taassündi, liidrite leidmist ja kujunemist, poliitiliste eeskavade kujunemist, südant kergendavat Hyde Park’i, omamoodi eelparlamenti, tegeliku demokraatia vormide omaksvõttu. Kas peaks olema võimalik märgata, et kolme aasta lõikes näoilmed piltidel mahenevad ja muhenevad?

 

Viimistlus on jäänud tegemata

 

Tagantjärele pilte vaadates ei ole enam kuigi oluline, et jäädvustatud üritused olid väga erinevad: oli kroonulik-kohustuslikke Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamisi, üritusi, kus terve asutuse töötajaskond kamandati tööajal välja meeleavaldusele (näiteks interrinde üritusele), poolofitsiaalseid, kus kohaletulekuks kasutati ära asutuste transporti ja plakatite tegemiseks asutuste materjali (osa rahvarindetüüpi üritusi), aga ka niivõrd isetegevuslikke, et KGB eriti ohtlikuks peetud tee peal kinni võttis. Kokkuvõttes sulasid need kõik kokku üheks ja samaks tulemuseks, poliitiliseks ja hingeliseks vabanemiseks, mille Ukrainas saavutas rahvas alles möödunud aastal, aga mida Valgevenes ei ole ikka veel juhtunud.

Ka väljaande piltide osas on toimetamistöö puudujääke, näiteks trükivead nimedes. Nii on kunstnik H. Arrakust saanud Arrav (lk 53), Tartu KGB ülemast A. Talurist aga Talu (lk 58). Veidraim viga on lk 186, kus pildi all E. Pärnaste loetelu fotol olijatest algab sõnadega: “Vasakul mina, ….”, aga trükitud pildilt on Pärnaste üldse välja lõigatud.

“Loosungid 1987 – 1990” (lk 295 – 310) on kui asjakohase teadustöö sissejuhatus, toormaterjali kogu. Loosungite ja plakatite ligi 350 teksti pärinevad 38 “ürituselt”, mille hulgas ka mõned sellised, mida väljaande pildiosa ei kajasta. Võimalik, et Olegi töötehnikasse kuulus taotlus jäädvustada võimaluse korral loosungid ja “üritustest” osavõtjate näod eraldi. Väljaandjad on ilmselt eelistanud trükkida pigem inimesi kui loosungite tekstiga fotosid, mille eest nad väärivad igati kiitust. Võõrkeelsed loosungite tekstid on ka tõlgitud, kahjuks väikeste vigadega.

Sümpaatse ja mitmeti kasuliku väljaande põhiline puudus aga seisab selles, et väljaandjad pole teadvustanud, et muu hulgas on nad publitseerinud ka ajaloo uurimise ja tutvustamise allikmaterjali kogu. Sellest seisukohast on kõige kahetsusväärsem nimeloendi puudumine.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht