Vaba tahe on luul

Toomas Paul

Martin Vällik esitas üleskutse hoida suu kinni riigihümni kolmanda salmi ajal: „Riiklikult sanktsioneeritud palve mingi entiteedi poole, mille olemasolu on samas kategoorias posija aura, pildaja energiasamba või Russelli teekannuga, käib vastu mu südametunnistust, tõetunnetust ja õiglustunnet. Ja on ka ebateaduslik. Palve mõju on teaduslikult uuritud ja leitud, et kasu sest pole – pigem loob võltsi kindlustunde ja hoiab inimesi eemal tõendatult efektiivsete tegevuste sooritamisest. Palve on tühjad sõnad tühjuse poole”.1 Ajad muutuvad. Napilt kakskümmend aastat pärast öölaulupidude loitsimisi „Looja, kaitse Maarjamaad” on rahva tüdimus oma riigist ja klikivalitsusest nii suur, et enamus ei tihka nagunii hümni kaasa laulda. Aja muutumise märk on ka see, et möödunud aasta lõpul ilmus Eestis kaks uudse lähenemisviisiga teost: folklorist Reet Hiiemäe koostatud „Mis on ühist Gilgamešil ja geeniuurimisel? Käsitlusi kultuurist ja usundist”2 ning Ajaloolise Ajakirja Atko Remmeli ja Meelis Friedenthali koostatud erinumber “Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis” (2012, nr 3-4)3 – pealkiri on laenatud sarjalt, mille all on varem üllitatud kolm kogumikku, mis kõik kajastasid korrektselt ilmumise ajal valitsenud vaateid (I 1956., II 1961. ja III 1987. aastal). Uurimisobjekt on sama, ent perspektiiv on täna hoopis teine.

Metatasandilt analüüsides paistavad religioon ja ateism kaksikvendadena. Religioonifenomenoloogiliselt ei ole vahet, kas uskumise objekt on materiaalne nagu Taara tammik, Kaaba kivi või virtuaalne nagu Geopaatia, Vabadus ja Teadus. Bruno Latour väidab, et „teadus” on vaid „nimi, mis on kleebitud võrgustiku teatud osadele; seostele, mis on sedavõrd hajusad ja õrnad, et nad vastasel korral põgeneksid tähelepanu alt”. Nii nagu religioon ei tähista ainult usku jumalasse või teispoolsusesse, vaid kompleksset ja keerulist süsteemi, kus on omavahel seotud hulk sotsiaalseid, filosoofilisi, poliitilisi, kultuurilisi jms tahke, ei ole põhjust ka ateismi defineerida kitsalt, pelgalt jumala- või teispoolse eitamisena. Läbi aegade on ateismi all mõistetud sedavõrd erinevaid asju, et seda võib pidada väga laia nähtuste, tegevuse ja seisukohtade spektri „vihmavarjuterminiks”.

Kõige silmatorkavam ühine joon nüüdisaja ateistide juures on võitluse asetamine ratsionaalsuse-ebaratsionaalsuse skaalale, mille juures tõe lakmuseks on selle teaduslikkus. Teadusliku ja ratsionaalse vahel eksisteerib vaidlustamatu mõtteline võrdusmärk. Võitluses tõemonopoli eest osutub võitjaks see, kes suudab edukamalt serveerida teadust oma positsioonide kaitsjana. Kuigi teadus an sich ei ole ideoloogiline, pannakse ta sel moel ideoloogilisse positsiooni.

Marko Uibu leiab oma artiklis „Võitlus teaduse nimel: skeptilise aktivismi kujunemine, retoorilised võtted ning eesmärgid”, et kui skeptiline traditsioon filosoofias jõuab välja tõdemiseni, et inimene ei saagi midagi kindlalt teada ning peaks seetõttu hoiduma tõele pretendeerivatest väidetest, siis tänapäeval nimetavad end skeptikuteks just teadusliku tõe monopoli kaitsjad. Nad peavad oma olulisimaks ülesandeks vaimsest-esoteerilisest keskkonnast pärinevate ebateaduslike „valeväidete” paljastamist ja demüstifitseerimist.

Eesmärk on kiiduväärne, ka kristlus ei kiida heaks ebajumalateenimist ega nõidu. Hingede päästmise tööd tehakse fanaatilise innuga, nagu Carl Sagani bestselleris „Deemonitest vaevatud maailm. Teadus kui küünal pimeduses”4 juba manihheistlik pealkiri näitab teravat metafoorilist vastandust, mis kandub läbi kogu raamatu sisu ning illustreerib hästi skeptilist retoorikat. Teadus on valgus, mille mõjualast väljas, pimeduses, asuvad „deemonitest vaevatud” libateadused, religioonid ja uue vaimsuse keskkonnas toimuv.

Paraku, rindejooned on hägusad. Näiliste vastanditena aktsepteerivad skeptikud ja esoteerikud paradoksaalselt sama aksioomi: positivistlikku usku sellesse, et inimene suudab teadmiste (vaimsuse puhul ka tunnetuse) varal järk-järgult maailma seletada ja mõista. Suur osa uusvaimsusest ning uususunditest ammutab jõudu samast kust skeptikudki – empiirilise katsetamise loogikast ning teaduse/teadmise kõrgest sotsiaalsest autoriteedist. Skeptikute tegevus annab uusvaimsuse levikule hoogu juurde, sest teaduse avaliku maine ja positsiooni tugevdamine suurendab soovi sellest ülimast autoriteedist osa saada.

Uusskeptikud vastanduvad epistemoloogiliselt positsioonilt pigem oma filosoofidest nimekaimudega, s.t agnostikutega, kes kahtlevad inimese võimekuses tõde leida ning maailma mõista. Siia kõrvale sobib oivaliselt samal ajal ilmunud Stephen Hawkingi „Universumi suurejooneline ehitus. Uued vastused elu põhiküsimustele”, mis annab akadeemik Enn Tõugu sõnul meile „täiesti uue pildi maailma võimaliku arengu ja selle mõistmise piiridest”.

Tänapäeva teadus lähtub mudelipõhisest realismist. Nägemise ja kuulmise, haistmise ja maitsmise ning kompimise teel kujundab aju närvirakkude võrgustik meile pildi maailmast. „Pole olemas pildist või teooriast sõltumatut reaalsuse mõistet. Füüsikaline teooria või maailmapilt on mudel, tavaliselt matemaatiline mudel ja hulk reegleid, mis ühendavad mudeli elementaarse vaatlusega. On mõttetu küsida, kas mudel on reaalne, võib vaid küsida, kas see on kooskõlas vaatlusega.” Hawking kinnitab, et kõik kui tahes erinevad asjad on samade seaduste all. Sellest peale, kui inimesed elavad universumis, mõjutades teisi objekte ja olles ise nende poolt mõjutatud, peab teaduslik determinism kehtima sama hästi ka inimeste puhul.

Kuigi me arvame ja otse tunneme, et saame valida, mida teha, näitavad teadmised molekulaarbioloogia alustest, et bioloogilisi protsesse juhivad füüsika- ja keemiaseadused, ja seetõttu on need ette määratud nagu planeetide orbiidid. Neuroteaduse uuemad eksperimendid toetavad seisukohta, et meie aju järgib meie tegevust määrates loodusseadusi ega arvesta mingeid tegureid väljaspool neid seadusi. On raske kujutleda, et me saaksime vabalt tegutseda olukorras, kui meie käitumine on füüsikaseadustega ette määratud: „me pole midagi enamat kui bioloogilised masinad ja vaba tahe on ainult illusioon”.

Meie aju tõlgendab tunnetusorganitest tulevaid sisendeid, tehes neist välise maailma mudeleid. Me moodustame mõisteid oma kodust, puudest, teistest inimestest, elektrist, mis tuleb seinakontaktist, aatomitest, molekulidest ja teistest universumitest. Need vaimsed mõisted on ainus reaalsus, mida teame. Pole olemas mudelist sõltumatut reaalsuse testi. Siit järeldub, et hästi koostatud mudel loob omaenda reaalsuse. Elusolendeid saab defineerida kui piiratud suurusega liitsüsteeme, mis on stabiilsed ja reprodutseerivad endasuguseid. Protsessid loovad ennast ise.

„Vaba tahe” ja tahtevabadus on samasugune fluidum nagu „südametunnistus” resp. „südametunnistuse vabadus”. Aga nii nende luuludega on – ajad uksest välja, tulevad korstnast tagasi. Ainult nime on vahepeal ära vahetanud. Ei ole konkreetse indiviidi valida, kas ta on usklik või uskmatu või keda/mida ta usub/usaldab ning kas ta teeb oma eksistentsiaalsed otsused enda arvates teadlikult või lihtsalt aja vaimuga kaasa minnes. Tema saatuse dikteerivad vääramatud füüsika- ja keemiaseadused. seesugune determinism võib tavakodanikku ehmatada, kui see talle pärale jõuab. Teoloogile on asi tuttav, meie nimetame seda predestinatsiooniks.


1 http://arvamus.postimees.ee/1137386/martin-vallik-vaikigem-humni-jumalasalmi-ajal/.

2 Mis on ühist Gilgamešil ja geeniuurimisel? Käsitlusi kultuurist ja usundist. Koostanud Reet Hiiemäe. – EKM Teaduskirjastus, MTÜ Eesti Folkloori Instituut. Tartu 2012.

3 http://ojs.utlib.ee/index.php/EAA/issue/view/51.

4 Carl Sagan, Deemonitest vaevatud maailm. Teadus kui küünal pimeduses. Valgus, 1996.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming