Vabadus, ainult mitte vabadus

Eerik-Niiles Kross

Siinse maa ajalugu peaks käsitlema küll rahvuslike eelarvamusteta, ent seda ei saa käsitleda rahvuslikku elementi arvestamata. Kotkad ei pea olema varesed.Me oleme varesed … aga me oleme vabad.Ükski valge mees ei kontrolli meie samme.Kui me peame surema… siis me sureme, kaitstes oma õigusi.Istuv Sõnn Kunagi kirjutasid mõned mehed sellise lause: „Tõega ei ole see mitte kuulsus, mitte varandused, mitte auavaldused, mille eest me võitleme, vaid vabadus – üksnes see, mida ükski aus mees ei loovuta muidu kui elu hinnaga.” See lause tuli mulle meelde, kui jälgisin Eesti keskaja ajaloo uusima käsitluse ümber peetavat diskussiooni. Kui jätta akadeemilisem arutelu kõrvale, on uue käsitluse valguses kõige rohkem eriarvamusi ja emotsioone tekkinud kahes küsimuses. Esiteks: kas rahvuslik element Eesti muinasaja lõpu või laiemalt Euroopa keskaja sündmustes on olemas ja nii oluline, et selle kaudu neid sündmusi vähemalt osaliselt defineerida? Teiseks: kas niisugune tänapäevasena tunduv idee nagu vabadus, eriti mõne „rahva” või „poliitilise üksuse” vabadus on rakendatav tollaste võitluste motivaatorina? Kõige eredamalt kätkeb mõlemat küsimust köite „Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg” ajaloo kolikambrisse heita soovitatud termin „eestlaste muistne vabadusvõitlus”. Anti Selart, üks uue käsitluse autoritest, on asja kohta öelnud nii: „sündmustiku käsitlemine rahvusliku vabadusvõitlusena on anakronism, sellega omistatakse keskaja inimestele ideed, mida neil tegelikult ei olnud” (Sirp 10. I). Marek Tamm ütles „Eesti ajaloo” II köite esitlusel, et vabadusvõitlust ei saanud selle arusaama järgi olla, kuna selle terminiga mõistetavat „vabadust poliitilises mõttes ja kindlasti ei moodustanud Eesti mingit riiklikku üksust, mille vabadust XIII sajandil kaitsti”. „See, mis tollal kaotati, ei olnud eestlaste (muistne) vabadus, vaid pigem vahetus õiguskord.” Kokkuvõttes on autorid andnud uuele justkui ideoloogiavabale ajalookäsitlusele selge ideoloogilise hinnangu: see ei ole sakslaste, liivlaste või eestlaste lugu, vaid just maa lugu. See ei ole tähtsusetu tähenärimine, vaid muudab põhimõtteliselt ideoloogilist ja rahvusekeskset lähenemist.

Nõustume, et terminile „eestlaste muistne vabadusvõitlus” võib kergesti omistada tähendusi, mis on konstrueeritud. Eriti kui selle võitluse abil põhjendatakse hilisemaid ajaloosündmusi või rahvuslikke eelarvamusi. On täiesti selge, et XIII sajandi sündmustel ei ole põhjuse-tagajärje seost Vabadussõja (muide, ma ootan huviga eht eesti käsitlust, mis tõestab, et Vabadussõda ei olnud), 1944. aasta lahingute või laulva revolutsiooniga. Emotsionaalne seos eesti populaarses ajaloonarratiivis on aga loodud ja niikaua kui see seos aitab „eesti maa loo” edasikandjatel ja taasloojatel oma tegevust mõtestada, jääb arusaamatuks, mis on selles iseenesest halba. Ajaloo romantiseerimine on omaette uurimisteema ja esivanemate eeskujuks seadmine sama vana kui inimkond. Kuid veel kord, sel pole tõepoolest palju tegemist akadeemilise ajalooteadusega.

Seda huvitavam on, et teose autorid on asunud oma akadeemilisele käsitlusele andma mitte-akadeemilisi selgitusi ning autorite ideoloogilised ja ehk isegi identiteeti muuta proovivad taotlused on saanud mingil määral selgemaks. Kohati on ju lausa koomiline, kui ajaloolased selgitavad, et „puhta” ajaloo kirjutamiseks on vaja see vabastada ideoloogiast, nõustumata, et ka selline lähenemine on ideoloogiline selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Õnneks on uue keskaja ajaloo autoritel siiski oma ideoloogia täiesti olemas, sest kui vabastada ajalooteadus tõsimeeles ideoloogiast, siis jääks paremal juhul järele ajalooline statistika ilma igasuguse tõlgenduseta.

Autorite taotlus on nende endi sõnul vabaneda „rahvuskesksest” lähenemisest. Nad ise on Postimehe (11. I) vahendusel öelnud nii: „Eesti ajalugu kuni XIX sajandini oli ju sakslaste ajalugu, mida kirjutasid sakslased, kes kirjutasid sellest, millega nende suguvennad siinmail tegelesid ja mis neist sai. Siis tuli eestlaste ajalugu. Esimesena hakkas seda XVIII sajandi lõpus läbi Läti ja Eesti talupoegade vaatevinkli kirjutama Garlieb Merkel, veel tulisemalt jätkas samal teel rahvuslikul ärkamisajal Karl-Robert Jakobson. Ka nõukogude ajal uurisid eesti ajaloolased eelkõige talurahvast ja kirjutasid Eesti ajaloost kui talurahva, st eestlaste ajaloost. Nüüd on sellest loobutud. Uues väljaandes rahvuslikkuse rõhutamist pole, käsitletakse kõigi siin tegutsenud rahvaste tegemisi.”

See tsitaat avab veidra vastuolu teose autorite arusaamas ajalookirjutusest, võiks öelda lausa nende kahestumise „rahvuslikkuse” mõistmises. Ühest küljest kinnitatakse, et teadlikult on oldud „ebarahvuslikud”, et rahvuslikke (või sellisena tunduvaid) aspekte meie ajaloos on välditud. Seda põhiliselt nn moodsat rahvuste kujunemise teooriat silmas pidades, mille järgi rahvused tänapäeva mõttes tekkisid alles industriaalajastul. Teisest küljest nähakse senist ajalookirjutust just nimelt rahvuslikkuse aspektist. Kui „kuni XIX sajandini” olevat eesti ajalookirjutus olnud „sakslaste ajalugu, mida kirjutasid sakslased” ja „siis tuli eestlaste ajalugu”, siis pidid ju olemas olema nii sakslased kui eestlased. Kui autorite hoiakuga lõpuni minna (muide, ma usun, et tulekski minna), on ülalkirjeldatu kõik üks eesti ajalookirjutus, isegi võiks öelda eestlaste ajalookirjutus. Osa sellest on saksakeelne, osa eestikeelne, osa etnotsentristlik, osa „maa”-keskne. Ükski osa ei ole iseseisvalt võimalik ega „õige”. Kõik kokku on aga eesti ajalookirjutus.

Ent pöördugem terminite juurde tagasi. Autorid mõistavad sõna „rahvus” ilmselt umbes Ernst Gellneri, Anthony Smithi ja Benedict Andersoni vaimus. Lühidalt üldistatuna: rahvus on mõttekonstruktsioon (seda nimetatakse üldiselt konstruktivistlikuks arusaamaks rahvusest vastandina isetekkelisele ehk essentsialistlikule arusaamale), kus mingi omavahel kommunikeeruv grupp sisuliselt „lepib kokku”, et tegemist on rahva või rahvusega. Anti Selart ütles 5. veebruaril ajaloomuuseumis peetud arutelul „Eesti ajaloo” II köite üle, et „rahvus eeldab oma toimimiseks ühist suhtlusruumi, sotsiaalseid piire ületavat kokkukuuluvustunnet”. Üldiselt on uurijad tänapäeval ühel meelel, et rahvuse ja etnilise grupi vahel ei ole vältimatut kokkulangevust või isegi seost, ehk „rahvus” võib koosneda ka mitmest etnilisest või keelelisest grupist. Samas, üldjuhul nähakse seost „riigi” või „poliitilise üksuse” ja rahvuse vahel, kuigi rahvus võib olla ka grupp, „kel on liidrid, kes soovivad mingit territooriumi kontrollida” (Gellner). „Eesti ajalugu II” autorid leiavad, et kuna Eesti muistsete maakondade ja siin elavate inimeste vahel ei saanud olla pidevat kommunikatsiooni (mis on muidugi vaieldav) ja kuna meil puudus maaülene või eestikeelsete hõimude ülene riiklik struktuur, siis ei saanud olla ka „rahvust”.

Selles debatis ei ole ei „rahvustevaba” ajalookäsitluse ega nende kriitikute poolt esile tõstetud uuemal ajal üsna laialt käsitletud arusaama rahvusest kui grupi „omadusest”, mis tekib alles ja ainult suhtluses teise grupiga. Teisisõnu, kui maailmas elaksid ainult eestlased, siis ei oleks eestlasi olemas. Või ka – kui siin maal elanud rahvas ei oleks kunagi kokku puutunud venelaste, sakslaste, taanlaste, soomlaste ja muudega, elaks siin maal maarahvas. Selles plaanis on ükskõik, kas rahvus on „tegelikult olemas” või „kokkuleppeliselt olemas”, igal juhul määratleb rahvus ennast alati erinevuse kaudu teiste „rahvustega” ja „tekib” kommunikatsiooni tõttu teiste rahvustega.

Just see tõdemus ei võimalda XIII sajandil Eesti alal peetud sõdade käsitlusest rahvuse elementi eemaldada. Isegi kui eestlased (või ka siinsete maakondade hõimud) end aastal 1200 millegi muu kui maarahvana või harjulastena ei pruukinud käsitleda, siis kokkupuudetes, ristimiskatsetes, relvakonfliktides või lepingutes sakslaste (või ka riialaste, venelaste, vestfaallaste, taanlastega) käsitlesid vähemasti teised grupid neid „eestlastena”. Mitte ainult eestlastena, aga ikkagi eestlastena. Ses mõttes oli XIII sajandi esimene pool siin maal rahvust loov. Isegi kui nn „väljastpoolt” antud kirjeldused „eestlastest” XIII–XVI sajandil olid „üldistavad”, kubisesid eelarvamustest ja valestimõistmistest, isegi kui siia maale asunud valdavalt saksakeelne ülemkiht elas kohaliku rahva seas, kes ise pidas ennast maarahvaks, elas see ülemkiht enda arvates eestlaste maal. Võiks lausa sõnastada sellise kurioosumi: kui XIII sajandi teisel poolel ei olnudki ehk eestlased enese olemasolus omavahel täiel määral kokku leppinud, siis siinsed sakslased olid selle ometi omavahel kokku leppinud.

Kuidas kohalik identiteet edasi arenema hakkas, on oluline ja põnev küsimus. Seda ei ole lihtsalt võimalik uurida ja käsitleda ilma rahvuslikke momente arvestamata. Võtame kas või kõnesolevas arutelus kellegi poolt kasutatud väite, et „eestlased mäletasid veel XVII sajandil, et maa oli kunagi nende oma ja võeti neilt sakslaste poolt vägivallaga ära”. Me ei tea, kas „eestlased” ehk siis ilmselt eestikeelsed talupojad seda tõepoolest „mäletasid”. Pigem tuleb nentida, et saksakeelsed kirjamehed olid lugenud vanu kroonikaid, „mäletasid”, et kunagi oli toimunud vallutus, mida vallutatud pidid ju tajuma vägivallana, ning projitseerisid selle „mäletamise” eestlastele. Tänase Euroopa juhtivaid rahvusluse uurijaid Thomas Eriksen arvab koguni, et (etniline) rahvus ei olegi muud kui „pidev ja süstemaatiline kultuuriliste erinevuste kommunikeerimine gruppide vahel, kes peavad ennast erinevateks”. Me ei pruugi sellega täielikult nõustuda, ent kas või kogemuslikult teame, et välismõjud tugevdavad „meie-tunnet” ja väljast tulev oht meenutab meile, et oleme eestlased. Iga kord, kui Kreml teatab, et „eestlased on fašistid”, loob ja tugevdab ta äraspidiselt sellega meie identiteeti. „Me” tahame tõestada, et me pole fašistid, mis sunnib meid vastama küsimusele, kes me siis oleme jne.

See, kuidas Eesti alal rahvussuhted arenesid, on tegelikult leidnud üsna palju käsitlemist, kuigi põhiliselt just vastandumise, erinevuste uurimise kaudu. On ilmne, et Eesti, Liivimaa, Estlandija jne ala rahvuslikud, sotsiaalsed, kultuurilised ja poliitilised identiteedid on põrkunud, lõimunud ja lahknenud aastasadade jooksul huvitaval ja vastastikku nii limiteerivalt kui rikastavalt. Olen „Eesti ajalugu II” autoritega nõus, et siinse maa ajalugu peaks käsitlema rahvuslike eelarvamusteta, ent ma ei ole sugugi nõus, et seda peaks või isegi saaks käsitleda ilma rahvuslikku elementi suurel määral arvestamata. Muidugi tuleb baltisakslasi käsitleda samasuguste praeguste eestlaste esivanematena nagu eesti talupoegi või Tallinna eri keelt kõnelnud kodanikke, muidugi tuleb jõuda selleni, et tajuksime Wolter von Plettenbergi samasuguse esivanema ja eelkäijana nagu Lembitut. Ent rahvuslikest eelarvamustest ülesaamiseks ei pea mitte kunagiste rahvuslike momentide olemasolu eitama, vaid neid uurima, mõistma ja miks mitte ka eeskujuks või õpetuseks kasutama.

„Eesti ajalugu II” autorid on öelnud, et „eestlasi” moodsas mõttes XIII sajandi alguses ei olnud. Nõus. Küsimus on pigem selles, kas ja miks me ei peaks seda rahvast, kes siin XIII sajandi alguses ristimise, allutamise, kui soovite „õiguskorra muutmise” vastu võitles, eestlasteks nimetama. Nende vastased nimetasid neid eestlasteks. Sajandite jooksul on nimetanud saksakeelsed kirjamehed neid eestlasteks või nende madalamasse klassi kuuluvaid järeltulijaid „eesti talupoegadeks”. Aja jooksul hakkasid kõik siin elavad inimesed nimetama end väljaspool reisides või võõrsilt saabunuile „liivimaalasteks”, hiljem „eestimaalasteks”. Nagu kirjutab eespool nimetatud Eriksen, on rahvus „suhteline ja situatsiooniline”. „Rahvus ilmneb, millal tahes kultuurilised erinevused sotsiaalses läbikäimises relevantseks muutuvad.” Nii olid Tallinna eestikeelsed kodanikud saksakeelse rae jaoks „eestlased” või „mitte-sakslased” siis, kui oli vaja piirata õllepruulimise privileegi, aga „tallinlased” ja „liivimaalased” siis, kui oli vaja venelaste vastu sõdida.

Kas „eestlaste muistne vabadusvõitlus” on liiga laetud termin, et seda praegu kiretult kasutada? Kindlasti vajab see termin hilisemast romantilisest interpretatsioonist senisest otsustavamat lahtirakendamist ja tollaste tõsiolude rahulikku selgitamist. Ometi ei anna tõsiasi, et „vallutajate ja vallutatavate näol polnud tegu kahe sisemiselt ühtse ja omavahel lepitamatu leeriga” ega ka tõdemus, et „ei olnud selgeid rindejooni ja selgeid identiteete”, alust kõrvale heita tõdemust, et väljast sisse tunginud võõrad alistasid kohalikud põlisrahvad. Suur osa neist kõneles protoeesti dialekte ja nimelt seda osa kutsusid sissetungijad eestlasteks. (Kui norida, siis „rindejoon” tekkis sõjandusse õieti alles XIX sajandil ja identiteet ei ole kunagi selge ega ühene.) Kui nendes sündmustes osalenuid on kroonikakirjutajad ja ajaloolased 800 aastat eestlasteks nimetanud, on arusaamatu, miks me seda jätkuvalt ei võiks teha. Kõik reservatsioonid saab ju ära seletada ja üldnimetajad on paratamatud. Vastasel korral peaks loobuma ka kellegi sakslasteks, hiinlasteks, venelasteks, rootslasteks jne nimetamisest. Samuti ei tohiks kasutada fraasi „eestlased Teises maailmasõjas” sest sõditi eri armeedes, prooviti erinevaid liite ja pole üheselt selge, mis eesmärkidel.

Keerulisem on küsimus väljendi teise poole ehk „vabadusvõitlusega”. „Eesti ajalugu II” autorid on veendunud, et „vabaduse” eest siis ei võideldud, sest keskaja inimene „vabaduse” mõistet tänapäevases mõttes ei tundnud. Samuti leiavad autorid, et Eesti ei moodustanud mingit riiklikku üksust, mille vabadust XIII sajandil kaitsti. Esiteks, vabadus kui poliitiline kontseptsioon arendati üsna tänapäevases mõttes välja Kreeka-Pärsia sõdade ajal. Nagu vabadusega ikka, muutub see oluliseks siis, kui keegi tahab seda ära võtta. Muidugi, keskaegsed eestlased ei teadnud Kreeka-Pärsia sõdadest midagi. Ent ometi oli ka keskaegses Euroopas inimesi, kes olid lugenud näiteks Periklese kuulsat ateenlaste matusekõnet, kust pärineb ikka ja jälle sõjameeste poolt korratud mõte: „valides surma, võideldes alistunult elamise asemel, põgenesid nad üksnes häbisse langemise eest”. Mitte väga erineva hoiakuga, kuid nii ajas kui ruumis palju lähedasem on 1320. aastal kirja pandud Arbroathi deklaratsioon. Paljud on seda dokumenti nimetanud šoti rahvusliku enesemääramise esimeseks väljenduseks. Just sealt pärineb selle kirjutise avatsitaat. Kui šotlased, kes nii nagu ka eestlased ei olnud elanud Rooma impeeriumi ja antiikmõtte otseses ruumis, kes nii geograafiliselt kui kultuuriliselt olid meie esivanematega mitmeti võrreldavad, väljendasid XIV sajandi alguses üheselt mõistetavat rahvusliku vabaduse ja sõltumatuse ideed, miks peaksime me välistama eestlaste võimekuse samu ideid väljendada ja samu tundeid tunda. Arbroathi deklaratsioonis on šoti vanemate lause: „niikaua kui kas või sada meist elus on, ei tooda meid mitte mingitel tingimustel inglise võimu alla”. Kui palju ja mille poolest erineb 1223. aastal Riias sakslastele edastatud eesti saadikute sõnum: „niikaua kui meie maale on üks aastavanune või küünrapikkune poeglaps järele jäänud, ei võta me enam ealeski ristiusku vastu”. See sõnum anti pärast seda, kui „üle kogu Eestimaa” oli sõna välja läinud, et sakslaste ja taanlaste vastu võitlema mindaks ja kogu maa oli eestlaste võimu alla läinud. Muidugi võib öelda, et neid Henriku kroonika sõnu ei saa võtta nagu „eilset ajalehte”. Aga kas me tõesti julgeme täna öelda, et meie esivanemad „ei mõistnud” vabaduse tähendust, ei saanud aru, mida tähendab alistumine võõrale võimule, et nad võitlesid millegi muu kui oma maa ja oma perede vabaduse eest? Või vähemasti ka selle eest, kui ateenlased 2500, gallid 2000, šotlased 700 ja Ameerika indiaanlased 500 aastat tagasi seda mõistsid ja enam-vähem ühel moel väljendada suutsid?

Kui isegi eestlasi mõistmatuteks ja kurjadeks paganateks pidav Henrik, kellel on otsene poliitiline tellimus kujutada ristisõda „õiglase sõjana”, seda mõtet väljendab? Kuidas on võimalik, et Florida Timucua indiaanlaste pealik, kes oli pagan ja kellel ei olnud riiki ja kindlasti mitte Ernst Gellneri defineeritud rahvust, ütles 1539. aastal valgete meeste saadikule nii: „Ma olen oma maa vanem ja ma ei saa iialgi omasuguse sureliku vasalliks. Alatu ja arg on see, kes heidab end teise ikke alla, kui ta saab olla vaba. Mis puutub mind ja minu rahvast, siis me valime surma – jah, sada surma – enne kui me kaotame oma vabaduse ja anname ära oma maa.”

Kui ma seda teksti kirjutama hakkasin, tundus mulle, et otsest tõestust selle kohta, mida XIII sajandi alguse eestlased mõtlesid, meil ei ole. On paralleele, on tsitaate võrreldavatest, enam-vähem lähedastest oludest. Ent Henriku faktitruu, kuid propagandistliku ja motivatsiooniliselt ühekülgse teksti kõrval ei ole ju kirjalikku allikat, mis räägiks tollal siin mail võitlevate poolte motiividest. Eriti veel vabadusest. Eestis on kiriklikud kirjamehed koguni ju levitanud seisukohta, et meie esivanemad isegi ei tundnud sellist sõna, enne kui nad selle sakslastelt umbes XVI sajandil õppisid. Aga siis meenus üks Paul Johanseni artikkel, kus ta käsitleb Saxo Grammaticuse „Gesta Danorum’i” ja Baltikumi seoseid. Teadupärast on „Gesta Danorum” Taani ajalugu käsitlev suurteos, varasemas osas pigem ilukirjanduslik legendide kogum kui n-ö „päris” kroonika. Pealegi ei käsitle Saxo oma raamatutes peaaegu üldse Baltikumis toimunut, vaid räägib taanlaste, rootslaste, svealaste, gootide jne kuningatest ja lahingutest, kasutades saagasid ja rahvajutte. See puudutab eriti „Gesta Danorum’i” nn müütide raamatuid, kus kirjeldatud Taani muinasajal juhtunut. Johansen esitas usutava hüpoteesi, kuidas tegelikult on nood müüdiraamatud, mis on kirjutatud pärast ajalooraamatuid, paljuski Saxo kaasaegsete isikute, sündmuste ja vahekordade allegooriad. Kuidas Saxo kuningal Jarmerichil on Valdemar II iseloomujooned jne. Uurijatele on ammu selge, et Saxo teose järgi ei ole võimalik rekonstrueerida vanu skandinaavia saagasid. Ent nagu kirjutab Johansen: „Sellele vaatamata võib Saxo teosest leida väärtuslikke andmeid, seda muidugi siis, kui lähemalt uurida tema fantaasiamaailma, tema mõistete ning ettekujutuste maailma. Sest ka Saxo oli oma aja laps ega saanud pageda ajavaimu eest, tahes-tahtmata kõneleb ta asjadest, mis puudutavad tema olevikku ja tema ligemaid kaasaegseid.” See tähendab lühidalt, et kui Saxo legendaarsed tegelased käituvad ja kõnelevad, ei käitu ega kõnele nad mitte ainult nagu legendaarsed vägilased, vaid sageli nagu XIII sajandi kuningad, sõdalased ja nende vaenlased.

Johanseni uskumatu ajaloolasevaist näitab meile antud kontekstis kätte veel ühe üliolulise seose. Nimelt tõestas Johansen, et Saxo kasutas „Gesta Danorum’i” muistsete lahingute kirjeldustes Eesti ja Liivi ristisõjast saadud andmeid. Tema allikaks oli piiskop Theoderic. Seesama Theoderic, kes alustas liivlaste ristimisega juba 1202. aastal Riia ümbruses ning võttis osa kümnetest sõjaretkedest Eestisse, kes oskas liivi ja eesti keelt, läks umbes 1216. aastal Taani kuninga teenistusse, elas mõnda aega Taani kuninga õukonnas, kus puutus kokku Saxoga ning langes eestlaste käe läbi Tallinna lahingus 1219. aastal.

Nii laseb Saxo „venelastel ja kurelastel” kasutada taani vägimeeste vastu nn püünisraudu, nelja ogaga tee peale visatavaid raudogalikke, millel alati üks teravik üles jäi ja mis jalaväe liikumist takistasid. Saxo ajal oli see sõjanduslik uuendus. Taani muistsed vägilased ei saanud kuidagi neid püüniseid kasutada. Küll aga räägib Henriku kroonika, kuidas sakslased kasutasid neid uudseid raudu 1210. aastal nimelt venelaste ja kurelaste vastu, kes Riiat piirasid.

Saxo kirjeldab ka müütilist Brovalla lahingut, kus ta ootamatult laseb rootslastel kasutada lahingkorrana nn seanina. See on samuti just tollal kasutusele tulnud lahingukord, mida sakslased Henriku kroonika andmetel Baltikumis pidevalt rakendasid. Lisaks laseb Saxo paigutada seaninast vasakule ja paremale „kurelased ja eestlased”, keda vanad saagad Brovalla lahingus (kui selline tegelikult üldse toimus) kindlasti ei nimeta. Johansen näitab veenvalt, kuidas Saxo kasutas eesti keelt valdava otseallika käest saadud Balti ristisõja kirjeldusi oma ajaloolises allegoorias. Täpselt selline lahingukord nagu Saxo järgi Brovalla lahingus, oli sakslastel näiteks Madisepäeva lahingus.

Antud kontekstis on mõistagi oluline, mida kirjutab „Gesta Danorum”võitlevate poolte motiivide kohta? Saxo poolt kasutatud motiivid pidid ju olema XIII sajandil mõistetavad ja kasutusel ja arvestades tema teksti usutavat „Kirde-Euroopa ristisõja” seost, eriti huvitavad. Ma võtsin „Gesta Danorum’i” välja ja seal see seisab, kirja pandud umbes 1218: „siis käskis ta taanlastel meelde tuletada, kuidas nad olid alati võitnud kuulsust välismaiste vallutustega, ja kuidas nad olid rohkem harjunud oma naabreid käskima kui neile alluma”. Ja üsna samas kontekstis: „Rootslased olid seetõttu sunnitud võitlema oma vabaduse, oma maa ja oma laste eest.”

Muide, jätan selle küll „Eesti ajalugu II” ja muudele päris-ajaloolastele ülekinnitamiseks, ent mulle tundub „Gesta Danorum” pakkuvat ka selgituse ühele vanale ja seni lahendamata mõistatusele Eesti ajaloos. Eespool meenutasime eestlaste saadikute sõnumit sakslastele Riias 1223. aastal küünrapikkuse poisikese kohta. Ajaloolased on seni nentinud, et selline sõnum anti. Seda on sõltuvalt vaatenurgast tõlgendatud nii romantiliselt, stiilis „niikaua kui küünrapikkune poisike veel jaksab mõõka kanda” kui põlglikult tunnistusena eestlaste rumalast kangekaelsusest. Miks kasutasid eestlased aga sellist küllalt kummalist metafoori, on jäänud adekvaatselt selgitamata. „Gesta Danorum’i” VI raamatus leidub samasugune lugu, paigutatud situtsiooni, kui taanlased olid alistanud saksid ja need ülestõusu korraldasid:

„Taanlaste võim (imperium) sakside üle kasvas nii ülbeks, et nad olid sunnitud maksma igal aastal iga oma ihuliikme kohta, mis oli küünrapikkune, väikese maksu oma orjuse kinnituseks. Seda ei suutnud Hanef välja kannatada ja ta plaanis sõda oma soovis maksust vabaneda. Vankumatu armastus oma maa vastu täitis ta südant iga päev üha suurema kaastundega allasurutute vastu ja igatsedes anda oma elu oma kaasmaalaste vabaduse eest kutsus ta avalikult üles mässule.”

Mida ütles Lembitu oma malevale enne Madisepäeva lahingut?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming