Vabadus olla nõme

Tarmo Teder

Kaader filmist „Kuhu põgenevad hinged”. Eesti mängufilmi kuldne sügisball jätkub sellega, et täna lastakse meie mitme kino ekraanile verivärske täispikk kunstiline linateos „Kuhu põgenevad hinged”. Rainer Sarneti režiikäe all pildiketti talletatud tumehelge tükk tundukse suunatud eelkõige nn noorsoole, aga lõikab selle laia sihtgrupi kõrval ka teiste eestimaiste inimkogumite närvikeeli. Tööd, mida postmodernselt lõdva järeleandlikkusega sotsiaalteadlased ajaleheveergudel s(t)imuleerivad, teeb hoopis eesti kirjanduse paha poiss Peeter Sauter. Sarnet ja Sauter on koos näitlejatega küpsetanud paraja AV-piruka, mida annab seedida nii koolil kui kirikul. Nad on kavaltarkade madude moel, s.t kaasstsenaristidena Aidi Valliku originaalkäsikirja pugenud, et oma müstilis-demooniliste nägemustega heaolu magusal sõnnikul mõnulevat mõttelaiskust irriteerida. Pole vaja tänaval jalaga tagumikku panna ega ajalehes möga ajada, eesti potentsiaalne autopede ja kipsistunud õppealajuhataja tuleb millegagi kinno meelitada, pärast kama kaks, kus jahuda. Parem seda kunstina näha kui nõmedusi teoks teha.

„Kuhu põgenevate hingede” dialoog on elus, lugu lülib sidusat jada, pildi kunstiline ambitsioon on mõjus. Operaator Mait Mäekivi ja režissöör on leidnud mitmeid motiveeritud suurplaane, mille vaheldumise tempoga pole üle muljutud. Laias laastus võiks „Kuhu põgenevaid hingi” nimetada kahe gümnaasiumitüdruku teineteiseleidmise looks, mille käigus püstitub satanismi probleem või pseudoprobleem, kõveriti ka perekondade häda ja kogu ühiskonna eksistentsi nõmeduse võimalikkus. Nn noorsool on ju kõigest siiber ees.

Spetsiifilise liinina läbib filmi sihtotstarbelise palve või soovi täidemineku võimalikkus ja selle tagasivõtmise alkeemia. Flirt teemal „palu Jumalat või Kuradit, vahet sel pole, sest su usk võib täide minna nii ja naa või jääda küsimiseks kurtidele kõrvadele” on ainult üks kaasstsenaristide poolt filmi istutatud ideepude. Film tervikuna jääb kontseptuaalselt amorfseks, mitmed väited jäetakse harali õhku rippuma – mõelge ise! Igatahes kirikule on kinnas visatud.

Satanismi panev noor ajudega sensitiiv Seth ütleb: „Me oleme sama nõmedad kui kõik teised. Aga me oleme vabamad.” Nietzsche küsiks: „Vabadus – milleks?!” Äkki siis suuremaks nõmeduseks? Parem minna kinno vaatama ja pead murdma kui surnuaiale riste kangutama ja pärast mentidega õiendama. Filmivabrikandid on ju teinud oma panuse ikka publikule, s.t kassale. Originaalstsenaariumi autor Aidi Valliku palve, et seda filmi ei seostataks tema esimese populaarse romaaniga „Kuidas elad, Ann?”, jäi turundusetarkusest kurtidesse kõrvadesse. Lisaks kirjanikule peibutab kindlasti kinno šeff ja kuul staar Lenna Kuurmaa.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming