Vabadusemaigulised mittekohad

Maarja Kangro

Sündmuste üliküllus, ajaloo tihenemine ja kiirenemine teevad ajast mõtlemise ja ajaloole tähenduse andmise nüüdismaailmas keerukaks. Marc Augé, Kohad ja mittekohad. Tõlkinud Anti Saar, toimetanud Marek Tamm. TLÜ Kirjastus, 2012. 140 lk. Ilmselt kõige kuulsama elusa prantsuse antropoloogi Marc Augé (1935) „Non-lieux”, mis on eesti keeles saanud pealkirjaks „Kohad ja mittekohad”, ilmus originaalis kakskümmend aastat tagasi. Läänes on raamat oma kultuslikkuse etapi läbi teinud juba mõne aja eest ja mittekoha mõiste – arusaam ruumist, „mida ei saa määratleda ei identiteedist, suhetest ega ajaloost lähtuvalt” (lk 77) – on kindlustanud endale soliidse koha nüüdisaegset inimolu kirjeldavate mõtlemismoodulite seas. Kuna mittekoha mõiste abil suutis Augé selgitada nähtusi, millel oli potentsiaali tulevikus üha võimenduda, on tema raamatut nimetatud ka prohvetlikuks. 1992. aastaga võrreldes on nende inimeste hulk, kes veedavad märkimisväärse osa ajast mittekohtades – kaubanduskeskustes, lennujaamades, ketisöögikohtades, kiirteedel – 2012. aastaks dramaatiliselt kasvanud. Kui 1992. aastal kirjutas Augé õigustatult, et „Ida-Euroopa riigid omakorda säilitavad mõningase eksootilisuse, sest neil pole veel kõiki ülemaailmsesse tarbimisruumi astumiseks vajalikke vahendeid” (lk 102), siis nüüdseks on idaeurooplaste mahajäämus ülimodernsete mittekohtade alal jõudsasti taandunud või mõnel pool täielikult kadunud. Samas tõdeb Augé, et absoluutset mittekohta ei ole olemas: tähendusest ja sotsiaalsetest suhetest laetud kohad ning subjektile näilist identiteedivabadust võimaldavad mittekohad on tegelikkuses omavahel läbi põimunud. Nad on justkui „vilkuvad polaarsused: esimene ei haihtu kunagi täielikult ning teine ei teostu kunagi totaalselt” (lk 78). Intervjuus Marek Tammele tunnistab Augé, et peab mittekoha mõiste hübriidsust (see võimaldab tegelikkuse empiirilist analüüsi ja jääb sealsamas teoreetiliseks määratluseks, millele ükski tegelikkus ei vasta) selle mõiste trumbiks. Seda, kui võimas mõjuväli mittekoha mõistel õigupoolest on, näitab kas või fakt, et Itaalia hiiglaslik toitlustuskett Autogrill, mis pakub süüa kiirteede ääres ja lennujaamades, on oma kodulehele loonud blogilaadse sektsiooni pealkirjaga „Lieux & non lieux”. Muu hulgas leiab Autogrilli kodulehelt intervjuu Augéga ja antropoloogi ideedest inspireeritud fotoväljapaneku. Nähtus pühitseb oma sõnastajat.

Augé alustas oma karjääri välitöödega Aafrikas, uurides Elevandiluurannikul Alladiamaal ja Togos religiooni-institutsioone. Aafrika kogemused peegelduvad ka Augé hilisemates töödes, näiteks kõnealuse raamatu antropoloogilise koha kirjeldustes. 1980ndatel võttis Augé Aafrika asemel fookusse oma lähiümbruse Pariisi, pidades säärast huviobjekti nihet uurimistöö loogiliseks jätkuks ja mitte varasemast praktikast lahtimurdmiseks. Pariisi perioodi tuntuim teos on ilmselt „Etnoloog metroos” („Un ethnologue dans le métro”, 1986). Aastatel 1985–1995 oli Augé Pariisi sotsiaalteaduste kõrgkooli (EHESS – l’École des Hautes Études en Sciences Sociales) president.

Uurimistöö loogiline jätk oli kahtlemata ka see, et lähiümbrusest tõusid peagi esile globaalse ülimodernsuse (surmodernité) jõujooned, ja neid jooni käsitlev „Kohad ja mittekohad” tegi Augé globaalselt kuulsaks ka erialaringkondadest väljaspool. Raamatu algul „lähedaloleva antropoloogiast” rääkides selgitab Augé, et antropoloogia just „lähedalasuvast”, siinsest ja praegusest räägibki: „antropoloogiline uurimustöö tegeleb olevikuliselt küsimusega „teise” kohta” (lk 25). Ajastul, mil kaugus ei pruugi enam võõrust tagada, ei pöördu antropoloogid lähedalasuva poole mitte seepärast, et nad oleksid eksootilisest „teisest” tüdinud, vaid kuna „nüüdismaailm ise oma kiirenenud muundumises on see, mis nõuab antropoloogi pilku, metoodilist ja uuenenud mõtlemist teisesuse kategooria üle” (lk 30). Seejuures on Augé skeptiline oma ameerika kultuuriantropoloogidest („kulturalistidest”) kolleegide suhtes, kes käsitlevad kultuure tekstidena, ning leiab, et „dekonstruktivistliku vaimuga kirjanduskriitikat” etnoloogiale kohandavas postmodernistlikus antropoloogias tuleb näha vaid üht ülimodernsusele omast väljendust (vt lk 41).

Milline on siis see ülimodernne olukord, mis sünnitab mittekoha? Augé määratleb seda kolme liiasuse kaudu: sündmuste üliküllus, ruumi üliküllus ja mõõdupuude individualiseerumine. Sündmuste üliküllus, ajaloo tihenemine ja kiirenemine teevad ajast mõtlemise ja ajaloole tähenduse andmise nüüdismaailmas keerukaks (probleem on just selles tihenemises ja mitte näiteks progressiidee kokkuvarisemises); ruumi üliküllus tuleneb nii maailma avanemisest kui ka sellega kaasnevast planeedi pisenemisest, meediapiltide ja muu materjali lokkamisest, liikumiskiiruste kasvamisest; kolmas liiasus on seotud üksikisikuga, hoiakute individualiseerumisega, tarvidusega individuaalse tähendusloome järele, mis toimub aga paratamatult meediast toetatud representatsioonisüsteemide kaudu.

Tihenenud ruumist sündinud ning üksildust (ja paraku mitte ainulisust) tekitavatele mittekohtadele vastanduvad antropoloogilised kohad, millel Augé näeb kolme ühist tunnust: „Need on (tahetakse, et oleks) identiteedi, suhete ja ajaloo kohad” (lk 56). Antropoloogiline koht on „ühtaegu tähendusprintsiip nende jaoks, kes seal elavad, ning mõistusega tunnetatavuse printsiip selle jaoks, kes seda uurib” (lk 55). Koht loob toimuvale tähendusliku tausta, kehastab ja loob orgaanilist ühiskondlikku kudet, sellal kui mittekoha kasutaja suhet mittekohaga iseloomustab üksildane lepingulisus: näiteks ID-kaardi alusel pardakaardi väljastamine, mis annab õiguse reisijate tsooni pääseda, või kiirteel sõitmise võimalus vastava kleepsu või raha olemasolul. Kui kohta iseloomustab teatav „keeleline vandeseltslus” (vt lk 97), siis mittekohti määratlevad sõnad, tekstid, ettekirjutused ja keelud, mis peavad olema võimalikult üldmõistetavad. Augé märgib teraselt, et keelelise vaesumise (keskmise keelekasutaja süntaktilise ja semantilise võimekuse kahanemise) tingib nimelt see vajadus ühissõnavara järele, mitte konkreetselt inglise keele pealetung.

Samas lasevad just tuttavad mittekohad (restorani-, hotelli-, tanklaketid), mis pakuvad üldmõistetavas keeles üldtuntud kaubamärke, „tundmatule maale eksinud” võõral end turvaliselt tunda. Tarbimismaailma võib iga üksikisik omaks pidada, „sest teda selles lakkamatult kõnetatakse“ (lk 102). Niisugune kõnetamisekujund meenutab Althusseri ideoloogiakriitikat, ent selles raamatus Augé globaalkapitalismi kriitikaga suurt ei tegele, mööndes, et „[r]uumiline üliküllus funktsioneerib söödana; kuid söödana, mille heitjat on väga raske kindlaks teha (nööritõmbajat kui sellist ei ole)” (lk 37).

Võimu suhetest mittekoha ja selle kasutajaga kirjutab Augé: „Leebe võimuse1 objektina, kelleks ta laseb end suurema või väiksema ande või veendumuse abil saada, naudib ta iga teise võimusse võetu kombel mõnda aega identiteedikaotuse passiivseid rõõme ja rollimängu aktiivsemaid mõnusid” (lk 99). Õiguse näilisele anonüümsusele ja potentsiaalsuseillusioonile saab välja lunastada oma identiteediga, „süütuse tõestamisega”. Seejuures ei esita Augé küsimust, kes on mittekohas näiteks kodutud – need, kes oma süütust ei tõesta, ent teatud mittekohtadele (raudteejaamadele, kaubanduskeskustele) siiski ligi pääsevad. Kas niisuguse ID-kaarditu, krediitkaarditu, rahatu kaudu saab mittekohast rohkem koht (inimesel on oma „koht”, kus ta suure jaamahoone ääres ööbib või kolleegidega kooskõlastatult kerjab, ta liigub mööda mittekohti nagu mööda orgaanilist maastikku) või on ta mittekoha legaliseeritud kasutaja suhtes lihtsalt mittekoha jääk, mis on süütule pilgule diferentseerimatu, globaalselt ühesugune? Juba eristus mittekohakõlbulike ja mittekoha-kõlbmatute vahel toob mittekohtadesse sisse sotsiaalsete suhete ja võimu mõõtme, olgu see kui tahes abstraktne. Ilmajäetu ja väljaarvatu seisukohast on lennujaam või kaubanduskeskus vägagi koht. Aga nagu eespool viidatud, ongi koha ja mittekoha puhul tegu vaid „vilkuvate polaarsustega”, teineteisega põimunud ja teineteiseks üle minevate nähtustega. Kas tegu on ühe või teisega, sõltub suuresti määratleja enese asukohast. (Võib küsida ka, mida tähendab vahe kahe samalaadse mittekoha vahel: kas see, mis paneb ühe mittekoha teisest erinema, on juba alati koha-lik mõõde? Kas pole siis mõni mittekoht teisest sümpaatsem? Mis on vahet (ja kelle jaoks) Rocca al Mare keskusel ja Kristiine keskusel?)

Mittekoht pole Augé sõnul utoopia – ehkki seda võiks ju nii tõlkida –, vaid pigem utoopia vastand, kuna „ta on olemas, kuid ei paku varju ühelegi orgaanilisele ühiskonnale” (lk 107).

Samuti ei saa impeeriumi mingil juhul pidada mittekohaks, kuna impeerium võitleb ülimodernsuse ülikülluste vastu, kirjutades üle ajalugu ja piirates infoliikumist, kõrvaldades oma ideoloogiast individuaalsuse mõõdupuu (lk 109).

Küllap ka selle anti-imperiaalse mõõtme pärast säilitab mittekoht oma atraktiivsuse. Augé kirjeldab mittekoha seikluslikku võlu raamatu proloogis („kõik need juhuste ja kokkusattumiste kohad, kus võis mõneks viivuks kogeda jätkuva seikluse võimalikkust”, lk 10). Ka minus tekitavad loetelud à la „lennujaamad, raudteejaamad, hotelliketid, kiirteed, rannahooned” ikka veel meeldivat elevust, kuna neis kangastub vabaduse ja identiteedihaihtumise võimalus, uuestialgamise illusioon. Need vabadusemaigulised mittekohad olid ka mu stagnaaegse lapsepõlve unistustekohad, kus tundus olevat võimalik põgeneda kõikjal jõllitava koha ja pealesurutavate tähenduste eest. Seikluslikele mittekohtadele mõeldes surub alles sekundike hiljem instinktiivse elevuse maha kogemus, kui tüütu lennujaamas või kiirteeummikus jorutamine tegelikult on. Pealegi, transiidipaigad, mis võlusid just sellega, et pakkusid äraminekuvõimalust – lennujaamad ja suuremad raudteejaamad –, on muutunud kaubanduskeskustega klaustrofoobiat tekitavalt sarnaseks ning loovad pigem pideva paigalolemise mulje. Vabaduseillusiooni lõhuvad turvameetmed, mis ei anna inimesele ka artikuleeritumat tähendust kui „jah-ei”, „süütukahtlane”, „sissearvatu-väljaarvatu”.

Baudelaire’i luuletusest („Käsipõsakil istudes oma kõrgel mansardis”, tlk Tõnu Õnnepalu) lähtudes on Augé kirjeldanud tabavalt seda, kuidas pilgust endast saab ülimodernsuses pilgu objekt: nii nagu Baudelaire vaatles kunagi vana ja uue põimumise, korstnate ja kirikutornide modernse koosolu kõrval iseenda vaatlemist, vaatab praegu potentsiaalne turist voldikust või reisiajakirjast teise turisti innustunud pilku. Turismivoldik peibutab meid nimelt teise naudinguga. Augé leiab, et reisija ruum on mittekoha arhetüüp (lk 85) ning et just XIX sajandi üksildastelt ränduritelt nagu Chateaubriand võib leida „prohvetlikke vihjeid ruumidele, milles pole õieti mõtet ei identiteedil, suhetel ega ajalool” (lk 86). Nii jõuab ta oletuseni, et modernsuses on kunstnikud „juba ette suutnud kehastada neid hoiakuid, positsioone, mis ülimodernsuses on saanud tavainimesele omaseks” (lk 90).

See, et kunst ja kunstnik on tuleviku mõtlemise ja hoiakute „ettekehastajad”, on üsna rohkelt väljendamist leidnud arusaam, Nietzschest kuni teatava argitarkuseni. Aga usutavalt mõjub see ka siinkohal. Kunsti ja mittekohtade kokkupuude vääriks uurimist mitte lihtsalt mittekohtade esteetika näol, mis oma pehmendatud kujul väljendub mahedas liftimuusikas ja oma kompromissitumal kujul „ballard’likes ruumides” (nagu on kirjutatud Augé raamatu kohta Guardianis ilmunud arvustuses). Arutamist vääriks just kunsti, s.t kõrgkultuuri enese seos mittekohtadega. Muidugi on kunst väga kohasõltlik, kunstiteosel – mitte enam objektil, vaid kontseptsioonil – on ju ikka veel aura, tema tähendus sõltub konkreetsetest suhetest ja asetustest kunstiväljal. Kes siseneb kunsti ruumi, aga ei oska selle „keelelises vandeseltsluses” osaleda, on peata nagu inimene, kes lennujaamas ei tunne numbreid: ta tajub end koha-likest suhetest väljaarvatuna. Ometi paistab, et kunstimuuseumide ja galeriide valgetes ruumides, ent samuti moodsates kontserdisaalides, mis peavad suutma endast viisakalt läbi lasta igasuguseid sõnumeid ning tagama sealjuures vaatajale võimaluse segamatuks individuaalseks refleksiooniks, on peidus teatav subtiilne mittekoha-mõõde. Kas ei ole ka muuseumi või kontserdi külastajad vastava kohaga üksildastes lepingulistes suhetes? Lunastame raha eest pileti ja saame selle eest ükskõik kus maailma paigas õiguse anonüümselt ja muudest sotsiaalsetest suhetest segamatult tuntud või tundmatuid kultuurikaupu nautida. Kunstisaal on rituaalne koht, ent see kunstiriitus, mis seal läbi viiakse (kunsti puhul, nagu me seda praegu mõistame), eeldab oma objektile teatavat universaalset aset. Kunst, mis on läbinisti kohaga seotud ja kohasuhetes ammenduv, ei saa olla vaba kunst (see, mida tähistavad sõnad beaux-arts, fine arts, belle arti). Ka kõige kohaspetsiifilisema suhestuva esteetika projekti juures seisneb ettevõtmise kunstiline mõõde selle „tõlkimises” universaalse pretensiooniga vabade kunstide keelde, väljumises orgaanilistest kohasuhetest, s.t lõplikest tähendussuhetest. Kuivõrd kunst kujutab endast vabaduse ja potentsiaalsuse ruumi, on tema eksistentsi eelduseks ka teatav kujuteldav mittekoha-lik ruum – mittekoht selle parimas tähenduses.

Siit edasi võib mõelda, kas mittekoht kätkeb endas mingit üldinimlikku mõõdet ja arengumustrit või tuleneb ta teatavat tüüpi kultuurimudeli domineerimisest. Kui me otsast alustaksime, kas jõuaksime ikkagi mittekohtadeni välja, sest need on lihtsalt inimkonna organiseerumise teatud arengujärgul möödapääsmatud? Võib-olla tuleks pigem küsida, kas maailma niisugune areng, kus mittekoht jääks tekkimata, oleks kuidagi soovitav? Mulle see nii ei tundu. Isegi kui mittekoht (alati ikkagi kohaga läbipõimunult) muutub üha valdavamaks, õpetab see ehk meile emantsipatsiooni kõledas valguses iseendi kohta uusi asju. Sealhulgas laiapõhisemalt ka seda, kuidas töötab meie kalduvus identiteete ja kohti luua.

Augéle pole mittekoht ja koht hinnangulised terminid, nagu tal tuli rõhutada ka Tallinna ülikoolis peetud loengul: ta ei taha mingil juhul väita, et koht oleks hea ja mittekoht halb. Selle raamatu intervjuu lõpetab ta: „Teoreetiliselt on mittekoht individuaalse vabaduse absoluut – ruum, mille pealt ei saa välja lugeda ühtki sotsiaalset suhet; kuid ühtki sellist vabaduseruumi pole olemas … Teisesuseta ja suhestumatuna identiteet hääbub, jääb ilma minimaalsest eluks vajalikust sümboolsusest. Teoreetiliselt on koht (ühiskondliku) tähenduse absoluut – ruum, milles indiviid on täielikult määratletav oma suhete kaudu, need aga on omakorda viimseni loetavad ruumist, milles ta elab. Ka sellist ruumi ei ole olemas ja kõik, mis sellele läheneb, läheneb totalitarismile … Soovitav demokraatlik ideaal säilitaks korraga nii vabaduse kui ka tähenduse, teisisõnu, nii mittekoha kui ka koha” (lk 137).

Demokraatliku ideaali taotlemist ja poliitilist otsustavust ilmutab Augé viimane raamat „Kuhu on saanud tulevik?” („Où est passé l’avenir?”, 2008), kus autor siirdub mittekohtade juurest mitteaja ehk tuleviku(taju) kadumise juurde. Kosmotehnoloogia ehk kujundite ülemaailmse ringluse ajastul („kosmotehnoloogia” on Augé kuulsuselt teine mõiste), globaliseerumisega üheskoos kasvava sotsiaalse ebavõrdsuse tingimustes tahab Augé näidata väljapääsu sellest „liikumatust olevikust”. Seejuures ka kirjandusest rääkides visandab ta oma uuendusmeelse, XVIII sajandi vaimsust kandva autoritüübi: kõige avatumad ja muutusealtimad autorid teavad, et ajalugu ei ole lõppenud, ei unusta, et indiviid on kõigi asjade mõõt, ega viska globaalsuse pesuveega välja ka universaalsuse last.2 Tuleviku-raamatu lõpul esitab Augé üleskutse hariduseutoopiale, mis peab laienema kõigile, kuna maakera tulevikku ei saa kavandada piiratud eliidi tulevikuna. Ehk vääriks tõlkimist seegi raamat, mis on meie ülimodernsuse olukorras meeldivalt kompaktne nagu „Kohad ja mittekohadki”.

1 Sõna „võimus” kasutamine muus kui sees- või sisseütlevas käändes tekitab esmalugemisel segadust, ehkki selles pole ju midagi ebakorrektset. Tõlget lugedes tuli üldise meeldiva kogemuse taustal siiski ette mõni harv jõnksatus, näiteks: „visandada endale selles ühiskonnas omad dekoor ja oma teekond” (lk 43); „ülimodernsuse olukorras … lisandub koostisaineid üksteist hävitamata” (lk 45); „Üksik, kuigi ühena paljudest, on mittekoha kasutaja … sellega lepingulises suhtes” (lk 98).
2 Vt M. Augé, Che fine ha fatto il futuro? Elèuthera, 2009, lk 60.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming