Vabadussammas: kaks pragmaatilist argumenti

Heie Treier

Eesti Kunstiakadeemia noored skulptorid koos õppejõududega on välja käinud julge kodanikualgatuse, mis on kantud murest tulevase Vabadussamba pärast. Loodetavasti saab Vabadussõja võidusamba kella siiski veel tagasi keerata. Vaadates tulevikku, on selginenud mitmed murelikud pragmaatilised asjaolud, millele seni on ehk vähe tähelepanu pööratud. Esiteks funktsionaalsus. Vabadussammast on Eestile vaja muu hulgas selleks, et ta hakkaks täitma iseseisvale riigile vajalikku diplomaatilist rolli pärjapanemise kohana: välisriikide presidendid peaksid ju saama meie rahvast ja riiki niimoodi austada. Eestil vastav koht puudub ning selle üle on sügavat muret tundnud meie mõlemad senised presidendid.

Kas planeeritavast Vabadussambast saaks pärjapanemise monumenti? Kõige paremini peaks oskama vastata diplomaatiline ringkond. Just siit kostab ennustusi, et kuna samba totalitaarne vorm, väliskuju seostub visuaalselt Euroopa ajaloo kõige kahetsusväärsema episoodiga, hakkavad välisriikide tipptasemel poliitikud sellisest sambast eemale hoidma. Kuidas kujutleda tulevikku vaatavat tipp-poliitikut rahvusvahelises massimeedias asetamas pärga totalitaristliku esteetikaga monumendile? Niisiis, pole kindel, kas me saame Vabadussõja võidusamba näol rahvusvaheliselt konverteeritava pärjapanemise monumendi.

Teiseks haldamine. Meediast on läbi käinud hoiatus, et klaasil on omadus tõmmata külge tolmu. Kuna Vabadussammas seisab aktiivse liiklussõlme läheduses, on siinne õhk keskmisest saastatum, mistõttu peab Vabadussammast regulaarselt pritsiga pesema. Riik on praegu majanduslanguse sinusoidis, mistõttu on küsitav, kas saame esindusväljaku äärde sellise puhta monumendi nagu 3D animatsioonis või hoopis räämas objekti, mis lausa kutsub enda üle irvitama. Kas see on meie eesmärk? Reaalsus on ju midagi muud kui 3D.

Ja see pole veel kõik. Asjatundjad juhivad tähelepanu vajadusele klaasmonumenti talved läbi kütta, kui temperatuur langeb alla 5 kraadi. Vabadussammas on osa linnaplaneeringust: kui asi kord juba valmis, siis seda enam ümber teha ei saa.

1988. aastal, Laulva revolutsiooni ajal lauldi: „Ei ole üksi ükski maa”. Ei ole üksi ükski Eesti maakond ega ole ka teiste riikide peres Eesti üksi. 2007. aastal, umbes samal ajal, kui Tallinnas kuulutati välja Vabadussõja võidusamba võitjad, korraldati Riias Nõukogude okupatsiooniohvrite memoriaali väga oluline konkurss, mis on võrreldav Tallinna omaga. Asukoht Küttide väljak prestiižsel kohal Riias otse Daugava silla ääres, korraldaja kultuuriministeerium, osalejaid 55, tase rahvusvaheline.

Nüüd edasi. Žüriis oli 14 liiget, kõik (!) oma eriala eksperdid (muinsuskaitse, arhitektuur, skulptuur, kunstiteadus, okupatsiooni muuseum jne). Üks liige, professor Daniel Kündig, esindas rahvusvahelist arhitektide liitu. Konkursi võitis läti kunstnik Kristaps Ģelzis (arhitekt Ilze Miķelsone, helilooja Voldemārs Johansons), teise koha sai USA arhitekt Stefan Ahlblad. Märtsiks 2008 lubatakse kataloogi. Põhjalik info ja pildid vt: http://www.memorials.lv. Riia võidutöö on lihtne: see esitab olemasoleva, Punaste Küttide monumendi dialoogis monumentaalse punase ekraan-seinaga.

Äkki on Riia konkursil midagi öelda ka meile – eriti seoses korraldusliku poolega?

Ärgem tahtkem Tallinna üht Trooja hobust, mis võib alguses olla linnaelanikele kallis, ent pikas perspektiivis tuua pigem kurbust kui rõõmu. Mõelgem ette! Kuuldavasti arutavad kunstnikud juba uue, missioonikonkursi võimalust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming