Vabadusvõitleja meenutab

Viktor Niitsoo

Eesti iseseisvuse kaotamise põhjusteks peab Soldatov riigi poliitilises elus kolmekümnendatel aastatel aset leidnud allakäiku ja nelja saatuslikku viga. Sergei Soldatov, Taassünni põuavälgud. Poliitilise võitluse ja kõlbelise valgustuse kogemus. Vene keelest tõlkinud Kalju Mätik. Ortwill, 2012. 262 lk. Sergei Soldatovi (1933–2003) mälestusteraamat „Зарницы Возрождения: опыт полической борьбы и нравственного просветительства” nägi trükivalgust 1984. aastal Londoni kirjastuse Overseas Publication Interchanges Ltd grandi toel. Tänu autori omaaegsetele võitluskaaslastele Mati Kiirendile ja Kalju Mätikule on mälestuste mõnevõrra kärbitud variandiga võimalik tutvuda ka eestikeelsel lugejal. Algatus teose eestindamiseks tuli Soldatovi leselt Ludmilla Grünberg-Soldatovalt, kes soovis sel viisil tähistada oma abikaasa 80. sünniaastapäeva. Tõlkest on välja jäetud lisad, mis originaalis moodustavad neljandiku kogumahust ja kaks viimast peatükki. Samuti ei ole raamatu kaante vahele mahtunud Mait Rauna mahukas eessõna, ent sellega saab tutvuda veebis.* Lisaks Soldatovi lese saatesõnale on raamatus ka ülemaailmselt tuntud sovetoloogi Abdurahman Avtorhanovi (1908–1997) eessõna ja Glasgow ülikooli kirjandusteadlase Martin Dewhirsti sissejuhatus 1984. aastal ilmunud venekeelsele väljaandele. Soldatovi enda saatesõna venekeelsele algupärandile on paigutatud lisalehele, mille pöördelt leiab autori eluloolised andmed. Raamatu kaanekõrvadel on põhjalik Soldatovi kirjutiste loend.

Vastupanuliikumist ja poliitvangilaagreid kajastavate mälestuste seas on vaadeldav raamat unikaalne mitmel põhjusel. Esiteks on tegemist nn hilispagulase meenutustega, mis on talletatud kohe pärast vangilaagrist vabanemist ja Läände jõudmist. Oluline on asjaolu, et raamat on kirjutatud vene keeles, mis võimaldab hõlmata palju suuremat lugejaskonda kui eestikeelne üllitis. Raamatuga anti esmakordselt ülevaade Eesti 1960.-1970. aastate vastupanuliikumisest. Tähelepanu väärib, et vastupanus osales käsikäes eestlastega ka venelasi ja teiste rahvuste esindajaid, mis annab tunnistust, et ühiste eesmärkide austamise ning üksteise põhimõtete tunnustamise korral on rahvustevaheline koostöö täiesti võimalik. Huvi pakuvad ka tähelepanekud Eesti ja eestlaste kohta nähtuna eestivenelase pilgu läbi.

Tänasel lugejal tuleb arvesse võtta, et raamat on kirjutatud ajal, mil Nõukogude Liidus võimutses totaalne terrorirežiim. Täpne ülevaade põrandaaluse võitluse episoodidest ja osalenud isikutest oleks paratamatult lisanud KGB-le süüdistusmaterjali raudse eesriide taha jäänud kaasvõitlejate represseerimiseks. Seetõttu on mitmed võitluskaaslased varjunimedega või märgistatud initsiaalidega. Kuid pahatihti on varjunimede kandjaid üsna äratuntavalt iseloomustatud ja neil, kes tolleaegsete sündmustega kursis, ei olnud ilmselt raske kõnealused isikud tuvastada. Paraku suutis seda ka KGB, noppides meenutustest vajalikku operatiivinfot.

2000. aastal Eestisse naasnuna avaldas Soldatov mitu eestikeelset raamatut, nende seas ka „Eesti saatuse keerdsõlmes: tunnistusi elust, võitlusest ja tegevusest”, (ajaloo ja filosoofia uurimiskeskus Katharsis West-Ost Renaissance, Tallinn, Stockholm, Frankfurt/Main: 2000). mille sisu suures osas kattub kõnealuses raamatus kirjeldatud mälestuskildudega. Siin on tegelased õigete nimedega ning autor kasutab ühtlasi ka võimalust vanade arvete klaarimiseks. Kuid mitmeid sündmusi kirjeldatakse hoopis teisest vaatevinklist.

Ligikaudu poole „Taassünni …” mahust moodustavad kirjeldused lapsepõlvest iseseisvas Eestis, karmidest sõjapäevadest, kooli- ja ülikooliõpingutest, elama asumisest Tallinna, kus enne peavarju leidmist tuli pikalt kodutuna vireleda. Läbivaks jooneks on keerulised suhted alkoholilembese ja vägivaldse isaga, tahes-tahtmata kujundasid need autori iseloomu. Ilmselt rahvusvahelist auditooriumi silmas pidades on visandatud linnulennuline ülevaade Eesti ajaloost ning eestlaste rahvuslikust iseloomust ja kommetest. Sealjuures ei ole mööda mindud ka tolleaegsetest rahvussuhetest, mida on siinkohal paslik lühidalt refereerida. Eestis elas sel ajal 92 000 venelast, kes moodustasid umbes 8% kogu elanikkonnast. Autor on arvustanud venelaste suhtumist iseseisvasse Eestisse ja eestlastesse, nentides et vene-eesti suhted jätavad kõvasti soovida. Sealjuures ei olnud kumbki pool veatu. Soldatov kirjutab, et psühholoogiliselt tahtsid venelased eestlastes näha ainult ihnsaid, külmi ja väiklasi inimesi. Eestlased aga venelastes ainult laiskust, lohakust ja kärarikkust (lk 23). Mingit otsest vaenu kahe rahva vahel siiski ei olnud ja ajapikku läheneti teineteisele, mida tänapäeval võiks lõimumiseks nimetada.

Eesti iseseisvuse kaotamise põhjusteks peab autor riigi poliitilises elus kolmekümnendatel aastatel aset leidnud allakäiku ja nelja saatuslikku viga, mis viisid riigi hävinguni. Nendeks olid arveteõiendamine vabadussõjalastega ning president Pätsi korraldatud riigipööre ja sõjaseisukorra kehtestamine, milles autor näeb sarnasust kindral Jaruzelski 1981. aasta detsembris kehtestatud sõjaseisukorraga Poolas (!). Ülejäänud vigadeks olid demokraatiavastasus, sh poliitiliste parteide keelamine, Baltikumi-vastasus (lükati tagasi põhja- ja lõunanaabrite lähenemiskatsed) ning Nõukogude-meelsus, kus heanaaberliku koostöö ja sõpruse sildi all aeti lipitsevat välispoliitikat idanaabriga. Karmilt on kritiseeritud president Pätsi käitumist baaside lepingu ja Eesti okupeerimisega seotud sündmuste käigus. Eeltoodud seisukohad tekitasid Eesti pagulaste seas tormilist pahameelt. Võimalik, et just seetõttu jäi ka ilmumata raamatu eestikeelne tõlge.

Raamatu teises pooles on antud ülevaade autori põrandaalusest vastupanutegevusest Eestis, Mordva vangilaagris veedetud aastatest ja emigreerumisest. Selle kirjutise maht lubab neid sündmusi vaid linnulennult kiigata.

Autori võitlustegevus sai alguse Moskva dissidentliku liikumise juhtfiguuride (Pjotr Jakir, Viktor Krassin jt) väisamisest eesmärgiga luua kontakte ja saada juhiseid. Võitlustaktika küsimuses üksmeelele ei jõutud, sest Soldatov ei pidanud õigeks dissidentide avalikku tegevust, mis ei läinud kaugemale inimõiguste rikkumiste juhtumite avalikustamisest ning nõuetest, et võimud täidaksid omaenda seadusi ja eelkõige Nõukogude konstitutsiooni. Dissidendid omakorda naeruvääristasid põrandaaluseid võitlusmeetodeid, pidades neid totalitaarse riigi tingimustes perspektiivituks. Erimeelsustele vaatamata lepiti kokku informatsiooni ja omakirjastuslike materjalide vahetamise osas. Soldatovi esimeseks etteasteks omakirjastusliku publitsistika vallas oli kriitika akadeemik Sahharovi programmilise artikli „Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” kohta. Kirjutis „Loota või tegutseda” koostati kahasse tolleaegse lähima võitluskaaslasega, autoriteks märgiti Eesti tehnilise intelligentsi esindajad. Akadeemikule heideti ette soovimatust lahti öelda marksistlik-leninlikust ideoloogiast, piirdumist arglike soovidega laiendada intellektuaalseid ja loomingulisi vabadusi. Kiri trükiti ära dissidentlikus väljaandes Jooksvate Sündmuste Kroonika ning selle kaudu levis maailmas teadmine, et pärast metsavendluse mahasurumist on Eestis taas tärganud vastupanuliikumine.

Järgmisena võttis Soldatov ette Nõukogude impeeriumi ikestatud rahvaste vabadusliikumisele võitlusprogrammi koostamise. 1969. aasta oktoobris valmis Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise (NLDL) programm, kus sõnastati vabadusvõitluse eesmärgid ja nende saavutamise vahendid. 1970. aasta juunis valmisid NLDLi taktikalised alused, mis käsitlesid ideoloogilisi, organisatsioonilisi, konspiratsiooni ja informatsiooni leviku küsimusi, väljendasid suhtumist ühiskondlikesse jõududesse, käsitlesid poliitilist jälitamist, aresti, ülekuulamist, kohut, vangistust, asumisele saatmist ning tegutsemist liikumise hävitamise puhul. Anti välja kuus numbrit venekeelset ajakirja Demokrat, mida levitati peamiselt Moskvas ja Leningradis.

Mõlemad dokumendid said Moskva dissidentide hävitava kriitika osaliseks, skeptilised olid ka ukrainlased. NLDLi ideele leidus vaid üksikud toetajad Moskva ja Leningradi põrandaaluste seast, kes paraku peatselt arreteeriti. Nii jäi NLDLi moodustamine soiku. Ürituse nurjumisest pettunud Soldatov keskendus üha enam moraalse taassünni küsimustele, asutades rühmituse Moraalne Poliitiline Taassünd ja asus üllitama selle häälekandjat Lutš Svobodõ (e. k Vabaduskiir). Samaaegselt osales ta tol ajal Eestis moodustatud põrandaaluste rühmituste Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL) ja Eesti Rahvusrinne (ERR) tegevuses ning tegi kaastööd nende liikumiste häälekandjatele.

Läbimurdeks Eesti vastupanuliikumises oli Eesti okupeeritud staatust ja üha katastroofilisemat demograafilist olukorda kajastava memorandumi saatmine ÜRO-le. See läkitati teele EDLi ja ERRi nimel. Idee memorandumi koostamiseks esitas Soldatov, kuid selle koostamisel ta ei osalenud. 1972. aastal koostatud ja mitmesugustel põhjustel kaheaastase hilinemisega Läände jõudnud memorandum oli esimene okupeeritud Eestist maailma avalikkusele läkitatud sõnum, mis näitas, et okupatsioonivõimu repressioonidele vaatamata ei ole eestlased minetanud iseseisvuse soovi ega kaotanud usku demokraatlikesse ideaalidesse. Memorandum leidis elavat kajastust lääneriikide massimeedias, sellel oli ka hindamatu tähtsus väliseestlaste jaoks.

ÜROst muidugi mingit tagasisidet ei saabunud. Küll aga tuli see okupatsioonivõimude poolt. Soldatov ja tema kaaslased arreteeriti ja 21. – 31. X 1975 mõisteti nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda süüdistusel vangilaagrisse. Kuueaastane vangistus tuli Soldatovil mööda saata Mordva vangilaagris, kus ta jätkas võitlust, osaledes kollektiivsetes protestinäljastreikides ja muudes laagriaktsioonides. Pärast vabanemist emigreerus ta koos naisega mais 1981, asus elama Münchenisse, kus töötas raadiojaama Vabadus / Vaba Euroopa eestikeelsete saadete toimetuses. 1993. aastast tegutses ta vabakutselise kirjanikuna Maini-äärses Frankfurdis, 1998. aastal asutas seal ajaloo ja filosoofia uurimiskeskuse Katharsis. 2000. aastal naasis ta Eestisse, kus suri 2003. aasta 24. jaanuaril. Postuumselt anti 2006. aastal välja Soldatovi 15-köiteline teoste kogu.

Lõpetuseks tuleb tõlkijale ja toimetajale teha etteheiteid tõlkesse sisse eksinud mitmete tõlke- ja õigekirjavääratuste pärast. Olgu näitena ära toodud paar tõlkeäpardust, nagu venekeelse originaalteksti väljend „новоиспечённый”, mis on tõlgitud kui „värskeltküpsetatud” (lk 19). Sobivam vaste on kas „verivärske” või „vastne”. Kõnekeelne väljend „штурмовщина” tähendab meeletut tormamist plaanitäitmiseks, tõlkevasteks on valitud kõlbmatu „rünnaktöö” (lk 115). Üsna palju tabab silm keelelisi komistamisi. Nii on komparteilaste kohta tekstis läbivalt kasutatud põlastavat nimetust „komu”, keeleliselt õige oleks ikkagi „kommu”. Lihavõtteroog „pasha” jookseb tekstist läbi „passa” nime all (lk 74). Samuti on eksitud isikunimede ja väljaannete nimetustega. Ühe näitena olgu ära toodud Ukraina vabadusvõitleja Vjatšeslav Tšernovil, keda mitmel pool tekstis on nimetatud ka Tšernovoliks. Asjale oleks kasuks tulnud võõrkeelsete tekstiosade varustamine tõlkega. Samuti vajanuksid mõned sündmused ja mõisted tõlkija või toimetaja kommentaare.

* http://raun.kongress.ee/07ajalugu/soldatov.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming