Vabastav lööming lumeta väljal

Kaarel Tarand

 

Massid on ettearvamatud kogumid. Pean silmas rahvamasse. Kui käsitleda neid Elias Canetti arusaamade järgi, siis võib eeldada teatud seaduspärasuste kehtimist. Massi kogunemise kõrgpunkt on plahvatus, mis massi enda laiali, taas olematuks paiskab. Ja korrapidajatele ei pruugi kedagi karistamiseks pihku jääda.

Pühapäeval Ungari pealinnas läks rahvas rahutuks täiesti ootamatu tõukejõu ajel. Mis siis juhtus? Peaminister oli rahvale valetanud, vale jalad jäid lühikeseks ning mingi osa rahvast sattus seepeale märatsushoogu, mille käigus hävis terve hulk sellesama rahva ühist vara. Ükski laamendamises ja hävitustöös osalenu ei tunne end ilmselt tagantjärele kangelasena, kuid tegu on tehtud. Kui mõelda ajendi kaalukusele, siis on paljud demokraatlikult valitud juhid valetanud, diktaatoritele on see lausa igapäevane leib. Ometi, kui Bill Clinton avalikult oma suhete kohta Monica Lewinskyga valet vandus, siis ei pekstud segamini ei Valget Maja ega ühegi telekompanii peakorterit.

Ega meie riigimehed rangelt võttes ka valetamise patust päris puhtad pole. Eesti poliitilises traditsioonis nimetatakse valetamist küll pehmendavalt vassimiseks, viidatakse kaugete aegade meenutamisel inimmälu eripärale – detailitäpsus polevatki võimalik. Kui jutt seepeale publikule ikka veel hapuvõitu tundub, siis läheb käiku standardseletus, mille järgi negatiivset valgust heitev paber (mis okupatsiooniajal, teadagi, kannatas kõike) oli ainult kattevarjuks tõeliselt õilsatele tegudele.

Meie tolerants valetamise suhtes paistab olevat üsna suur ja seetõttu võib eeldada, et pelga valetamise ilmsikstulekul märatsevat massi ei moodustu. Ei moodustu juhuslikult, omaalgatuslikult. Kui keegi dirigeerib või üles kutsub, küllap siis distsiplineeritult käituma treenituid ikka koguneb.

Tänaseks ja homseks on dirigendid kutsunud kokku mitmesuguseid hulki. Targemaid ja teistsuguseid, toetajaid ja vastaseid. Formaalselt vastutavad registreeritud ja omavalitsuselt toimumisloa saanud ürituste eest need, kes taotluses vastutajaks määratud. Kui aga kogunenud massi tegevus väljub kontrolli alt, siis on sellest formaalsest vastutajast vähe kasu. Talle võib trahvi teha, aga kui mass näiteks telemaja põlema pistab ja hävib 100 miljoni krooni eest tehnikat, siis seda raha ju vastutaja käest välja ei vääna. AS Vanglatööstuse palgal suudaks ta aga ka surmani töötades tagasi teenida ainult mikroskoopilise osa tekkinud kahjust.

Minu teada ei pea avaliku ürituse korraldamise loa taotlejad täitma üksikasjalikku ankeeti, kus oleks kirjas ka plaan B, see, kuidas kavatsetakse maandada kogunenud massi võimaliku plahvatamise energia. Pigem pöörame sellise küsimuseasetuse puhul pilgu riigi õiguskaitseorganite poole. Täna vastutagu kaitsepolitsei ja homme märulipolitsei. Selge see, et politseiasutustel on oma plaan. Politsei olemasolu ei ole aga automaatne lunastuskiri igale kodanikule.

Täna jätkub juba 62. aastat II maailmasõja pea ainus lõpetamata episood (peale rahu sõlmimise Venemaa ja Jaapani vahel), lahing Tallinna pärast. Juhtiv Eesti idapoliitik on osutanud, et sel lahingul on vähemalt ühe poole jaoks selgelt religioosne mõõde, nagu kogu sõjal. Tegu olevat õigeusklike püha sõjaga, mille tähtsaimad verstapostid on ka kirikukalendrisse kantud. Kui nii, siis mis oleks lihtsam kui massi energia kanaliseerimiseks kasutada vanu, kirikus aastasadu proovitud võtteid. Mihhalkovi filmi “Siberi habemeajaja” üks meeleolukamaid stseene on hulkade rusikavõitlus linnatagusel talvisel lumel. Meil lund pole, linnataguseid tühermaid aga küllaga. Rusikavõitlus on omamoodi lepitusakt ja miks mitte elutu monumendi küsimuses lahendus just sel vanal vene äraproovitud viisil saavutada? Suupruukimine servast serva ümarlaudades sünnitab aina uut tüli.

Kuidas seda korraldada? Platsi eraldamisest on vähe, korralikul kaklusel peab ka korraldaja olema, kes võitlejate rivid üle vaatab ja nagu tänapäeva spordis kombeks, atleedid vanuserühmade järgi jaotab. Mõistlik oleks rühmad suunata nii, et omavahel võtaksid mõõtu need, kes ka tegelikus lahingukontaktis olid. Nii jääks ära näiteks pärast sõda kunstlikult tekitatud vastasseisu kordusetendus leegionäride, soomepoiste ja korpusemeeste vahel. Kõikvõimalikud mitte-veteranid ja muud isehakanud öö- ja päevavahtkonnad saaksid pingete maandamiseks endale jõukohased partnerid. Ja ürituse õnnestumise korral saab samu platse juba homme kordusetenduseks kasutada. Sest sügelevate rusikatega tegelasi, kes endale presidendi valimise tulemusest elu ja surma küsimuse teinud, paistab olevat rohkesti.

Aga nagu ikka, eksib Edgar Savisaar seegi kord, kui ennustab juba tänaseks-homseks kodusõda ja muid koledusi. Ka “papp Gaponi” võib ta alati üles osta ja panna massi detonaatori asemel mõnd õilsamat rolli täitma. Ja temale, mitte Sirbi haritud lugejale, lisan ka, et eelöelduga ei soovi ma esile kutsuda vägivalda, vaid ainult vabastavat naeru ja rahu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming