Väärikus, individualism ja Eesti liberaalid

Tanel Vallimäe

Reformierakond propageerib inimesest lugupidamist vastavalt sellele, mis inimesed on ära teeninud, vaesed on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud. Tänapäeval on arenenud riikides enesestmõistetavaks saanud mitmed liberalistliku mõtte traditsioonist pärit ideaalid nagu individuaalne vabadus, inimõigused, võrdne kohtlemine, sallivus jt. Üks neist on ka väärikus. Kuigi see on ideaal, pole tegu ebamäärase püüdlusega. Väärikusel on laiemas inimõiguste kontekstis kaalukas roll juba rahvusvahelises õiguses, igaühe õigus väärikalt koheldud saada on Eestis sätestatud põhiseaduse tasandil põhiõigusena (§ 17 ja § 18) ning leidnud käegakatsutava väljundi võlaõigusseaduses jm. Üleilmsetes poliitilistes väitlustes sunnivad väärikuse küsimust arutama väärkohtlemine, piinamine, inimkatsed ja orjatöö, kui nimetada mõnd levinumat teemat. Väärikuse mõiste on ühtaegu ideoloogilise võitluse vahend. Seda pruugitakse etniliste ja kultuuriliste vähemuste tunnustamise eest peetavas debatis, võetakse appi sugupoolte staatust puudutavates vaidlustes, kasutatakse ühe argumendina diskussioonides töö- ja elustandardi üle jne. Siinkohal arutlen väärikuse üle Eesti liberaalide (täpsemalt Reformierakonna liikmete) viimaste aastate mõnede väljaütlemiste taustal. Indiviidide kategoriseerimine Väärikuse mõiste aluseks on arusaam, et inimesed on unikaalsed, kordumatud, ent ometi ühtviisi mõtlemisvõimelised ja samaväärsed. Liberalism, vaatamata tema avaldumisvormide paljususele, toetab seda arusaama vähemalt kahe printsiibiga. Ühelt poolt on liberalistliku individualismi kõikide poliitiliste ja moraalsete õpetuste lähtepunkt indiviid. Igaüht peetakse võimeliseks oma elu ratsionaalselt juhtima; ka vabadust, liberalismi keskset sihti, saab kõigile soovida vaid see, kes usub igaühe mõtlemisvõimesse. Inimene kahtlemata eksib ja ka õpib oma vigadest, kuid mõistuspärane elu on kõigi puhul võimalik. Sellest tulenevad ka võrdväärsuse jaatus, elitismi ja seisustevastasus ning riigivõimu piiramise õiguslikud strateegiad.

Teiselt poolt on väärikuse ideaali arengut toetanud liberalistlik sallivuse printsiip. Viimase tekkimise pragmaatiline põhjus oli soov lõpetada ususõjad, filosoofilisem alus aga „tõe” puudumise tunnistamine, õigemini äratundmine, et selles ei jõuta üksmeelele. Siit ka moraalse paternalismi ja religioossete dogmade vastasus, mis tänases kõnepruugis tähendaks öelda, et pole riigi või ühiskonna asi erinejate üle moraliseerida, olgu kõne all religioon, elustiil või seksuaalsus. Seda teha tähendaks kohelda inimesi mitte täiskasvanute ja täisväärtuslikena. Nagu Ronald Dworkin on selle sõnastanud: liberaalne on ühiskond, mis ei kirjuta inimesele ette „head elu”, ei erista häid ja halbu eluvalikuid, vaid kohtleb igaüht võrdse austusega.1

Liberaalne mõtteviis on võidelnud indiviidide kategoriseerimise vastu, olgu religioosses või sekulaarses vormis. Üks seda sorti vahetegemise viis on praegugi elujõuline ning aktiveerub kriiside ja rahulolematuse ajal. Selle tuum on ligikaudu järgmine: ükski ühiskond ei tunnista seda, et elab süstemaatiliselt valesti, ja kui midagi on pikemat aega viltu, peab põhjus olema mujal. Tuleb teha asendustehe, välja valida ja ohvriks tuua midagi käegakatsutavamat, leida patuoinas, konkreetne süüdlane. Selle käigus kujunevad elutähtsaks sellised tunnused nagu edukus ja edutus, meiesugune ja erinev, austust äratav ja põlualune. Kui ka pärast ühiskonna teatud arenguastmele jõudmist kedagi sõna otseses mõttes ei ohverdata, tuleb „teistsugust” vähemalt ravida või harida, moraali lugeda, näpuga näidata. See tegevus on ühtaegu teraapilise toimega: tähelepanu nihkumine patuoinale maandab pingeid ning lisab kokkukuuluvustunnet ja stabiilsust.

Niisugused indiviidide allasurumise ja vahetegemise mõistuspärastamised on liberalistlikule maailmavaatele võõrad. Seepärast vastandusid erinejate allutamise nõukogulikule versioonile, mis „kollektiivi nimel” põhimõttele üksikisikud ohvriks tõi, 1990. aastatel ka Eesti liberaalid. Kuid viimasel ajal on hakatud sellest positsioonist silmanähtavalt hälbima ning põhimureks on Reformierakonna liikmete avalikud väljaütlemised. Piirdun mõne tüüpnäitega. Selle, kes täpselt on ühe või teise ütluse autor ja millises kontekstis midagi on öelnud, saab tänapäeva tehniliste võimaluste juures kerge vaevaga kindlaks teha. Esile on kerkinud inimkategooriad nagu madalapalgalised, ääremaade elanikud, lastetoetuse saajad, töötud, mitmesugused muud abivajajad, kelle samaväärsus ülejäänud ühiskonnaliikmetega seatakse kahtluse alla. Maailmavaatelised seisukohad põimuvad alatasa toetuste võimalike saajate alavääristamisega. Meid hoiatatakse lastetoetuse kuritarvitamise eest, kuna nimelt vaeste puhul olevat oht, et vanematoetus kulub „alkoholi ja muude pahede” peale. Tasuta ühistranspordi ootuses kardetakse „liikuvate soojakute” tekkimist seltskondadele, kellega „korralik inimene ei sooviks peavarju jagada”. Meediakommentaarides olla kasutusel keel, mis on omane „metsarahvale”, mille taustal omakorda on veider, kui sellise dialoogi välistava väljendi autor mujal kurdab, et „proletaarne lumpen surub oma keelekasutusega asjaliku arutelu maha”.

Eraldi võttes on iga selline väljaütlemine juhuslik, kontekstist välja rebitud ja võib-olla mõtlematu, kuid koos annavad need tunnistust inimeste kategoriseerimisest, hierarhiate kehtestamisest ja kõnealuste inimeste paigutamisest ühiskonna madalamatele astmetele. Vahest kõige selgemalt võtab selle suhtumise ennetavalt kokku üks erakonna tuntud figuur, kes sedastab 2004. aastal tehtud filmis: „Reformierakond propageerib inimesest lugupidamist vastavalt sellele, mis inimesed on ära teeninud. [—] Vaesed on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud. Inimesi ei pea alandama sellepärast, kui nad on rohkem tahtnud, rohkem suutnud, rohkem pingutanud ja tänu sellele teenivad rohkem”.2

Võib-olla kõnealuste poliitikute meelest nad sel viisil seisavadki individualismi eest, kuid nad eksivad. Neist väljaütlemistest läbi kostuv toon läheb täielikult vastuollu liberalistliku maailmakäsitusega, mis eitab algusest peale suhtumist, et indiviidi väärtus oleneb tema „kasulikkusest” või „kahjulikkusest”. Robert Nozick väidab XX sajandi teisel poolel, et maksustamine on orjus, sest seeläbi ollakse sunnitud tegutsema kellegi teise poolt seatud eesmärkide nimel. Näeme, et ümberjaotamise vastu on võimalik väidelda ka ühegi viiteta sellest võimalike kasusaajate väheväärtuslikkusele. Kasu ja kahju termineis arutlevad õigluse, seaduste, moraali ja vabaduse üle küll ülemöödunud sajandi liberaalidest utilitaristid, kasulikkuse praktikutest apologeedid. Ent kas või kuulsaim nende seast J. S. Mill on väga kaugel inimese väärtuse majandustulemustele taandamisest. Tema seab esikohale enesearengu ja isikupära, milleks üldse ongi vaja individuaalseid vabadusi nagu mõtte-, sõna- või eluplaanide tegemise vabadus. Mis puutub lugupidamisse selle alusel, kui palju keegi on „pingutanud”, siis näiteks orjade vabastamise küsimuses, kui XIX sajandi keskpaigas kõlas etteheiteid, et need, kes on vabaks saanud, pole olnud kuigi produktiivsed, eitab Mill sõnaselgelt, et n-ö tootlikkus võiks ollagi inimese tõeline mõõt.3

Küsimus, kas edu ja igaühe pingutuste vahel valitseb põhjuslik seos, on iseseisev maailmavaateline poleemika, mis siinkohal jääb kõrvale. Individualismi eest seisjad üldiselt usuvad, et igaüks langetab oma valikud ise ja seega ka ise vastutab. Kui tihti seda tõde peaks kordama just valitsusliige, on maitseasi. Ometi pole tees, et igaühe koht on alati „ära teenitud”, juba liberaalide eeskujudele vastuvõetav ja selle lükkab tagasi ka näiteks Hayek.4 Hayeki meelest ei ole vabas ühiskonnas võimalik, et vaesus ja rikkus on iga kord teadlike valikute tulemus, s.o ette ennustatav. Võimalik pole ka see, et igaühe pingutused on alati vastavalt tasutud – justkui saaks sellist subjektiivset aspekti inimese tegutsemise juures nagu „pingutus” üldse mõõta. Jääda pingutuste ja edu range seose juurde tähendab muuta kapitalism psühholoogiliselt vastuvõetamatuks. Sel juhul kaoks lootus, et igaühel võib vedada, ning jääks vaid frustratsioon nende puhul, kellele kinnitatakse, et puudus nende elus tuleneb nende endi otsustest.

Võib-olla polegi aga eelmainitud väljaütlemiste ajendiks arvamus, et vaeste ja jõukamate avalikul vahetegemisel on mõtet, sest see on hoiatuseks ja motivatsiooniks ning teenib seega üldist kasu. Äkki avaldub siin lihtsalt parastamise mentaliteet? See vastandub aga individualismile veelgi teravamalt. Kui ümberjaotamise paljude vormide vastu saab liberalistlikult positsioonilt järjekindlalt väidelda, ei teeni läbikukkujate alavääristamine isegi mingeid utilitaarseid motiive. Indiviidide samaväärsuse ideest ollakse jõudnud väga kaugele. Kui muistsetes ühiskondades võis patuoinas vahel tunda end lausa äravalituna, arvata, et tema kannatustel on tähendus, ja kui mõnes religioonis on ohvristaatus auasi, jääb siin järele ainult häbi.5 See on isegi hullem kui omaaegne suhtumine orjadesse: nemad vähemalt olid arvatud kasulikuks.

Veelgi olulisem on, et ühe liberaalse printsiibi õõnestamine kahjustab ka teiste liberaalsete printsiipide tõsiseltvõetavust. Kui nn pööbli hulka kuulujale heidetakse ette süstemaatiliselt valesid eluvalikuid, seda, et ta ei pea teistega sammu, siis mis väärtus on näiteks tema sõnavabadusel? Tema arvamused ei ole enam samas kaalus kui teiste omad.

Ühiskonnaliikmete staatus

Väärikus on inimestevahelistel suhetel rajanev mõiste. Selle poolest sarnaneb ta selliste mõistetega nagu tunnustamine, austus, põlgus või häbi. Näiteks häbitunde puudumine tähendaks üleolevat suhtumist kaaskodanikesse. Seda tüüpi mõistete sisu muutub koos sellega, kuidas muutub inimeste ettekujutus oma kohast ühiskonnas ja ühiskonnaliikmete suhetest. Tegu pole aga lihtsalt abstraktsete ideede teisenemisega, vaid need kujundavad erasfääri, kunstimaailma, ilukirjandust, äritegevust ja ühiskonnaelu. Tänapäevast arusaama väärikusest on vorminud kaks asja. Väärikus käib kaasas kõrge ametikohaga, mida väljendab Rooma vabariigi aegne mõiste dignitas. Judeokristliku traditsiooni järgi on iga inimene aga väärikas juba seetõttu, et on loodud jumala näo järgi. Kahtlemata tuntakse praegugi ametikohaga kokkusobimatut ebaväärikat käitumist, mille sanktsiooniks võib olla staatuse kaotamine, kuid laias laastus on need kaks poolt üldistunud. Väärikus on inimeste elus endiselt tähtsal kohal, ent kui varem oli väärikus reserveeritud kõrgklassile – vaimulikele, aadlile, rikastele, professoritele, riigimeestele –, siis nüüd kuulub ta igaühele. Demokraatias tähendab see veendumust, et igaüks on võimeline ühiskonna juhtimises kaasa rääkima.

Ent on tõsi, et liberaalile on vabadus poliitikast ise olnud üks olulisi vabadusi. Selles traditsioonis pole poliitikas kaasalöömine kunagi olnud eesmärk omaette. Pigem on tähtis, et indiviidile jääks ruumi oma toimetusteks, ning võimalus, et ta soovi korral üldse rahule jäetakse. Kuid selle vabaduse kasutamine või kasutamata jätmine ei mõjuta indiviidide väärikust. Isegi vabadus poliitikast poleks tõsiseltvõetav, kui tegelikult tuleks oma „seisuse” eest avalikkuses pidevalt võidelda. Kui sotsiaalmajanduslikke vähemusi pole praegune võimueliit kunagi eriti tõsiselt võtnud, siis nüüd tuli võimu iseteadlikkusega silmitsi seista ka neil, kes ranges mõttes ei ole edutud. Kinda heitsid IT-inimesed, meditsiini-, kultuuri- ja haridustöötajad ning kodanikuühiskonna aktivistid. Kriitika materialiseerus meeleavalduste, mitmete algatuste, petitsioonide ja muu hulgas „Harta 12” näol. Valitsusliikmete reaktsioon nägi välja ligikaudu järgmine: vasakpoolitsevad idealistid pommitavad valitsust täitmatute või arusaamatute nõuetega ega mõista reaalset elu. „Harta 12” olevat üldse vaid „kohalik versioon maia „maailmalõpust””. Kriitikute pahameel on seega tühi töö ja romantism, iseäranis kui nad väidavad, et ei soovi ise poliitikasse tulla, s.o valitsemise tegelikku koormat ja vastutust kanda. Reaalne elu on selline, et praegusele valitsusele pole alternatiivi.

Niisugust sõnasõda pidamas on aga veider näha erakonda, kes juba 1995. aastal avaldab tema sünnidokumendiks nimetatud „Kodanike riigi manifesti”, mille tooni annab kätte alapealkiri „Kas püha riik või tema kõrgus kodanik?”.6 Oleks ju mõistlik arvata, et viimasel ajal avalikkuses häält tõstnud kunstnikud, kultuuri- või haridustöötajad tegutseksid hea meelega pigem omaenda erialal, kui sekkuksid poliitikasse. Seetõttu on enam kui loomulik, et nad ülearuste kommentaarideta ära kuulatakse. Selle asemel aga ning vaevalt et täiesti alusetult kuuleme hääletõstjate poolt kurtmist, et nende erialasid ei võeta tõsiselt, et humanitaarid – ja üldse „pehmete” elukutsete esindajad – olevat kui just mitte muidusööjad, siis igal juhul palju ebatõhusamad ja teistele palju suuremaks koormaks kui mõne tootlikuma ameti valinud. Kui nii, siis oleme jõudnud punkti, kus meil on õiged elukutsed ja eluvalikud ning valed elukutsed ja eluvalikud ehk täpselt sinna, mida pelgasid liberaalsed mõtlejad Teise maailmasõja järel. Nad kinnitasid, et kui avalik võim hakkab eristama väärtuslikke ja väheväärtuslikke eneseteostusvõimalusi, tähendab see liikumist mittevaba ühiskonna suunas. Veel kord, üks asi on argumenteerida poliitiliste printsiipide üle, teine asi on suhtumine. Vähesest austusest tulenev pahameel pole tingimata sotsialistlik või „juunikommunistlik”. Õigupoolest tärkab see pigem just liberalistliku maailmavaate kandjal, keda üleolev poos häirib kõige rohkem. On tõsi, et konflikti mõlemad pooled on olnud ülbed – pooled ei püüdnudki teineteisele meeldida. Kuid see ei õigusta elukutsete ja -valikute üle moraliseerimist, kui kord juba seda tegevust eitavat maailmavaadet propageerida.

Aga võib-olla ongi hea, kui poliitik ei ole populist ja ütleb tõe häbenemata välja? On ju ka leitud, et demokraatlik väärikus pole mingi psühholoogiline seisund – nõnda et sa ei tohi enam kellegi kohta midagi öelda, sest mine tea, kuidas see tema enesehinnangule mõjub –, vaid lihtsalt võime demokraatlikus protsessis kaasa lüüa. Lõppude lõpuks ei saagi kõigile meeldida ja kui kellegi arust on tema head nime riivatud, kaevaku kohtusse. Kuid mis tõde see on, mida need poliitikud sel juhul kuulutavad? Või milline oleks ühiskond, mis selle tõe järgi joonduks? Liberalistlik igatahes mitte.

Liberalistlik mõtteviis ei nõua rikaste puudumist või klassideta ühiskonda, kuid see nõuab võrdväärsuse jaatust ja üleoleku eitust. Valida ei ole eluvõõra idealismi ja poliitilise kompetentsi vahel. Näpuga viibutamisel, patuoinale osutamisel, kategoriseerimisel ja isalikul moraliseerimisel ei ole liberaalse poliitika rakendamisel mingit tähtsust. Kui liberaalses poliitikas moraal üldse mingit rolli mängib, siis tähenduses, et poliitikud ise peavad olema moraalsed. Sel määral, kui see neil korda läheb, on võim läbinähtav ja mõistuspärane.


1 Ronald Dworkin, Liberalism, Rmt: Public and Private Morality. Toim Stuart Hampshire. Cambridge University Press, Cambridge 1978.

2 http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/05/mai_k05.pdf.

3 John Stuart Mill, The Negro Question (1850). Kogumik: The Collected Works of John Stuart Mill, Volume XXI – Essays on Equality, Law, and Education. Toim John M. Robson, sissejuh Stefan Collini University of Toronto Press, Toronto; Routledge and Kegan Paul, London 1984).

4 Vt nt Friedrich A. Hayek, The Constitution of Liberty. University of Chicago Press, Chicago 1960 (eriti selle ptk „Equality, Value, and Merit”).

5 Ohvri ja patuoina staatusest ning varem mainitud ohverdamise ja kogukondliku stabiilsuse seosest on põhjalikumalt kirjutanud nt René Girard raamatus „Violence and the sacred” (The Johns Hopkins University Press, Baltimore 1989).

6 http://www.reform.ee/UserFiles/File/Manifest.pdf.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming