Vaenlane ei suvita

Mihkel Mutt

Venemaast ja Eesti strateegiast. Juunikuu Diplomaatia keskendus ülitähtsale teemale: miks Venemaa käitub, nagu ta käitub, kuidas Venemaa ise ennast näeb ja mida peaks Eesti sellest lähtuvalt tegema? Kindlasti on lugeja märganud, kui suhteliselt palju on Eesti teema olnud esindatud Economistis. Vähemalt osaliselt on see tingitud ilmselt sellest, et seal töötab Edward Lucas, kelle Eesti- ja Balti-huvi on pikaajaline ja süvenenud.

See sai alguse tõenäoselt 1990. algul, kui ta suhtles välisministeeriumi ja muidugi Lennart Meriga. Siis oli ta erakordselt  teadmishimuline, osavõtlik ja südi, esindades niiviisi ajakirjaniku parimaid omadusi. Mäletan teda neilt päevilt sõna otseses mõttes lossi ees uudiseid ootamas. Mainin seda  kõike põhjusel, et meenutada, kui tähtis on väikeriigil omada sõbralikult või vähemasti neutraalselt meelestatud ajakirjanikke mõnes globaalselt tunnustatud väljaandes. Sest on ju ka teisi väljaandeid ja mõni neist veel kuulsamgi, aga neis on Eesti-teema üliharv ja sageli asjatundmatu.

Lucas on n-ö meie mees, aga ta on karm ja halastamatu Eesti lolluste peale. Ta kirjutab aprillisündmustest niihästi sise- kui välispoliitilisest aspektist. See, mida ta arvab eestivenelaste probleemist suhetes Moskvaga laiemalt, kattub olulisel määral ka Eestis kõlanud tervemõistuslike seisukohtadega. Aga võib-olla olulisem on tema loos see, mida meie siin ehk ei taju. “Eesti meeskond oli oskamatu, kehva treeninguga ja halvasti juhitud,” kõlab avalause. Ja veel:  “Eesti sõpru ja liitlasi ei teavitatud piisavalt.” Jah, meie asjamehed ei tunne paraku  veel ikka propagandasõda, molutatakse ja loodetakse, et küll tõde ise tõuseb ja vale vajub.

Moskva oma suurte võimaluste ja kogenud tõeväänajatega teeb meile rahvusvaheliselt ära. Vastupidise näitena võiks nimetada Tunne Kelami “ühemehesõda” kommunismi kuritegude teadvustamises ja hukkamõistu algatamises Euroopa tasemel, mida Mart Laar oma loos mainib.  Tunne Kelamile tuleb tõesti au anda. Üldse mulle tundub, et ta on kõige suurema kasuteguriga töötav Eesti eurosaadik, üldse üks vähestest eestlastest, kes (kui kasutada jälle Lennart Meri väljendit) “oskab välismaal töötada”.

Muide, Lucas pole ainus, kes on imestanud, kui saamatud me oleme. Päris mitu estofiili laiast ilmast on minultki küsinud, miks ometi ei looda meil mingisugust üksust või keskust, kelle ülesandeks oleks Eesti välispropaganda. Ei ole siin mahti seletada, mida too üksus peaks tegema. Äkki mul on paranoia, aga mulle tundub, et meil ei ole aprillisündmustest eriti õppust võetud. Sest kas on midagi ette võetud näiteks säärase propagandakeskuse loomiseks? Kardan, et Kaitseuuringute keskuse profiil ei ole päris see, nemad aitavad kohakaasluslikult. Möödas on  kolm  kuud. Tõsi, et  on suvi, aga vaenlane ei suvita.  Seevastu korraldavad poliitikud stiilipidusid, pannes meie sõbrad Läänes ahastavalt küsima, kas see rahvake äkki tõesti liiga vara võrast välja ei ole tulnud?

Aeg paneb seisukohti ümber hindama. Arvasin veel hiljuti nagu mitmed teisedki, et mida vähem Venemaaga tegemist teha, seda parem, s.t ei tule vastata tema provokatsioonidele jne. Viimaste arengute taustal, iseäranis pärast aprillisündmusi paistab, et see taktika ei tarvitse töötada. Sest kui meie vaikselt istume, nemad aga muudkui möllavad ja meid pasaga loobivad, siis paratamatult jääb midagi külge ja meie jääme kaotajaks. Meil veab praegu, kuna Moskva maine on maailmas mitmel muul põhjusel suhteliselt madal. Aga see võib ajaga muutuda. Lucas ennustabki, et suure tõenäosusega tuleb uus rünnak. Talle tuleks selle hoiatuse eest pai teha.

 

Kas ühisajalugu aitaks?

Tõnu Õnnepalu loos “Mineviku tulevik”  on teinud endale tondi ja materdab seda. Ta kirjutab, et eesti ajalugu on suurel määral  tume auk ja meil on seetõttu kompleks, sest meiegi tahaksime endale uhket kangelaslugu. Aga kangelasi pole kuskilt võtta ja seepärast on meie ajalookirjutus kui mõraga kell. Õnnepalu teeb ettepaneku loobuda ajalookirjutuses kitsast rahvuslikust vaatevinklist ning kirjutada pigem selle maa ajalugu, mis hõlmaks siis kõiki, kes on siin maalapil tegutsenud. See on kahtlemata tervemõistuslik. Hääli, et baltisakslaste ning ka eestivenelaste ajalugu on meie omaga rohkem läbi põimunud, kui esmapilgul paistab, on varemgi kostnud.

Aga ma ei saa aru, kus ja milles avaldub Eestis praegu väidetav ihalus oma kangelaste järele ja vastav alaväärsus? Soov tingimata endalegi suurmehed saada eksisteeris rahvusliku ärkamise ajal. Ja sama vajadus on mõneti tõusnud ajaloo kriitilistel silmapilkudel nagu sõdade ajal jne. Nii on see olnud kõikide rahvastega, selles pole midagi erilist. Aga mida aeg edasi, mida kindlamaks on muutnud oma riik, seda vähem jääb aega igasugusteks aadeteks, kangelaskujudeks kaasa arvatud. Julgen küll väita, et  eestlased on üsna ükskõiksed selle suhtes, et meie ajaloos on pikad tumedad ajalõtkud. Tänasele eestlasele on olevik ja tulevik kahtlemata tähtsamad.

Kui Jaan Krossi ajaloolised romaanid jäävad kestma, siis  mitte sellepärast, et jutustaja piltlikult öeldes paneb alatasa näpu suu ette, vaatab ümberringi ja sosistab:  “Tss! X oli tegelikult eestlane!” Ei, ikka kirjanduslike-tunnetuslike kvaliteetide tõttu, millest peamised on tegelaste moraalsete valikute esitus, üldse niihästi nende kui olude tihke ja tummiselt patentne väljajoonistus. Pole muidugi võimalik eitada, et sovetiajal aitasid ka need eestlusetuvastused kinnitada meie usku endasse. Aga ei usu, et praegu kõditaks märkimisväärselt kellegi enesetunnet, et Schmidt oli Naissaarelt, et Tabelinus ja koguni Maydellid olid eesti soost.

Juhan Liivi ütlusel, et “kui neid teil ei ole, nad endale mõelge”, või kuidas see käiski, ei ole enam katet. Tiitlite ja päritoluga, üldse kõik n-ö verega seotu on ju kogu maailmas üha vähem tähtis. Ma muidugi ei tea, mis ringkondi Õnnepalu silmas peab. Küllap mõnes ajalooõpikus on ühtteist ilustatud. Aga tervikuna julgen küll kinnitada, et kui mõned entusiastid välja arvata, siis vastavaid tõmblusi pole ei Eesti eliidis ega laiemas avalikkuses. Staadium, kui pidime endid mobiliseerima vanade vaimude-kaimude elluäratamisega, on möödas. Neile, kes seda tegid, kuulugu meie austus. Praegu  aga tõstaks meie enesetunnet üldine kiire edenemine, inimeste rahulolu kasv, saavutused kultuuri, spordi ja eelkõige muidugi IT alal.

Veel üks nüanss. Meil ei ole oma mineviku pärast midagi põdeda, sest meie ajalugu ei ole üldjuhul olnud meist endast tingitud. See ei ole äpusus, rahvana luhtaminek, vaid on tulenenud meie geopoliitilisest asendist ja mis peaasi: rahvuskeha suurusest. Kui vaatame ajalukku, siis näeme, kuidas rahvad on tõusnud ja langenud, koguni kadunud. Kõik ei alusta kaugeltki ühel ajal. Mõned tulevad ajalukku hiljem. Nemad on nooremad. Vana on auväärne, aga noorte päralt võib olla tulevik. Üldse paistab, et faas, kuhu ajalugu on jõudnud, sarnaneb kaanoni laulmisega. On alustatud eri hetkedel, aga lõpuks jõutakse ühte kohta välja. Mõistagi kehtib see rahvaste kohta, kes on siiani vastu pidanud. Sest praegu on kadumine raskem kui näiteks paari tuhande aasta eest. Ja mõistagi ei ole see lõpp, kuhu jõutakse, tingimata liberaalne demokraatia.

 

Mis ikkagi Venemaal toimub?

Paremini aitab praegu toimuva tagamaid mõista Moskva Carnegie keskuse konsultandi Andrei Rjabovi väga hariv artikkel “Venemaa välispoliitika sisetegurid: majandushuvid, identiteet, stabiilsus”. Raske on leida midagi huvitavamat kui aruka vene inimese kirjutatud lugu oma sisepoliitilisest olukorrast. Neid on olemas, jumal tänatud. (Muide üks autor, keda alati huviga loen, on Vladimir Juškin  Balti Venemaa uurimiskeskusest.) Muu hulgas on siin arukas ja põhjendatud ülevaade Moskva “tantsust” Euroopaga, kus  Venemaa ise tahab Euroopa aktsiaturgudele trügida, ise aga hargmaiseid  kompaniisid oma maardlate juurde ei lase, sest nõnda kaotaks kamarilja monopoli. Siia võiks ainult lisada detaili, et enamikus Lääneriikides ei ole lubatud, et toorme (nafta ja gaasi) tootja ning tarnija (torujuhtme omanik) oleks üks ja sama.

Venelaste enesepilti käsitleva Jüri Adamsi asjaliku loo “Vene natsionalismist ja “põlvedelt tõusmine” juures tekkis mul ainult paar küsimust. Räägitakse üha, et venelaste elujärg paraneb. Millel see väide põhineb? Muidugi on vene statistika praegu usutavam kui varem, aga siiski mitte sama tõsiselt võetav kui Lääne oma.

Kaldun arvama (see põhineb teiste suhteliselt totalitaarsete ja vähe arenenud maade näidetel), et nafta ja gaasituludest saab ka Venemaal kasu suhteliselt väike grupp inimesi. See, et enamik venelasi on rohkem eluga rahul kui kümne aasta eest, tuleb kanda eeskätt suurema stabiilsuse arvele. Kokkuvõttes ma ikkagi ei mõista, millega on nii väga maailmaareenil  kelkida riigil, kelle rahvaarv on võrdne Bangladeshiga ja majandus Mehhikoga. Venemaa pole küll enam “rakettidega varustatud Ülem-Volta”, nagu omal ajal irvitati, aga tema sõnaõigus põhineb siiski militaarsel võimsusel ja energeetilisel toormel, lisaks muu maailma suhtumise inertsil, miks mitte ka näiteks “inimlikul” argumendil, et  tegemist on siiski maailma suurima riigilahmakaga.

Kirjutades Venemaa võimetusest oma ajalooga silmitsi seistes puhastuda, toob Enn Soosaar võrdluseks Saksamaa denatsifitseerimise. Selle täienduseks tahaksin öelda, et denatsifitseerimise ulatust ja mõju on meil ilmselt siiski üle hinnatud. Selle kohta soovitan lugeda äsja eestindatud Tony Judti  “Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast”. Denatsifitseerimine ei olnud mingi hingeline suurpuhastus, jäädes pahatihti vormitäiteks sel lihtsal põhjusel, et natse oli nii palju. Denatsifitseerimise komiteedes istusid samuti natsid, kohtunikud olid natsid jne. Mittenatsidest eliiti polnud saksa rahval kuskilt võtta. Selle taustal kerkib iseenesest ülimalt oluline, ehkki nüüd juba rohkem ajaloolisteoreetilise väärtusega küsimus, kas Eesti riik oleks saanud nii kiiresti jalad alla, kui kõik endised komparteilased oleks… ei, mitte muidugi ahju aetud, aga eemaldatud avalikust teenistusest, ärist jne. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht