Vahe

2014. aastale tagasi vaadates võib mitme valdkonna kohta nentida, et see oli vaheaasta: leidus huvitavat ja on aimata uusi suundumusi, aga imet päriselt ei sündinud ning muudatuste mõju on veel vara hinnata. Võimalik, et selline hinnang ei kõnele muust kui eestlaste loomuomasest ettevaatlikkusest ja kohmetusest õnnestumistest valjuhäälselt kuulutada.
Keegi vist ei kahtle, et nii „Mandariinide”  nomineerimine Kuldgloobusele kui ka PÖFFi valimine maailma 15 olulisema filmifestivali hulka pole lihtsalt tegijate töövõit, vaid inspireerivad tervet kultuurivaldkonda. Eesti kultuur on aina rahvusvahelisem.
Üks suundumusi, mis nähtav mitmes valdkonnas, on noorema põlvkonna tegijate püüneleastumine. Olgu siis näiteks sel aastal oma esimese täispika filmini jõudnud Martti Helde, Katrin Maimik ja Mihkel Ulk, kunstihoonet juhtima valitud Taniel Raudsepp või meie uus peaminister Taavi Rõivas. Y-generatsiooni olemuse ja vajalikkuse üle arutas korduvalt ka Sirp, sh koostöös Müürilehega arvamusfestivalil ja ühisnumbris. Eesti kultuur on ehk ka aina koostööaltim.
Seda, kas Rõivase valitsus jääb ka vaid vaheetapiks, näitavad juba märtsikuised valimised. Nagu sedagi, kas aasta ja kaks nädalat tagasi kultuuri­ministriks saanud Urve Tiiduse roll piirdub üle keemistemperatuuri podisenud valdkonna lepitaja omaga. Kodurahu taastamise eesmärgi saavutas reformierakond juba Tiiduse määramisega Rein Langi mantlipärijaks.
Tegelikult on ka kultuuriministeeriumil ette näidata päris mitu töövõitu: sel aastal võeti vastu pikalt ette valmistatud ja vähemalt lootustes valdkonna peamiseks arengustrateegiaks kujunev „Eesti kultuuripoliitika põhialused aastani 2020”, vaieldi selgeks spordivaldkonna stipendiumide määramise põhimõtted ning valmis määrus „Loome­majanduse tugistruktuuride, ühisprojektide ja ekspordivõimekuse arendamise toetamise tingimused ja kord”, mille alusel määratakse järgmisel seitsmel aastal 16,1 miljoni eest toetusi. Iseasi, kui palju neist saavutustest minister Tiidus oma teeneks võib pidada või kui paljusid seadusi ja määru­si Eesti kultuur üldse vajab.
Ülemäära usinat seaduste treimist heidab valitsejatele ette ka Eesti Koostöö Kogu oma riigipidamise kavas, nagu ka vaid formaalset kaasamist. Eelnimetatud loomemajanduse määrusele paluti avalikkuselt tagasisidet kolme nädala jooksul, kuid 20-leheküljese eelnõu ja seda saatva 68-leheküljese seletuskirja läbitöötamiseks oli etteantud aeg selgelt liiga lühike. Võimalik, et see oligi eesmärk, sest määruse lõppversioon erineb esialgsest väga vähe. Eesti kultuuri­poliitika on aina enam eelarvestav ning üha vähem sisuline.
Nii polegi midagi imestada, kui mõni kultuuriasutus nagu näiteks EKKM korraga linna pealt kuuleb, et nende teada muuseumi juurdeehituse krundile kerkib hoopiski ärihoone. Teab keegi, mida kultuuriminister
Tiidus Kultuurikatlaga toimuvast arvab? Nojah, katel on linna maal ja see on linna asi, võiks mühatada, aga linn ise asub ju ikka veel Eesti riigi territooriumil – või mitte?
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, ütleb ettevaatliku eesti rahva tarkus. Sirp loodab siiski, et 2015. pole taas vaheaasta, vaid vahe aasta, sest terava kriitikata on demokraatiat raske ette kujutada. Seda enam, et ukse ees on valimised. Loodame, et sel korral on valimisprogrammides vähem vahe­kokku­võtteid, seniste saavutuste au­­paistel ilutsemist ja rohkem julgeid ning teostatavaid ettepanekuid. Ehk isegi kultuuri­poliitilisi?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming