Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki

Tiit Ojasoo

19. veebruaril esietendub teatris NO99 (Sakala 3) avalavastus, Mishima/Semperi/Ojasoo ?Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki?. Mishima tekstid on tõlkinud Rein Raud. Lavastajad Tiit Ojasoo (pildil) ja Ene-Liis Semper, kunstnik Ene-Liis Semper. NO99

Lugesin mõni kuu tagasi Jaak Rähesoo muljeid teatrielust Ameerika Ühendriikides. Ta kirjutab, et manifestide aeg on tänaseks otsa saanud. Neid on, aga vähe ja pigem näivad need pärinevat kusagilt mujalt kui kaasajast. Kuigi mulle endale manifestid ega loosungid ei meeldi, kuigi ma püüan teadlikult plakatlikkusest hoiduda, hakkas mul Rähesood lugedes millegipärast väga kurb. Kas ei peaks ikkagi olema nii, et iga lavastus vähemalt püüdleks selle poole, et olla manifest? Ma mõtlen: kas ei peaks olema nii, et iga lavastus (ja iga etendus) püüdleks selle poole, et julgeb kanda mingeid ideaale? Kas panete tähele ? tänapäeval on asjade seis selline, et eelmine lause mõjub väga ja väga plakatlikult? Ometi. Stanislavski ütles, et eesmärgipäratu tegevusetus on kõige hullem, mis teatris juhtuda võib. Minu arvates on eesmärgipärane tegevusetus palju hullem veel.

Viimastel nädalatel on minu ja Ene-Liisi käest korduvalt küsitud, milline teater 99 ikkagi on? Mida ta öelda tahab? Milliseks ta saab? Sellele küsimusele vastamine on umbes sama hea kui pendliga lapse soo määramine: kui ka vastus antakse, võib see üheksa kuu pärast vale või lihtsalt tühipaljas hooplemine olla. Loomulikult on plaane tehtud ja isu kasvatatud, aga teatris koorub kõik ikkagi alles tegemise käigus välja. See sai mulle eriti teravalt selgeks ?Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki? proove tehes. Me alustasime Ene-Liisiga ilma tekstita, erinevaid improvisatsioonilisi harjutusi välja pakkudes ning läbi proovides. Mitmed neist langesid välja, mitmed jäid rohkem või vähem muudetud kujul sisse, kuigi nende muutumine jätkub ka iga üksiku etendusega. Mingil hetkel tundus mulle, et just nii ongi õige, et just nii ma olengi kogu aeg tahtnud proove teha. Tuled, näljane ja heatujuline, teed end soojaks, keskendud ja hakkad siis pihta just sealt, kust tundub, et on õige pihta hakata.

Võib-olla see olekski meie avalavastuse manifest? Alustada sealt, kust tundub, et on õige pihta hakata.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming