Vähirakkude arv on kriitiline, aga veel mitte surmav

Silver Meikar

Euromaidani alguse aastapäevast möödub kuu, sama palju jääb aega esimeste revolutsiooni ohvrite mälestusüritusteni. Ida-Ukraina vinduv relvakonflikt ja hirm suure sõja ees ning muidugi Maidanil hukkunute taevane sada ei lase meil tähistada Ukraina rahva suurt võitu – Viktor Janukovitši autoritaarse režiimi kukutamise peatükki veel kirjutamata Ukraina ajalooraamatutes.

„Kõiges on süüdi Maidan,” on trump­äss paljude Ida-Ukraina elanike käes. See lajatatakse lauale, kui vastused küsimusele „kelle relvad ja võitlejad sõjakollet kütavad?” otsa saavad. Maidan tõi kaasa vennatapusõja, hävitas majanduse ning lõhestas riigi. Samal ajal kui läänes (Kiievis jt Kesk- ja Lääne-Ukraina linnades) märatsesid radikaalid, tegime meie tööd ja hoidsime majandust üleval. Riigipöörde järel tulid võimule fašistid, kes tahavad Donbassi elanikud hävitada. Janukovitš võis varastada, aga vähemalt ei toonud ta sõda. Oleme Venemaaga üks riik, üks rahvas ja meil on üks Putin. Kümned ja kümned sellised vestlused Donetski ja Luhanski oblastis, sealne kollektiivne tõde, millest teadasaamiseks pole tegelikult vaja piirkonda sõitagi. Tasub vaid telekas sisse lülitada ja Kremli kanalites tunnike uudiseid ning jutusaateid vaadata. Piinlik suur vale võib meid muigama ajada, aga seal võtavad paljud seda puhta kullana, juba aasta(kümne)id.

Sisuliselt kukkus Ukrainale 1991. aastal iseseisvus sülle. Neil puudus suuresti idee, mida sellega peale hakata, kuhu riigi ja rahvana jõuda. Loodeti, et Nõukogude Liit jätkub, kuigi uute sümbolite ja väikse uuenduskuuri läbinud majanduspoliitikaga. Nii elab sovetivaim Ukrainas jõudsalt edasi eriti idaoblastite tööstuspiirkondades. Ida-oblasteid hoidis viimastel aastatel Kiievi küljes Janukovitš ja tema oligarhide bande. Kui Euromaidan oli nad minema löönud, ei suutnud uus võim pakkuda ühendavat riigiideed, olla läänt ja ida ühendavaks jõuks. Seda kasutas osavalt ära Kreml, pakkudes viimasele helge tuleviku narratiivi. „Vaid Venemaa suudab pakkuda meile heaolu kasvu ja kaitset fašistide eest,” põhjendas mulle aprillis Luhanski separatistide laagris valge-punase-sinise lipu all seisnud töötu kaevur. Sõnastus vahetus, mõte kordus. Unistus Krimmi stsenaariumi järele puhkes kevadel õide ja veretu kiire ühinemise lootus soojendas paljude südant.

Sügiseks olid sellest unistusest järel vaid rootsud. Veel kogunetakse loosungite ja lippude alla, kuid tunneli lõpus enam valgust ei paista. Sõda ja vaesus, uksele koputav külm ja nälg on separatistide alal elavate inimeste argipäev. Kreml neid ei taha ja Kiievit ei taheta, oma riigi ülesehitamiseks jääb puudu oskustest, tahtest ja rahast. Janukovitši aega meenutatakse härdusega. Jah, palk oli väike ja korruptsioon suur, aga vähemalt tuba soe ja kord majas. Kes kogu selles jamas süüdi on? Maidan ja kõik need, kes Ukraina ja Euroopa lippude all Kiievis revolutsiooni korraldasid!

Maidani süüdistamine on levinud ka läände, sh Eestisse. Oli neil „kaikameestel” vaja Kiievis barrikaade ehitada ja kumme põletada, vaadake, mis nad selle eest said. Oleks nad rahulikult oodanud aastakese kuni valimisteni, poleks sõda ning võimuvahetus oleks saanud toimuda demokraatlikul teel. Tegelikult oli Janukovitši otsus loobuda viimasel hetkel assotsiatsioonileppele Euroopa Liiduga allakirjutamisest vaid viimane piisk lootusetuse karikas. Just lootuse kadumine on see, millega minu ukrainlastest sõbrad on põhjendanud, miks nad kuid Maidanil eluga riskides karmis pakases õlgõla kõrval seisid (ja hukkusid).

Revolutsioonilistest sündmustest esitatakse välismaailmale lihtsustatud pilt, see on kahjuks paratamatu. Õhtustes uudistes on ruumi paar minutit, visuaalne pilt peab olema võimas, seisukoht selge. Mõistmiseks tuleb kohale sõita või siis lugeda neid, kes sündmuste keskel elavad. Eesti keelde tõlgitud Andrei Kurkovi „Ukraina päevik: ülestähendused kriisikoldest” ei anna lihtsat vastust küsimusele, miks ukrainlased enam oodata ei jaksanud. Vastus on kirjas ridade vahel, peidetud argipäeva ja ühiskonnakorraldust põgusalt kirjeldavatesse lõikudesse.

Kurkov on staar-kirjanik, tema teoseid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Ta on ainuke Ukraina kirjanik, kelle raamat on olnud Euroopa müügiedetabelite esikümnes, tema esseed leiavad laialdast lugemist kodumaal ning on mõjukad. Kurkov on venelane, sündinud Leningradis, ja kirjutab vene keeles. Pesuehtne sisserändaja poeg ja veel selline, kes ei teagi olla üliettevaatlik. Ta ei pelga kritiseerida võimu ei Kiievis ega Moskvas. „Olen vene rahvusest Ukraina kodanik,” kirjutab Kurkov (lk 60) ja lisab: „Aga ma ei ole venemaalane, sest mul ei ole Venemaa ega selle poliitikaga midagi pistmist, mul ei ole Vene kodakondsust ja ma ei tahagi seda.” Teda üllatab, miks paljudel on raske aru saada, et sõnadel „vene” ja „Venemaa” on suur vahe.

Just temasugused ja need, kes teda mõistavad, on minu arvates Ukraina (ja muuseas ka Eesti) tuleviku, ühtsuse ja rahu võti. Statistika järgi on umbes 20% Ukraina elanikest vene rahvusest (ehk vähem kui Eestis), pärast Krimmi annekteerimist ja kahelt idaoblastilt kolmandiku okupeerimist on neid de facto veelgi vähem. Tööl-kirikus-köögis räägib vene keelt aga ligi pool elanikkonnast ja Putin pidas neid kõiki enda omaks. Luhanski ja Donetski kaevuritele võib Moskva olla lähemal, kuid täiesti venekeelne (ja Nõukogude Liidu ajal suletud sõjatööstus) linn Dnipropetrovsk värvus sõja eelõhtul sini-kollaseks. Põhjuseid on mitu, seletas mulle novembris Tallinna külastanud Ukrainast pärit Berliini Humboldti ülikooli ajalooprofessor Andrei Portnov, kuid selgelt on tugevnenud vene keelt rääkivate elanike Ukraina identiteet.

Mul on tunne, et see on Putinile valusaim löök. Olla venelane, venekeelne ja/või õigeusklik ei tähenda olla venemaalane, Kremli-meelne ja ammugi mitte Putinile lojaalne. Õige venelane on anti-Putin ja pro-Euroopa, see, kes hoiab kinni oma kultuurist ja keelest, kuid austab liberaaldemokraatlikke väärtusi ja vabadusi ning armastab riiki, kus ta elab. Riik ja ühiskond peab sellise identiteedi tugevnemiseks võimaluse ja aega andma. Selle asemel et peale suruda riiklikku tõde, tuleb mõista ja toetada seda, et pole ühte ajalugu ega kultuuri. Sellises vabaduses kaotab Kremli propaganda oma jõu, selle laetud sõnumid lendavad bumerangina tagasi.

Andrei Portnovi vanaisa hukkus 1943. aastal võitluses fašistide vastu, „kuid nüüd kasutatakse sõna „fašist” nii suuliselt kui kirjalikult minu enda aadressil, kuna ma võtan sõna selle vastu, et Putini armee on Ukraina okupeerinud, kuna ma võtan sõna totaalse korruptsiooni vastu, mille pagenud president Janukovitš koos oma klanniga kõikjal sisse seadis, ning teen seda ka edaspidi ja kuna ma tahan, et maa, kus ma elan, oleks õigusriik. Ei, ma ei ole poliittegelane /…/. Ma olen lihtsalt oma riigi kodanik.” Ei, „Ukraina päevik” ei keskendu uuele identeedile. Kuid seda raamatut lugedes hakkavad kõnelema ikka need kohad, mis praeguse Eestiga dialoogi astuvad. Küsimus on, kuidas ja kui palju kõnetavad 2013. aasta 21. novembri ja 2014. aasta 24. aprilli vahele jäänud päevad eesti lugejaid.

Kurkovi raamatu põhjal on võimalik Euromaidani kulgu mõista neil Eesti lugejatel, kes on iga päev Ukraina sündmusi jälginud või on seal viimase aasta jooksul kuid viibinud. Sündmused, sündmuspaigad ja osalised ilmuvad päevikusse ilma sissejuhatuseta. Selgituste osa ja mõned joonealused märkused on ehk abiks, kuid Kiievi tänavanimed ja Ukraina linnad ning revolutsiooni võtmesündmuste ja -isikute taust tuleb kuskilt mujalt lisaks lugeda. Nii on revolutsiooni ohvriterohkemale päevale, 20. veebruarile pühendatud vaid kolm lõigukest. See on mõistetav, sest autor oli just siis lähetusel Saksamaal ning päevikusse sai vahetute emotsioonide asemel kirja panna vaid need, mis tekkisid uudiste ajel kaugelt rahutust kodulinnast.

Päevauudised on läbivalt päeviku oluline osa. Need esitatakse tuimalt, vahel võõrkehana pressituna perekondliku väljasõidu kirjeldavasse lõiku või mõne pikema mõtiskluse sees. Uudised on paratamatult vägivallast, piinamisest ja surmast ning need tungivad normaalse elu (=elu, mida meie siin Eestis elame) sisse. Mida kaugemale esimesest protestipäevast, seda enam tekib tunne, et vägivald, piinamine ja surm on uus normaalsus ning perekondlikud kevadtööd suvilas, laste sünnipäevad ning kirjandusõhtu raamatupoes midagi veidrat, justkui teiselt planeedilt.

Nalja saab ka, peamiselt on see muidugi must huumor. Kuid selle kõrval tõstab pead üha süvenev äng ja sõjahirm ning püüd jääda normaalseks. „Kõik on väsinud sõja ootamisest, Venemaa ähvardustest, tuleviku pärast värisemisest. Nii väga tahaks selle lehekülje Ukraina ajaloost võimalikult kiiresti edasi keerata ja õnneliku lõpuni jõuda,” kirjutab Kurkov viimases, 24. aprilli sissekandes (lk 206). Järgmised leheküljed on veelgi verisemad. Järgmistel kuudel hukkub kümneid kordi rohkem inimesi kui Euromaidani revolutsiooni käigus. Nii mitmedki jäätunud Gruševskõi tänaval vastastikku kive ja kummikuule lennutanud seisid (ja hukkusid) juba varasuvel üksteise kõrval välisvaenlase vastu võideldes – kes liitudes vabatahtliku pataljoniga, kes jäädes truuks vandele teenida sisevägedes riiki.

Sõda käib edasi, kuid Ukrainal on vähemalt lootus. Lootuse tagas Euromaidani revolutsiooni võit, sõja organiseerisid kukutatud Janukovitši režiimi riismed ja Kremli relvad. On võimalik, et ühel päeval mõistavad seda ka need Ida-Ukraina elanikud, kes ikka veel Moskva poole kiikavad, kuid see sõltub eelkõige Kiievi suutlikkusest ehitada lõpuks üles normaalne õigusriik. Tosin päeva enne Krimmi annekteerimist märtsis kirjutas Kurkov päevikusse: „Maailm on kogunenud Ukraina nagu haige lapse ümber, üritab teda päästa ja talle uut eluvaimu sisse puhuda. Vähirakkude arv on kriitiline – aga tänu jumalale veel mitte surmav.” Tänu jumalale kehtib see diagnoos ka 2014. aasta detsembris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming