Vaim faktini ei sirutu

Kaarel Tarand

Uhkena oma ammu hangitud üldise kirjaoskuse ja juba peaaegu täiesti teadmistepõhise ühiskonna üle marsib eesti rahvas Euroopa kultuurilise ja majandusliku tipu suunas. Alguses viiendaks, siis esimeseks. Võimalik, et me juba olemegi esimesed, aga kuna peaminister Ansip teab, et selle tõega järsk kokkupuutumine oleks meile ülearune šokk, siis tilgutab ta meile sõnumeid progressist seeditavate jagude kaupa. Rahvusliku rikkuse kohta tõe väljaselgitamiseks tegin vaatlusi ühe Tallinna vanalinnas paikneva pangaautomaadi juures. Nägin, et eestlased võtsid sealt sularaha välja mitu korda tihedamini ja suuremaid summasid kui ükski rohketest piirkonnas hulkuvatest välismaalastest. Järeldus on lihtne: eestlastel on teistega võrreldes lihtsalt rohkem, mida võtta. Mõistagi naerab iga tervemõistuslik mind sellise järelduse pärast välja, sest see ongi ju täiesti jabur. Aga mõnes teises situatsioonis on valmis pealtnäha arukas kodanik esitama ühiskonnale täiesti irratsionaalseid nõudeid ja need ka kirja panema. Nii koorub välja, et haritud rahva teadmised oma riigist ja ühiskonnakorraldusest on sügavalt lünklikud. Info asjade seisu ja korralduse kohta on küll piiramatult saadaval, aga kirjaoskajad seda kas ei tarvita või saavad valesti aru.

Kodanikul on kahtlemata täiesti põhiseaduslik õigus olla rumal. Aga kui oled vastutaval ametikohal, siis on lubatud rumalusel ja informeerimatusel oma piirid. Suhteliselt värske näide on laulupeo sihtasutusest meediasse väljunud nõue kindlustada noorte laulupeole kogunevate laste julgeolek terrorirünnakute vastu sellega, et iga rühma valvab politseinik. Jah, lapsevanem võib olla murelik, aga riigi asutatud sihtasutuse töötajad, kes korraldavad suurüritust, peaksid küll olema täpselt kursis sellega, kui turvaline või ebaturvaline on Tallinna tänavatel liikumine. Nad peaksid olema võimelised murelikele ka selgitama, millised on Eesti Vabariigis politseiameti ülesanded ja millised kindlasti mitte. Aga ei, nemad panid selle asemel hoopis politsei olukorda, kus see pidi avalikult põhjendama, miks ta ei taha teha tööd, mis pole tema töö.

Lapsed tulevad ju laulupeole ja ka on seal lõpuni välja organiseeritud korras, varustatud nende eest vastutavate pedagoogide ning vajadusel teiste täiskasvanutega. Täpselt samadel alustel nagu lapsed klassiekskursioonidel käies. Tõesti, miks küll pole seadustatud seda, et igal klassiekskursioonil näiteks Madridi (kus toimus plahvatus metroos) või Moskvasse (kus on terveid maju õhku lastud) oleks grupiga kaasas politseinik, kes kaitseks lapsi terroriaktide vastu?

Omaette küsimus on see, kuidas üldse on riigis levima pääsenud eksiarvamus, just nagu oleks organiseeritud kuritegevuse tase jäänud tänaseni 27. aprillil saavutatud kõrgtasemele.

Või teine näide. Lihtne kodanik võib ju arvata mida tahes nii professorite kui ka riigikogu liikmete sissetulekutest, nii teaduste doktor kui riigikogu liige aga peavad ühtviisi hästi teadma, millest räägivad, kui räägivad. Kasvatusteaduste doktor Tiiu Kuurme kaebles ajalehes (Postimees 13. VI) pikalt, kui raske on tema majanduslik olukord riigikogu liikmetega võrreldes. Ta sõimleb riigikoguga, justkui poleks kuulnudki, et just riigikogu on juba aastal 1995 heaks kiitnud ülikooliseaduse (hiljem kokku 19 korral muudetud ja täiendatud), kus antakse avalik-õiguslikele ülikoolidele laiaulatuslik autonoomia. Autonoomia tähendab ka seda, et ülikool koostab ja kinnitab oma eelarve ise ehk ülikooli nõukogu, kuhu kuuluvad ametikohajärgsed ja valitud liikmed, määrab ise igasuguse akadeemilise töö hinna ja riigikogu ei saa sellesse protsessi vähimalgi määral sekkuda. Seega, kui doktor Kuurme saab oma raske töö eest liiga vähe raha, siis on ainult tema enda ja ta kolleegide, mitte riigikogu kätes kehtestada tööle õige hind. Aga ilmselt pole teadmised riigikorralduse alustest pedagoogikadoktori tugevaim külg, kuidas muidu saaks ta avalikult väita: “Riikluse alused põhiseadusena on paika pandud sellisena, et ainus, millele “kõrgeima võimu kandjal” jääb loota, on otsustajate eetika.”

Neid näiteid ühendab see, et mõlemad kehastavad okupatsiooniajast tänasesse kaasa veetud arusaama, justkui alati peaks keegi teine midagi tegema ja selle eest ka vastutama. Selles on korraga nii usku “hea tsaari” kõikvõimsusesse kui iseenda tühisusse – et mis nüüd mina, väike inimene. Kaua võib? Mis teadmistepõhine ühiskond see küll on, mille 12–20 aastat koolis käinud, täiskasvanud ja vastutusvõimelised isikud ei ole võimelised iseseisvalt informatsiooni hankima (näiteks põhiseaduse sisu kohta) ning sellest aru saama? Riigikogu, valitsuse, presidendi ja õiguskantsleri tööülesannete hulka kuulub päev-päevalt täiskasvanud kodanike harimine riigikorralduse aluste ja ühiskondliku tööjaotuse alal sama vähe nagu turul hindade kehtestamine.

Muuseas märgitakse põhiseaduses tabavalt: “Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale.” (§ 54). Kuidas olla ustav, kui korda ei tunne?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming