Vaimne demokratiseerumine

Ilmar Vene

Kahanenud pole autorite suutlus. Suure kirjaniku mõiste on kadunud sellepärast, et kirjanduse osatähtsus on kahanenud iga aastakümnega.Mingis Erni Krusteni loos, millel varjamatult isiklik värving, kirjeldatakse veidravõitu vahejuhtumit. Käsmus suvitavat kirjanikku külastab keegi võhivõõras, kes õigustab oma pealetükkivust lausa ainulaadselt: „Otsustasin, et sünnipäevakingiks näitan oma pojale elusat kirjanikku”. Selle peale viimane vastab, et see olevat temale suureks auks, nii suureks, et tal olevat kahtlusi, kas ta sünnipäevakingiks ikka kõlbab. Ja otsekui neid kahtlusi kinnitamaks vaatab poeg kinkivat isa altkulmu, tuues kuuldavale: „Sa lubasid mulle maki osta ...”

Mida kuuekümnendail aastail tähendas makk (s.t magnetofon),  seda mäletavad praegu veel ainult vanemas keskeas inimesed: jutt on tookordsest kultusesemest, mille omanikuks püüdis saada iga enesest lugupidav noor. Sellest siis ka eriline tuntus: poiss Krusteni jutus on veel üsna lapseohtu, kuid seda, et makita pole täisväärtuslik elu võimalik, ta juba teab.

Mänguriista erilist populaarsust seletab vist kõige paremini magus sõna „vabadus”. Nõukogude Liidus käis täie  hooga uue inimese kasvatamine ja muude kujundajate hulka oli arvatud ka tõeline muusika. Paraku muudab sunniviisilisus iga tõelisuse iseenda vastandiks; noortele inimestele ei meeldinud too kraam, millega neid kõikjal kujundati: nemad hindasid piiritagust, siinpool piiri põlustatud helikunsti.

Makk oli too imevahend, mille toel saadi põlustatut levitada ja lähedaseks teha. See kultuurilooline lühikommentaar on mõeldud kõigest hädatarviliku kõrvalepõikena, mu peamine siht on rääkida kirjaniku seisundist. Pole kahtlust, et Krusteni loos räägitakse  humoristliku varjundiga erandilmingust: makki soovinud poisi isa oli vist omal viisil veidrik; umbes nagu too, kes tahtis oma pojale Elektron nimeks panna. Niisama vähe on põhjust kahelda selles, et jutt käib millestki tõeliselt juhtunust, niiöelda tõestisündinud loost. Ja just see teeb kõnealuse pisiasja mainimisväärseks: tähtis pole niivõrd nali ise, kuivõrd see, et ta üldse tõeluseks võis saada.

Kirjanik kontrolli ja kaitse all

Kirjaniku seisundit iseloomustas Nõukogude Liidus kahesus: ta polnud mitte ainult riikliku kontrolli, vaid ka riikliku kaitse all.  Õieti kuuluvad need kaks ühte: kontroll ju eeldab, et on, mida kontrollida; juba kontrollile allutatus tõendab kontrollitava tähtsust. Niisiis oli riik kirjaniku seisundi ülendamisest otseselt huvitatud; iga juhtum, mis võis kahjustada kirjaniku seisust kui sellist, ei kuulunud avalikustamisele juba ette.

Sellist kahesust tunnistati ka Nõukogude Eestis ja teiste hulgas on seda teinud ka kirjanikud ise. Eriti ilmeka näitena hakkab silma Mati Unt. „Mõrv hotellis”, nagu meile 1971. aasta kevadel ülikoolis suusõnal seletati, pidavat näitama, kuidas Nõukogude Liidus kirjanikku igal sammul jälitatakse ja tappa tahetakse. Nii reageeris Unt riiklikule kontrollile, aga ta on apelleerinud ka kaitsele. Iseäranis meeldejäävalt kõlab protest ajakirjanike vastu, kes olid temast rääkinud familiaarsevõitu toonil. Kuidas sai seda lubada ühiskonnas, kus kirjanik, nagu Unt otsesõnu mainib, oli „au sees”? Kogu kirjutis oli mõeldud osutusena, et ajakirjanikel tuleks olla vaoshoitum; vastasel korral, hoiatab autor lõpetavas lauses, võib asi lõpuks niikaugele minna, et ajalehest vaatab vastu küsimus: Noh, Mati, mis käki sa siis jälle kokku oled keeranud?”

Muidugi oli see sihilik liialdus, Unt teadis hästi, et nõukogulikes  oludes poleks selline asi kuidagi võimalik. Selles mõttes ilmub nõukogude ühiskond lausa imeliselt seisuslikuna: töörahva riigis võidi kirjanik küll aastaiks vangilaagrisse saata, kuid isegi sunnitöölisena jäi ta ikka veel nii kõrgele, et töörahvale tema kohta vähimatki teadust ei antud.

Iseärasus hakkas silma ka välismaalastele. Nii näiteks sai tollal tuntuks ühe soome kirjaniku hinnang: „Näed siis, kui kõrgelt Nõukogude Liidus kirjanikke hinnatakse; isegi vangi pannakse. Siin aga poe või nahast välja – ükski rott ei piiksu”.

Nüüd siis oleme meiegi lõpuks niikaugele jõudnud, kuid  rõõmu selle üle nagu ei tahetagi tunda; seda peaksid tõendama juba kurtmised kirjanike liidu üldkogul. Aga need kurtmised polnud põhjendatud; olgu teistega kuidas on, kuid vähemalt kirjanikud ise peaksid aru saama, et kirjanduse osatähtsuse pidevas kahanemises pole midagi ebaloomulikku. Pigem vastupidi, lugejad, kes tunnevad lähemalt möödunud sajandi vaimuelu, peaksid teadma, et sellest kahanemisest on otsesõnu räägitud juba XX sajandil. Iseäranis kõrge vanuseni elanud autorid, kelle tegevus oli saavutanud haripunkti enne Teist maailmasõda, pidid suurele sõjale järgnenud aastakümneil  täheldama, kui märgatavalt on muutunud kirjaniku seisund. See andis endast märku juba väliselt. Oli ju sajandi esimesel poolel alatasa tehtud üleeuroopalikke ühisüritusi: kirjanikud sõitsid kõikvõimalikest paigust kokku, pidasid aru ja võtsid lõpuks vastu isegi resolutsioone, kus negatiivsed nähtused, näiteks fašism, hukka mõisteti. Pärast Teist maailmasõda muutus selline asi mõeldamatuks. Praeguseks aga on kõnealused kokkutulekud alanenud ajaloolist laadi kurioosumiteks.

Nähtusele põhjusi otsides peatub pilk kõigepealt sotsiaalsusel: sajandi teisele poolele andis peasisu kahe vaenuliku  bloki vastasseis ja selle taustal said kirjanduslikud tegelused olla kõigest neljandajärgulise tähtsusega. Hoopis teistsugune üldhoiak valitses aastasaja esimesel poolel. Võtame näiteks stseeni „Aafrika haljastest küngastest”, kus nooremasse keskikka jõudnud Hemingway tutvub Aafrikas Kandinsky-nimelise mehega, kes oma uuelt tuttavalt peagi küsib: „Kes on teie Thomas Mann? Kes on teie Valéry?” (lk 20). Pärimine on nii paljuütlev, et selle täielikku tähendust saab näidata alles kommenteeriva peatumisega. Kandinsky teadis, et kirjanike järjestamine tähtsusastme põhjal palju ei anna, kuid veelgi paremini oli ta teadlik sellest, et tema kaasajal tavatsetakse niimoodi toimida. Sakslased olid kolmekümnendail aastail veendunud, et nende parim kirjanik on Thomas Mann ja Prantsusmaal kuulus see au Paul Valéryle; ju siis pidi säärane mitteametlik priimus käibima ka USA kirjanduselus. Nii tuligi Hemingwayl, kes ju ameerika kirjanikuna pidanuks selliseid asju teadma, vastav küsimus ära kuulata.

Kas oleks selline pärimine meie päevil võimalik?  Loomulikult mitte, pole ju praegu isegi mitte suure kirjaniku mõistet, kõnelemata juba, et keegi saaks aru, mida tähendab „kõige suurem”. Jutt pole sellest, et kahanenud oleks autorite suutlus. Suure kirjaniku mõiste kadus sellepärast, et kirjanduse osatähtsus on kahanenud iga aastakümnega. Kirjaniku seisund polnud XX sajandi teisel poolel enam nii tähtis, nagu see oli olnud enne Teist maailmasõda, aga niipalju oli varasemate aegade hiilgusest alles, et suure kirjaniku mõistet ka pärast sõda ikka veel tunnistati. Kuidas saanuks jutt mõne isiku ümber järsult katkeda, kui see oli jätkunud juba aastakümneid?  Ja seepärast pidi kord juba saavutatud suurus lõpuni kehtima jääma. Kui Mary Hemingway või kirjaniku poeg Patrick Nõukogudemaad külastasid, siis kirjutati sellest paljudes ajalehtedes. Thomas Manni seisund oli nii tähtis, et Ida-Saksa kultuuripoliitikud, püüdes autorit tulevikuriiki meelitada, andsid välja autori „Kogutud teosed”, mille kaheteistkümnendas köites halvustati „bütsantslikku Venemaad”!!!

Lihtne on näitlikustada kirjanduse seisundi teisenemist mõne üksikjuhtumi varal; palju raskema ülesande ette satub inimene, kes katsub kogu seda teisenemist hõlmata mõne  kokkuvõtliku formuleeringuga.Ilmekas kujund või võrdlus on parim, milleni kõnealusel juhul jõuda õnnestub. Juba mainitud Paul Valéry on kord tähendanud: „Igas Prantsuse provintsilinnas leidub noorur, kes laseks end Mallarmé värsside pärast tükkideks raiuda”. Selle kujundiga esitatakse ilmekalt suure kirjaniku põhieeldus: keegi ei loe Mallarmé värsse, kuid ühtaegu koondab see napp ja lähenematu looming enda ümber fanaatikuid, kelle raugematu entusiasm viib lõpuks selleni, et isegi ülimalt raskepärase luulevihiku autorist saab kirjandustaevas esimese suurusjärguga täht. Aga mispärast ei esine selliseid  fanaatikuid alati? See on paraku küsimus, millele saab vastata vaid ebamäärase osutusega suhtumise teisenemisele. Olid kord inimesed, kes aina selgitasid, et väärtkirjandusel ei saa menukirjandusega midagi ühist olla, kuid aegade muutudes ei leia säärane tegevus enam harrastajaid. Uuenenud maailmas hoolitakse veel ainult väärtusist, mida saab väljendada arvudes.

Kõigist on saanud autorid

Teoks saab ühtlustumine: piir väärt- ja menukirjanduse vahel muutub üha hägusamaks. Iseäranis määravaks aga kujuneb uuenenud maailmas Internet: on kõik muutunud lugejaiks ja ühtaegu autoreiks, siis see saab lõppeda ainult vaimse demokratiseerumisega. Ei maksa end eksitada lasta sellest, et ikka veel võib ette tulla esinejaid, kes näivad kõnelevat iseendale; varem või hiljem nad mõistavad oma aegumust ja orienteeruvad kuulajaile. Ja mida on selles halba? Igatahes tohib öelda, et ring, mida alustati XVIII sajandil, saab niimoodi täis. Oli kord aeg, mil valgustajad avastasid, et kõigi hädade peapõhjust tuleb näha harimatuses. Algas raamatuinimeste sõjakäik kirjaoskamatuse vastu, mida XIX sajandil, juturaamatute tootmise  hiilgeajal, jätkati juba nn romaanivabrikuis. Ja nüüd lõpuks, XX I aastasajal, oleme niikaugel, et kõik pole mitte ainult lugejad, vaid ka autorid. Ühtaegu tähendab see, et kirjandusest saab siitpeale üksikute iseärakute eraasi. Valgustajad on oma missiooni täitnud ja tohivad taas pühenduda iseendale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming